Day 23 /Chicago- My Love

Laupäeva hommik algas vahukoore ja vahtrasiirupiga värskelt küpsetatud vahvlite söömisega. Kõhud täis istusime autosse, kõik neli niast (Liisa, Agnes, Liivika, mina), ja algas 40min reis Chicagosse. Oli suurepärane ilm ja Chicago tornidesiluett ilmus äkitselt otse meie ette. Parkisime ühte fancy’sse parkimismajja, kus unustasime muidugi korruse numbrit vaadata (naised) ning hiljem kui lahkusime, siis otsisime autot taga mööda korruseid :D :D Suundusime Magnificent Mile’ile otsekohe, mis on Chicago peatänav ääristatud pilvelõhkujatega, kõiksugu poodide, mall’idega. Üks asi, mis Chicagos teistmoodi tundus, olid puud tänava ääres ja lillevanikud eraldamas kahte sõidurada. Kõik oli niii ere, sest päike ilmselt peegeldus kõigilt pilvelõhkujatelt tagasi. Poed olid kõik meeeletu suured, läbi mitme korruse Kohusetundliku shoppajana arvasin, et jõuan nad kõik läbi käia, kuid kui nägin, et peale esimesest poest, Zarast, väljudes olin kulutanud seal terve tunni ja ostnud ühe kampsuni :D, ma loobusin. Helistasin Agnesele ja ütlesin, et ilmselt vajan veel ühte tunnikest…. ja siiis algas alles kiirshopping. Pean tõdema, et I failed :D kui mu lisatunnike poodlemist juba ammu täitunud oli, seisin Forever 21 proovikabiini järjekorras :D Ei olnud isegi 1/10ndikku kõigist poodidest läbi käinud ja teised ootasid mind juba lähedal asuvas kohvikus. Andsin endast parima, et sinna kohale jõuda Kiiresti!

Te mõtlete, et miks meil tuli takkus sedavõrd oli? :D (kas tuli takkus väljend eksisteerib üldse :D ?)  Aga seda sellepärast, et meil oli vaja Chicagost kõik võtta vähem kui 5h-ga. Võimatu eksole :D Igatahes jõudsime näha ära veel The Millenium Park’i koos Oaga. Chicago uba on suur suur metallist (vist?) peegelduv oa kujuline kompositsioon, millelt peegeldub sulle vastu kogu Chicago skyline koos pilvelõhkujatega. Suurimad Willis tower, John Hancok tower ja Trump tower. Väga VINGE! Küll seal sai ikka pilte tehtud :D Pargis ja tänavatel leidus üks ehitud pruut pea igal nurgal, pargi keskel oli käimas Chicago toidufestival hurmavate lõhnadega. Elu kihas, inimsed saalisid siia-sinna. Mu lemmikkoht oli sild üle Chicago jõe, millelt avanes imeline vaade Trump towerile. Picture time!!!  Fun fact: iga Apple poe ees oli umbes 40 inimeseline (kas selline sõna on olemas?) järjekord, et sisse pääseda. Chicago asub täpselt Michigani järve sõnasõnalt KALDAL. Oleksin tahtnud veel niii palju uuurida ja teha ja avastada, aga meil oli vaja jõuda õhtuks Liivika pere kirkikusse teenistusele. Aga see, mida selle 5h jooksul nägin ja kogesin oli super! Mu elu üks unistusi täitus! Muidugi jäid nukralt mulle järele vaatama kõik need katusekorterid koos roheliste taimedega maalilistel rõdudel, aga. Ohjahh. Minu jaoks oli Chicago kuidagi aeglasema tempoga kui NYC, mõnusam, turvalisem. Kuigi tõesti, käisin ka ju ainult pm peatänaval ja ülejäänutel tuuritasime autoga. Ema küsis mu käest õhtul, et kas Chicago vastas mu unistusele. — JAH, ma jäin rahule, see on MINU linn, mis lisandub ilmset juba listis olevatele Pariisile ja Amsterdamile. 

Kirik, kuhu suundusime otse linnast, oli massiiiiivsuse tipp. Kujutage ette umbes kahe (ma arvan) Saku suurhalli suurust hoonet, ehitatud ainult kirikuks. Ja ma ei tee nalja, saal, kus teenistus toimus meenutas midagi linnahalli sarnast. Kolme korruseline, istekohti ja LED-ekraane täis kontsertsaal. Valgustus, heli kõik nagu rokkkontsertil. Jah, none-denominational kogudused siin on suured ja nagu teada sain, siis ülerahvastust vältides toimub nädalalõpus 3 (jumala)teenistust: üks laupäeva õhtul, üks pühapäeva hommikul ja üks pühapäeva õhtul. Pühapäeva hommikul pidid massid meeletud olema. Ja kui ma naljaga pooleks ütlesin, et need istekohad (neid oli terve lütseumi õpilaste jagu) siin lounge’is vaevalt kunagi täis on, siis öeldi mulle “Ooijaa, pühapäeva hommikuti ei leia kuskilt vaba ruumi”. Kuna, kallid lugejad, ma ei kirjutanud teile tookord siinsest kirkust, kus hostperega käisin, siis teen seda nüüd. Kuna Liivika pere samas kiriku haruga seotud on. 

Tegelikult oligi see Chicago läheduses asuv kolossaalne ehitis ja kogudus ühest esimestest none-denominational kiriku tee rajajatest USAs. None-denominational tähendab, et ei järgita ühtegi maailmas levivat usku (katoliiklus, luteri usk, õigeusk jne), vaid õpetuses lähtutakse ainult Vanast ja Uuest testamendist ning elatakse Jumala sõna järgi. Sellise kiriku eesmärk on populariseerida usku, tuua see tavainimesele lähemale, siduda aktuaalse maailmaga/igapäevaeluga, tuua näiteid ja edulugusid tavalistest inimestest ja kasutada selle kõige elluviimiseks uusimaid võtteid. Siit kirikust ei leia sa midagi traditsioonilist. 

Teenistuse alguses esineb bänd (elektrikitarr, klaver, trummid- nagu rokk-kontsert no) ja laulavad kuni 4 lauljat Jumala-teemalisi laule, ekraanidel kantakse seda kõike live’is üle, kaameramehed töötavad, kaasa laulmiseks jooksevad all sõnad nagu karaokes. Tavaliselt ülistatakse lauludes Jumalat, soovitakse, et Ta inimesi õigele teele saadaks ja ikka sama hea ning õiglane edasi oleks. Laulude meloodia osa ja sõnad mõjuvad nii vägevatena tihti, et kogu 3-korruseline kontsertsaal püsti tõuseb ja käed taeva poole sirutab. Ausalt öeldes oli minu jaoks muusika liiga vali jumalateenistuse kohta. Kohati oli tunne nagu oleks rokk-band laval. Siis esitas üks lauljatest ennast klaveril saates aegalase soolo ning jälle oli järg ühislaulu käes. Igas teenistuses näidatakse videoklipp, kus on intervjuu tehtud nendega tänava pealt, kes Jumalat ei usu või siis esitatakse publikule lugu nt noorukist, kes, olles hiljuti Jumala avastanud, näeb elu hoopis teistes värvides. Siis räägitakse natuke kirikust, toimuvatest grupiaruteludest, abielu päästmis nõuandegruppidest ja saadetakse laiali kalev’i riidest kotikesed mööda isteridu, et inimesed need annetustega täita saaks. 

Ja ongi kord jõudnud tavariietes ja olekuga preestri kätte (kes mu host-pere kirikus ilmus lavale teksaste ja T-särgiga, tegi noorte tüdrukutega katse vee ja kassitoiduga, olles nõus neile dollari peale maksma, kui nad joovad väljaspoolt või seespoolt kassitoiduga määritud klaasist vett). Huvitav, kas nad kõik on mehed alati, sest nii seal kui mu kodukirikus pidas “jutluse” meespreester.. Iga kord on eri teemal jutlus ja otsitakse võimalikult elulisi näiteid, olukordi ja kasutatakse ohtralt retoorikat (jap, ma english’is õppisin värskelt ära sõna “retoorika" ja arvan et see sobib siia enam-vähem :D ). Palju korratakse sama mõtet, sama lauset, samu sõnu. Võib-olla selleks, et inimesi kindalt mõtlema sundida: kas nende elus on midagi sellist juhtunud? kas nende elus on muutusteaeg? millal viimati Jumal ennast neile ilmutas? Natuke muudab see pidev sõnade kordamine ja sama idee esitamine umbes viiel eri viisil kogu jutluse natuke kommertslikuks, kaotab oma algse võlu. Samuti loetakse laulude lõpus palve (kogu saalil silmad kinni ja pea maas), jutluse lõpus palve ja vist kõik üldse, kes lavalt minema lähevad, loevad tänupalve Jumalale. 

Kuna ühe tavalise eestlasena ei ole ma ei usklik ega ateist, siis vaatan kogu siinset kogukonda ja teenistusi avatud meele ja suure uudishimuga. On väga imeline kogemus näha niivõrd palju inimesi, suurt korraldust ja jutlusi; kõik ühiselt Jumala sõna järgimas. Lapsed saab muide jätta lastekiriku programmi teenistuse ajaks. Selles kirikus, kus käisime nüüd nädalavahetusel oli kõik olemas: cafeteria lauad, toolid, eskalaatorid, food court’id (mille tulu pidi minema näljas peresid(?) toetavasse kiriku allüksusele), niiet võid väga vabalt süüa kas hommikust või õhtust kirkus. Väga mugav igatahes. 

Pääris pikk postitus tuleb sellest, AGA… Peale kirikut sõitsime traditsionaalset Chicago style pitsat sööma. Ega pitsal muud erilist polegi, pitsa nagu pitsa ikka. Ainus erinevus on, et Chicago pitsadel on tainas, täidis ja SIIS alles, kõige peale pannakse tomatikaste. Erilist maitsevahet ma ausalt öeldes ei tundnud, eriline pitsa sõber ma ka pole Vabandust :D Aga eelroaks olid musta oa chips’sid, küüslaugu ja oliiviõliga krõbedikud, millele said peale panna supermaitsvat juustu, artišoki, paprika sooja tippi. Seee oli imeline! Aga see ei ole veel kõik :D 

Peale õhtusööki käisime Liivika poolt läbi, vahetasin riided ja kuigi kell oli õhtul 10 läbi, siis päevane tegevusgraafik lõppu ei näidanud. Nimelt suundusime Six Flags Great America lõbustusparki!!!!!!! Six Flags’i parke, nagu ka nime järgi ilmselt aimate leidub USAs ainult 6 ja ühes neist Chicagos olevas me siis lõbutsesime. Lõbutsemisest oli asi aga natuke kaugeks jäänud, sest parajasti käis pargis “Fright Night Fest”, mis tähedas, et pimeduse saabudes(jahjah, ilmselgelt oli pime kui me enne 11 pm sinna jõudsime :D ) ilmusid igast nurgas välja verised ZOMBID, VIKATIMEHED, LUUKERED, mis tegelikult ka elasid ja liikusid koos rahvamassidega. Selja tagant võisid arvata, et tegu on tavalise külastajaga, aga äkitselt hakkas mõni neist sind jälitama, tuli päris sinu ligidale, vahtis tükk aega otse silma, möirgas, ulgus, ajas taga. EHK seee oli väga hirmus mu sõbrad :D :D mitu korda jooksin kilgates neilt eest ära :D ei suutnud ennast taltsutada, ikka oli hirmus küll :D Kogu lõbustuspark oli vastava hirmutava temaatikaga kaunistatud, park oli tavapärasest kaueb, kella 00.00 avatud ja õhtu lõppedes toimus spets laval suur laulu ja tantsu show kõiksugu all-ilma zombide, kollide, mootorsaemeeste, veritse haigalõdede jms. Lõppes kõik suure rongkäiguga läbi pargi, kus kõik ebamaised olevused ennast vagunitel eksponeerisid ja hirmutasid külastajaid. JAH, tegu oli ühest Fright Night’ist, mis on justkui eelmänguks lähenevale Hallloweenile. 

Ahjaaa, jõudsime ainult kahele atraktsioonile: ühele maailma suurimale rollercoasterile (väga vinge!) ja vanaheadele keerlevatele kohvitassidele. Kuna see park on Liivika kodule niivõrd ligidal, siis on kogu pere soetanud endale aastapassi sinna ja tihti veedetakse õhtuid Ameerika mägedel. Tol õhtul käisin Lenn’i (Liivika abikaasa) ja poja Andrew’ga seal. Andrew ütles, et kui üks suurim rollercoaster avati kord, siis ta ootas 3h järjekorras enne kui peale sai :D Vot see on armastus ja ühtlasi ka Ameerika, kus kõik põlved on koolitatud rahumeeli järjekordades/ummikutes seisma, sest see on lihtsalt üks osa siinsest elus ja kultuurist. Aina passi ja oota. Ükski asi ei saa siin “vups ja valmis”. Alguses oli see minu jaoks harjumatu ja ma üritasin kuidagi seda muuuta, tõestada, et EI, saab ka kiirelt liigutades ja tegutsedes, aga tundub et ega ikka ei saa küll :D Rien de faire.

Jõudsime Liivika juurde umbes kella 1 paiku öösel ja oii kui väsinud ma olin…Sweet dreams! Pildid Chicagost panen FB ülesse. Link siin: https://www.facebook.com/beatrice.metsaorg/media_set?set=a.958103557550165.1073741834.100000515895322&type=3 .

Oh my, pean vist järgmisest päevast eraldi postituse tegema :D

B

Day 21 & 22 (3 nädalat USAs)

Day 21

Pean tõdema, et tavalised rutiinsed päevad hakkavad tunduma üha tavalisemad ja kui üritan õhtul meenutada, mis päeva jooksul toimus või korda saatsin, siis sulavad südmused, koolitunnid ja kõik muu üheks suureks tohuvapohuks ning võimatu on täpselt tolle päeva kohta kirjutada. Sellepärast arvan, et edaspidi jätkan eredamate südmuste, tegemistega ja tähelepanekutega ning kirjutan neist päevadest, mil tõesti midagi uut või teistmoodi oli. Või mis te arvate? :D Kuna mu blogi nüüd teisel leheküljel paikneb, siis lisan rohkelt pilte ja saate ka kommenteerida postitusi.

Eile avastasin taas veidra asja, mis külge hakkas ja millest võimatu lahti oli saada. Kõik lauseid siduvad sõnad minu lausete vahel muutusid eesti keelseteks:D korraks arvasin isegi, et olen ära pööranud, et mu aju on lühistes :D No räägin, räägin inglise keeles ja siis kui tekib mõttepaus (nagu kõneldes ikka tekib) lisan eesti keelseid sõnu nagu “kuid”, “vahest”, “nagu”, “aga”, “ja”. Piinlik:D 

Agnesel algas eilsest pisike puhkus (kolmap-esmaspni), sest organisatsioon, kus ta töötab, tähistab ka juudi uusaastat. Päeval midagi erilist korda ei saatnud. Sain mata testis (milleks mul ei olnud jaksu õppida peale Mackinac’i reisi) 40st punktist 34, millest 4 punkti kaotasin, sest olin teisiti (eestipäraselt) välja kirjutanud vastuseid vms. Igatahes võib rahule jääda, sest meenutagem, et oma esimesel koolinädalal istusin ma nagu tuim tükk precalculuses, ürtiasin midagiGI aru saada, kuid tulutult. Pole muide siiamaani endale õiget T-84 kalkulaatorit ostnud, mida tunnis kasutada saan, kuid koju võtta ei lubata. Need on ulme kalkulaatorid ja maksavad tõesti umbes 100 dollari ringis. Seega kodutööd üritan juba tunnis ära teha. 

Võrgutrennis harjutasime attacking’ut :D see on see kui sulle tõstetakse pall kõrgele kõrgele õhku, sa pead tegema õiged sammud, kohale jõudma pallist natuke tahapoole, käed sammude ajal taha viima, jalad viimaks kokku tooma, tõukama kahe jalaga maast lahti, samal ajal käed õhku tõstma ja äsama pallile :D :D :D JAAAA, täpselt niimoodi nagu teie ennast seda lugedes tundsite (segaduses i guess?), tundsin mina pool aega trennist. SEGADUSES :D Teoorias tundub asi nii kerge - mis see siis äravirutada ei ole eks. Aga kui jõudis kätte minu kord, siis kord ei jõudnud ma õigeks ajaks hüppele, kord hüppasin liiga vara, kord tegin kõik õigesti, kuid pall oli juba võrgust madalamale langenud jnejnejne :D Jooksin koju peale trenni jälle ja siis hakkasime juba valmistuma õhtusöögiks ning kell 8 pm saabus YFU esindaja.

Greta on mu kontaktisik Southfieldis. Ta tegi ülevaatuse meie kodus, mis oli väga ebatavaline. Imagine! Astub sisse inimene, keda sa esimest korda elus näed. Peale tervitust uurib ta su tuba, kontrollib, et vannitoal uks ees oleks ja lukustuks, kontrollib, et kraanist vett tuleks ja vetsupott töötaks :D Rahuldub nähtuga ja alles siis alustasime vestlust. Külaskäik kujunes päris pikaks, sest päris palju jututeemasid kerkis ülesse ja Greta lahkus alles kella 10 paiku. Peale seda olin rampväsinud, õppima asudes kukkus mu pea ootamatult küljele ja avastasin, et olin istudes magama jäänud. JÄLLE! Otsustasin äratuse varasemaks panna ja õppida hommikul. Juba teist ööd tõusin umbestäpselt keset und ülesse (2-3 vahel), segaduses, uurisin kella, käisin vannitoas, arvasin, et on aeg tõusta, pettusin, sest kell oli endiselt 2 öösel ja segasena uinusin uuesti. :D Ma pole imelik. Ja eile oli mu toas kuidagi valge ka. 

Day 22 /reede/ 3 nädalat USA pinnal!

It’s time to go to CHICAGO!!!!!!!!!!!!! JAH JAH JAH. Juba hommikul tõustes olin niii elevil. Pidin valmis seadma kola, mis road trip’ile kaasa võtan, sest Agnes vabastas mind koolist enne viimast, seminari, tundi, võtsime Liisa koolist peale ning kolm naist omapäi võtsid suuna Chicago poole! Chicagosse on meie kodust 5h sõitu, peretuttavad, kellele külla lähme, elavad Chicagost 1h kaugusel asuvas äärelinnas. Seega 6h it is. Mida paremat elult veel tahta. Chicago külastamine on viimaste aastate jooksul tõusnud üheks mu mõttelise "TO DO" LIST’i esiotsa, sest olen nii võlutud sellest, mida filmides, piltidel või raamatutet lugenud/näinud olen. Nüüd siis 26. september 2014 lõpuks! Hetkel oleme    92 miili kaugusel (korrutage 1,609ga ja saate kilomeetrid) suurlinnast. Teid ümbritsevad põllud, aasad ja metsad. Kohe varsti peaksime jõudma Indiana osariik ja seega saan öelda, et olen ka selle osariigi oma elus ära näinud. 

Ameeriklasena vist ongi nii, et väljapoole kodumaad satub keskmine ameeriklane harva. Pigem arendatakse siseturismi. Paljud mu koolikaaslased kuulavad suu ammuli, kui räägin neile, kus ma käinud olen oma elu jooksul. Siinkohal pean tänama oma tõeliselt lahedaid vanemaid, kes on viitsinud neid reise ette võtta. Alles siis hakkad tõeliselt hindama neid kaugeid maid, kui kohtud, nagu mina siin näiteks, ameeriklastega, kes eales riigist väljapoole näinud ei ole. Samas on juba nende kontinent 2.5 korda suurem kui Euroopa ja avastamist palju. Ma arvan, et kui mina isiklikult oleks ameeriklane, siis alustaksingi eri osariikide külastamisest :D Lihtsalt uitmõte. AGA miks mitte? Ameerikas on niivõrd palju MUST SEE paiku, et igav ei tohiks hakata. Võib-olla ainult keel ja kultuur ei erine niivõrd palju osariigiti kui näiteks külastades eri riike Euroopas. Igatahes meie muudkui kimame!

—

Veidi hiljem avaneb minu ees päikseloojangus Chicago pilvelõhkujate vägi. Ma hakkan peaaegu et nutma, kui teadvustan endale, et üks mu unistus on täitunud. Midagi nii suurt, võimast on raske kirjeldada. Agnes tutvustab kõrguvaid torne nimepidi. Täna me veel kesklinna sisse ei sõida, tuleb varuda kannatust. Istume linna kõrval läbi mineval teel ummikutes (väga tavaline USAs on kindlad kiirteed kõikjal, mis tipptundide (vahel ka väga imelikel tundidel) ajal muutuvad "aeglasteks teedeks”). Nii me tasakesi tiksume, mina muudkui pildistan auto aknast, uudistan, olen põnevil, kuni lõpuks saame tupikust minema. Suundume külla Liivika (Agnese sõbranna, kelle juurde tegelikult tulime Chicagosse ja kes elab 40min kaugusel kesklinnast) sõbranna poja sünnipäevale. 

Ütlen ausalt: Ma pole siin oldud ajajooksul veel eales nii palju eesti keelt rääkinud, üleüldse niii palju eestlasi ja eri eestlaste põlvkondi koos näinud. Isegi sünnipäeva laud oli Eesti moodi: kartulisalat, must leib, kringel, peedisalat. Peole kohale jõudes ja end tutvustades teadsid ühtäkki kõik külalised, kes ma olen ja mis mu lugu on. :D ilmselt teate, et peale USAsse lennu edasilükkamist YFU poolt, hakkasin endale ise perekonda otsima. Minu e-mail, mida erinevad kommuunid lahkesti jagasid, tegelikult ju tegigi võimalikuks mul USAsse lennata 4.septembril, sest Agnes reageeris just minu saadetud abipalvele. Tuhat tänu Agnesele! :)

Peol sai palju räägitud vahetusõpilastest, minu siinse ja Eesti kooli erinevustest ja üldse KÕIGEST :D Mis veel teistmoodi…. Kuna siinsete eesti perede või pool eesti perede lapsed on sündinud enamjaolt juba Ameerikas, siis nii veider kui see ka poleks räägivad vanemad lastega eesti keeles, lapsed saavad küll aru, aga vastavad kas inglise keeles või kui väga vaja pigistab eesti keele ka välja. Omavahel räägivad lapsed inglise keeles :D Keeruline, ma tean :D aga nii see käib siin ja selles pole midagi imelikku. Väga külalislahked olid kõik peol - nagu üks suur eesti pere.

Õhtul hilja jõudsime Liivika pere juurde. Rääkisime järgmise päeva plaanidest ja läksime magama. Chicagos on muide 1h kell taga Detroit’i ajast.

Pildid lisan varsti-varsti :)

B

Day 19 & 20

9/23 : Eile ei jõudnud midagi õppida peale reisilt tulekut, nii palju oli rääkida vanematele. Seega läksin hommikul kooli ilma õppimata. Elasin üle ja loodan, et mata testi sain isegi tehtud normaalselt. Peale kooli teadsin, et võrgutiimil on võistlused ja seega läksin proovima esimest korda välistracki raja. Ilm oli super ilus, üle 20 kraadi kindlalt. Staadion oli algul täis marching band’i liikmeid, kui need lahkusid, sis tulid ameerika jalgpallurid. Lõpetasin just soojenduse, kui üks umbes SEITSMEST football’i treenerist tuli mind ära ajama, arvates, et olen suvaline, ei käi koolis seal ja lihtsalt hängin. Küsis mitmeid kontrollküsimusi, mu kooli, lemmikõpetaja, miks mul treenerit pole, kas ma saan õpilase ID näidata jnejne. Ehk väga naljakas vahejuhtum. Lõpuks leppis ja lasi mul tagumisel rajal edasi treenida. Olla üle 2,5 kuu uuesti kergejõustikurajal ja joosta oli hoopis midagi uut :D peale suvist mandlioperatsiooni (juulis) polnudki staadionile jõudnud (ärge nüüd arvake, et ma trenni ei teinud. Tegin ja päris kõvasti). Samal ajal kui treenisin sain jälgida football kutte tegelemas millegi väga ebatavalisega minu jaoks- nimelt ameerika jalgpalliga :D mis minu meelest koosneb ainult maadlemisest, nügimisest ja haiget saamisest. Võib-olla olen seda mängu veel liiga vähe näinud, et kõrgemalt hinnata. 

Õhtul olime Liisaga kahekesi kodus. Mängisime legodega, tegime niisama lollusi, lakkisime küüsi ja otsisime netist “Dolphin tale 2” filmi, et tookord kinos nägemata jäänud algust vaadata. Aga paraku ei leidnud ühtegi normaalselt versiooni. Siis sättisin Liisa voodivalmis, pesime hambad ja lugesin lohejutu lõpuni sünkroontõlkega eesti-inglise. Sain palju naerda jälle oma inglise keele üle ja kuidas Liisa mind pidevalt parandas :D Nii hea, et ta mul olemas on ikka! 

Üks õhtu jooksmast tulles, oli ilm nii super ilus ja Liisa kiikus meie aias kõrge puu külge kinnitatud kiigel, päike tekitas varje, puud rohetasid ja Mark lükkas aina hoogu juurde, Liisa nautis. Mulle tundus kogu see superamplituudiga kiik väga hirmuäratav, sest see hoog ja kui kaugele kõrgele, pika nööriga riputatud kiik tõusta võib on nagu lõbustuspargi väärne.

Minu esimene jewellery projekt "Pin back project", kus pidime sümbolismi kasutades ennast kujutama, mis teeb sinust sinu. Eks vaadake ise, kas minu pin võiks kokku sobida Beatrice'iga :D (btw selles tunnis peame ka täitma tüütut self-reflection päevikut, nagu seda tegime ka õp.Toomingu kunstitunnis TPLis :D)

Üks õhtu toimus jooksuvõistlus aias. Agnes tegeles operaatori tööga, Mark astus üles starterina. Päris mitu otsa sai siblitud ja kus Liisal alles võhma joosta jätkus.:)

Minu kool, mis on kool kooli sees. Ehk tegelikult on hoone Southfield High oma, aga minu kool University Academy kasutab üht tiiba suuremast public koolist. (Parempoolne tiib minu kool siis)

Veel pilte jooksuvõistlusest. Tagaplaanil meie maja, aias ripuvad kahtesorti võrkkiiged, paremal võib näha ka uhiuut tree house'i.

Kuna postitus esimesest koolipäevas ja sellele järgenavatest päevadest ei taha kuidagi valmida, siis leidsin arvutist pildi ja jagan seda teiega. 

"Beatrice'i esimene koolipäev" (polo'särk seljas, lõunapakk näpus, õnnelik, et kooli saab)

9/24: Pean mainima, kuidas mulle maisevad kõik Halloweeni special toidud, joogid, koogid jne. Lihtsalt niiii head. Kõik on kõrvitsaga seotud, maitsestatud, täiendatatud, niiet minule, kui tõelisele kõrvitsaarmastajale, jagub rohkelt maitseelamusi. Näiteks Dunkin Donuts’is ja Mackinac Islandil sai osta pumpkin (kõrvits) jäätist. Mackinac saarel oli kõikjal ja Pumpkin fugde’e müügil. Starbucksis võid leida Pumpkin Spiced Vanilla Latte’t ja mingi päev ostis Agnes poest Pumpkin crunchy müsli, mis on lihtsalt imemaitsev. Vaieldamatult lemmikmüsli hetkel. Toidust veel teile natuke.. 

Minu söögikorrad tavaliselt: hommikusöök (pole endiselt loobunud harjumusest, et hommikusöök on päeva üks suurimaid ja toitvamaid, nagu see oli ka Eestis): enamasti müsli piimaga või scrambled eggs toast’il või puder või ja soolaga või kaneeli bagel toorjuustukreemiga. Lõunasöögi pean kaasa pakkima, sest juba esimesel koolipäev pani lõhn, mis toidulettidest minuni jõudis, mu peaaegu et oksendama. Siiamaani pole julgenud allkorruse food court’ide lähedale minna, seega ei tea mida täpselt seal müüakse. Eks millalgi pean oma julguse kokku võtma, võib-olla nina pesulõksuga kinnitama ning uudistama minema. Seni aga need toidud, mis õpilased söögisaali toonud on, ei vääri vist isegi pikemaid kommentaare, kui et need on JÕLEDAD. Ausalt ei saa aru, kuidas selliseid asju üldse müüki saab lasta ning veel kasvavatele ja arenevatele noortele. Igatahes lõunasöögiks pakin kaasa tavaliselt salati (väga erinevaid sorti salateid), mingi puu- või juurvilja. Kui olen taibanud müslibatooni kotti pista, siis enne trenni lasen selle käiku. Õhtusöök on 7.30 pm ajal tavaliselt ja alati väga maitsev. Enamasti keedetud juurviljad, liha(kana, hakkliha, kala) ja magustoiduks puuviljad (ananass, melon, arbuus jne). Ehk meie pere sööb väga tervislikult ;)

Koolis söövad koolikaaslased aga kõike, mis kätte juhtub. Tavalised on mini-chips’i pakid, mida tunni ajal krõmpsutada, väga värvaineid täis hapud kummiribad, küpsised, kõrvale juuakse pop’i (karastusjoogid siin). Ja seda kõike teevad ka õpetajad, seega pole imestada, kus lapsed oma toitumisharjumused saavad Füüsika klassis näiteks on sul isegi müügil(vist) kahtesorti kartulikrõpsud, peanut’i pakid jms. Lõunaks ostetakse food court’ist (“imeliselt” lõhnavad) pitsalõik, nachod imeliku pruuni kastme ja sulajuustuga pealt (need kaks on põhilised lõunasöögi toidud) ja  minipakk chips’e. Väga harva võib näha salateid, wrap’e vm tervislikumat. Aga mis ikka..

Kolmapäev koolis oli täiesti tavaline kolmapäev. Tunnid, võrgutrenn, koju jooks, söömine, lobisemine(alati on nii palju rääkida hostvanematega, ulme!), mis vahel väga hilja lõppeb, siis õppimine. Tavaliselt kui õppimine hilja peale (10-12pm) jääb, siis olen niii väsinud, et silmad vajuvad iseenesest kinni ning tihti ehmatan selle peale, kui pea, mis pidi õpikust lugema, ühtäkki lihtsalt vajuma hakkab kuhugi poole:D 

B

Day 14 & 15

Neljapäev möödus suure peavaluga ja kuna võrgu tüdrukutel oli võistlus, jäi trenn ära ja ma saatsin tollele track’i tüdrukule sõnumi. Vastus tuli aga alles hilja õhtul ja seega ma lihtsalt skype’isin koolis üle tunni aja emme, issi, Georgiga. Paljupalju oli rääkida ja need vähesed, kes veel kooli peal ringi uitasid vaatasid mind ikka väga veidrate nägudega eesti keeles rääkimas. Muide nende arvates on meie keel väga kiire, kuigi ma ütleksin nende kõne kohta sama…hmm või on asi nende halvas(kiires) diktsioonis. Ei tea veel, aga uurin välja. Unustasingi ennast skype’i otsa ja kui kirjutasin Agnesele, et hakkan koju jalutama, siis sattus ta parasjagu minu kooli läheduses olema, niiet sain autoga koju. Nuputasime, mida õhtuga peale hakata,sõime ja otsustasime, et puhkame kodus lihtsalt. Peale sööki jäin korra isegi magama oma voodis.

Söögiks tegi Agnes väga lahedaid sweet potato (bataat) viile ahjus. Viiisid keele alla..Muide üks naljakas komme, mis Ameerikas on. Nuga ei kasutata söömisel (ainult siis äärmisel juhul, kui mingi vägaväga kõva grill-lihatükk vms), kõik vajalikud toimetused taldrikul tehtakse ära ainult kahvliga. Minu jaoks alguses väga harjumatu, eriti pisikeste toiduterade(kikerherned, sibul jne) kätte saamisel. Aga ma arenen!

Üles ärgates hüppas Liisa juba keksu õues, Agnes koristas terrassi ja liitusin ka mina nendega. Keerutasime hularõngast, hüppasime keksu ja hüppenööriga, mängisime tänava peal kalameest ja jalutasime veidi kodu tänaval, rääkisime juttu jpm. Õhtul lugesin taaskord Liisale unejuttu "Printsess Miniminnist ja lohe Justusest”. Nii läkski, et neljapäeval ma otseselt trenni ei teinud, veetsin aega pere seltsis ja puhkasin. Super tore oli! :)

Raamatukogu

Vasakul pea ainuke kortermaja siin linnas, korterid pidid olema päris luksuslikud, aga maja vana.

Mehhiko toit

Kino sissepääs

Elevil lapsed

Kino seest :D

Kinos oli väga palju indialasi. Polegi neid nii hulgi veel kohanud siin (kui väljaarvata mu Frankfurt-Chicago lend :D ). Hiljem avastasin, et kui meie Eesti kinodes on tihedamaks muutunud vene filmi, siis siin kino lastakse ka Bollywoodi filme. Seega pole midagi imestada, et kino puupüsti indialasi täis oli.

Donkin Donuts'i jäätisekookide valik. VÄRVILINE 

Ahjaaa, koolis räägivad kõik viimasel ajal “homecomingust”. Toimub see oktoobri keskel (vist) ja kui te arvate, et tegu on fancy peoga nagu seriaalides ja telekates näidatakse, siis meie koolis pidi see teistmoodi olema. Esiteks on meie koolil suuremad peod koos Southfield High’ga, sest oleme liiga väikse õpilastearvuga iseseisvaks peoks. Teiseks naerdi mind kohe välja, kui uurisin millist kleiti kantakse ja kas date kutsub su ballile. Öeldi, et “eieiei, seal pole mingit ballroom dancingut. Riietu nagu läheksid klubisse. :D Võite aimata kui suureks muutus mu ehmatus sellise jutu peale. Eriti veel peale seda, kui üks tüdrukutest kurtis, et iga aasta siseneb ta peole korraliku, sätitud soenguga ja peolt lahkudes on kõik juuksed ja riided seljas segamini :D okõuu, mul pole õrna aimugi, mis seal toimub, seda enam, et pidu on koos tavakooliga :D We’ll see!

Kevadel toimub prom pidi olema aasta kõige pidulikum, kuhu minnakse tõepoolest (nagu filmides) oma date’iga (kaaslasega). Promile saavad minna kahjuks ainult seniorid ehk ma pean lootma, et mõni senior, mind endaga kaasa kutsub. Ainult siis saan osaleda..

Reede, 15. päev, mis tähistab ühtlasi minu 2 nädala täitumist USAs, kujunes hooopis hooopis teistsuguseks kui olin osanud arvata. Hommik algas nagu ikka. Kiirekiirekiiire, sest kui mina õigel ajal autos ei istu, jääb Liisa minu pärast hiljaks. Temal algab kool kell 7.50. Olen juba peaaegu harjunud, et pean oma lunchbag’i kaasa haarama hommikul, seega söögita pole veel jäänud. AGA anyways. Enne lõunat kirjutas Agnes ja küsis kas tahan lõuna ajal temaga välja sööma minna. Uurisin siis klassikaaslastelt, et kas vajan eraldi luba kooli alalt lahkumiseks ja tõepoolest. Selleks, et saaksin lahkuda koolist pidi Agnes tulema kontorisse/või helistama ja küsima mind ära. Mõeldud, tehtud. Kell 12.10 istusime juba autos ja sõitsime lõunatama. Ootamatult teatas Agnes, et küsis mu ära ka jewellery klassist ehk meie lunchbrake kujunes pea 1,5h-ks :) Käisime super maitsvat mehhiko toitu söömas ühes kiirsöögikohas, too päev paistis päike, istusime ja lõunatasime väljas, päike kõrvetas nägu, kleidi väel oli palav olla… Mida veel tahta! Saabusin kooli tagasi täpselt õigel ajal, käisin veel criminal science’is, kus vaatasime ühte dokumentaalfilmi sarja päris juhtumi lahendamisest. Peale kooli käisin oma 3.(?) võrgutrennis, kus läks üllatavalt hästi, tunnen ennast juba nagu päris tiimiliige ja tüdrukud ning treener on kõik väga toetavad . 

Peale võrgutrenn jooksin kibekiiresti koju 3km, pesin, sõime õhtust Agnese ja Liisaga ja kimasime At & T poodi, et uurida kuidas mu telefoni nr USAs tööle saada. (Jah, tõepoolest. Selle kahe nädala jooksul oleme mulle saanud küll SIM-kaardi, numbri ja kõnepaketti, aga kuna mu iPhone otsustas, et lukustab enda ära ning jääb igavesti Eesti operaatorit ootama, siis polnud siiamaani saanud kellelegi helistada). Nüüd siis veetsime puupüsti täis telefonipoes pea 20min oodates, et lõpuks teada saada, et and ei teeninda meid. Tol õhtul tuli iPhone 6 just välja ning ülerahvastuse tõttu läksime mulle vajalikku telefoni ostma BestBuy’sse. Seal oli samuti rahvast, kuid seekord me alla ei andnud ja 30 dollari eest (umbes 23 euri) sain omale telefoni, mis esimesel pilgul näeb välja täpselt nagu BlackBerrry :D ainult et ilmselt sada korda algelisema süsteemiga.. Kõlbab küll! USAs koosneb pea iga telefonipakett “unlimited texting”’ust, sest siin on kombeks kõigile SMS’ida ja tihti. Nüüd olen siis ametlikult liitunud SMS maailmaga. 

Kogu nädala olime plaaninud kinno “Dolphin tale 2” vaatama minna, kuid kuna telefonijahil läks (nagu Ameerikale kohane) liiiiga palju aega palja telefoni ostmiseks, siis olime oma seanssile valitud kinos juba hilinenud. Kuna Liisa terve nädal ainult selle nimel elanud oligi, siis otsustasime minna lähedal asuvasse kinno siiski seda vaatama, missest, et film juba pea 1h aega käinud oli :D Minu ESIMENE KINOS KÄIK siis USAs;) Hoone oli suur, istmeid palju, maja ise väga vana, istmed atrofeerunud, kino hall’is sai osta eri sorti popcorni, nagu kinos ikka. Film oli inglise keeles ja sain pea kõigest aru. Film ise oli südamlik, veidi liiga näideldud/võlts/ebaloomulik minu jaoks. Peale kino läksime jäätist sööma Dunkin Donuts’sse :))))) Sõin vist selle maamuna parimat jäätist “Kõrvitsajäätist” ja šokolaadimündi oma. Kuna oli õhtu, olime peaaegu ainukesed ja kuna Liisa nii nunnu on, siis müüjad kinkisid eri sorti donutse meile kaasa :D Terve päev oli mul tuuuumapeavalu, mis ei möödunud isegi peale magusalaksu. Alles magama heites sain valu kontrolli alla. Ise kahtlustame, et peavalu tekitab koolis valitsev pidev müra… We’ll see!

Järgmine postitus juba Mackinak Island reisist koos teiste YFU ülemaailmsete vahetusõpilastega.

Olge magusad! 

B

Day 12 & 13

Day 12: Kolmanda tunni ajal tehtud mata testi tulemuse uurisin välja koolipäeva lõppedes ja uskuge või mittee!!!! Ma sain 100%-st 96% õigesti. MILLINE OLI MINU ÜLLATUS!!!!! Arvasin tõesti, et pean järeltestile juba mõtlema hakkama, sest töö ajal suutsin oma õpetajalt laenatud imekalkuka vussi keerata ja tabeli väärused algasid 243st, mis tähendas, et pidin kalkuka pisikeste nuppudega umbes poole ajast allapoole 0 suunas kerima. See kõik võttis terve igaviku! Ma olen nii õnnelik,et testi tehtud sain, sest kuni eelmise nädala lõpuni ei osanud ma ikka mitte mõhkugi.

Peale kooli tõi Aaron mu koju ja ma sain nautida üksinda olemist mõnda aega. Kuulasin muusikat ja lebotasin niisama. Selline puhkus argipäevast võib osutuda hädavajalikuks ja minule on alati meeldinud üksinda kodus olla. Rääkisin paari Eesti sõbraga, kui pere koju jõudis lollitasime ja mängisime Liisaga. Liisa jättis mu toa ukse külge ka note’i : “ I LUVE YOU", mis on superarmas! Tegin ka 45min trenni enne õhtusööki. Kuna tänane ilm eilsega võrreldes totaalselt erines, saime öhtustada väljas. Agnes oli teinud väga maitsva söögi: kartulipuder(mu lemmik), isetehtud kotletid grillil, salat. Lisaks sain ära proovida esimest korda elus ka küpsetatud terve maisitõrviku. Väga magus ja mahlane kogemus! Kui tavaliselt sööme magustoiduks melonit, marju, ananassi vms, siis täna tegime Liisaga küpsiseid Reese’s’i valmis taignast. Enamus toidud on siin juba valmis tehtud pakendis. Meie küpsisetegu nägi välja siis selline, et võtsime pakendist juba ruudukujulised pätsid taignaga, laotasime need 12 taignajubinat ahjuplaadile ja jätsime 18min'ks ahju. Olidki küpsised valmis. Ja muideks mega MAGUSAD!

Mis veel teistmoodi, kui ma harjunud olen. Hmm, põhiehmatus oli see,kui esimesel nädalal kööki läksin ja Agnes mikrolaine ahjust keevad brokkolid välja võttis :D Tõepoolest, mikrouuniga teeb meie pere päris palju toitu valmis. Ja siinkohal ei mõtle ma ainult ülessoojendamist, vaid ikka päris küpsetamist. Näiteks tänased maisitõlvikud olid samuti mikrouunis küpsenud. Enamasti saabki valmistada köögivilju sellega.

Õhtul rääksin FB Gretega (VÕP Washingtoni osariigis), uurisime teineteise elu ja olu kohta. Rääkisime, kurtsime ja rõõmustasime, et meil samad pisiprobleemid on. Üks suurimaid näiteks korralike/päris/kindlate sõprade puudumine :D Naljakas eksole….no meie jaoks ei ole :D . Samuti rääkisin ühe poisiga Gröönimaalt(YFU VÕP), Ami’ga, kes elab minust umbes 6 miili kaugusel Bloomfield’is. Bloomfield pidi olema extrarikkurite piirkond ja Ami rääkis, et tema keskkoolis sõidavad kõik õpilased ringi kopsaka raha eest soetatud autodega. Leppisime kokku, et mingi päev teeme koos midagi. Lähme siis kas kinno või niisama uudistama. Eksnäis, sest nädalavahetusel + esmaspäeva(jah, ma skip’in kooli sel päeval) olen YFU korraldatud väljasõidul üles Põhja-Michiganis, kus külastame Mackinaci saari, teeme jalgratta tripi ja tagasi tulles hüppame ühest Mall’ist läbi. Sounds like fun! :)

Day 13: Täna jõudsin kooli tund aega varem, sest Mark sõitis hommikul vara töö asjus Washington D.C’sse, kus ta on nädala lõpuni. Niiet pidin kodust lahkuma koos Agnese ja Liisaga, kelle kool algab 7.50 juba. (Minul algab 8.25). Kuna lockerite juures koridorides on ainult üks laud vist minu meelest ja pink :D , siis, nagu siin kombeks, potsatasin maha oma lockeri ette põrandale ja rääkisin empsiga juttu veits. Meil mõlemal jooksutossud nii läbi omadega, niiet sain teha oma teise online ostu USAs ja tellida 2 paari tosse (Emmele saadan Eestisse tema omad pärast). Nii ootan juba, et saaks tutikad jalavarjud käiku lasta. Siinne asfaltkate ja vanad, kulunud tossud tekitavad vaikselt juba põlve, pöia ja selja pingeid.. Seal maas istudes kogunes aga mingi hetk niiivõrd palju rahvas koridori, lisaks minu kõrvale veel tüdruk, kes millegipärast kõigiga karjuval toonil rääkis, ja mu kõrvakuulmine tuhmus mõneks ajaks.Päriselt ka. Pea kumises terve esimese tunni. Ja JAH, siinsed noored on lärmakamad :D Terve koolipäeva valutaski mu peakene ja hirmus uni oli peal.

Criminal science’is esitlesid õpilased eelmiseks nädalaks tehtud PowerPoint’e( mind siis veel selles tunnis ei olnud) ja mina siis lihtsalt kuulasin neid. Teemad olid igal grupil erinevad: kõigil oli üks forensic science’i alaga seotud elukutse. Pidid välja tooma ameti sisu, palga, plussid ja miinused ning lõpuks ütlema, kas tahaksid/ei tahaks seda õppima minna ja põhjendama. AGA, vahepeal oli küll selline tunne, et tõusen püsti ja hakkan õpetama kuidas powerpointi esitlust teha. Kõiki esitluse reegleid eirati täielikult. Period. Rohkem ei ütle midagi :D Õudne uni tuli aga mingi hetk peale. Peaksin hakkama vist varem magama minema õhtuti..

Peale kooli läksin võrkpalli trenni, sain ilusti hakkama jälle ja meie põhitreener tõi mu kahe nädalase arengu (tegelikult oli see mu elu 2. võrgutrenn, aga las ta olla), motiveerituse ja distsiplineeritud oleku kõigile eeskujuks, sain palju kiita :) Võrgutrennis on super õhkkond, kõik on nii toetavad. Kellelgi midagi välja tuleb, siis kohe hüütakse mõni kiidusõna. Näiteks trenni lõpus tuli vähemalt 4 tüdrukut minu juurde, lõid patsu ja ütlesid “You did so well today!". Kas pole mitte supertore sellise seltskonnaga;)

Märkasin võrgutrenni ajal ühte tüdrukut üleval track’i rajal harjutamas, uurisin kõigilt tundmatu kohta ja hiljem veidi jutustasin temaga. Tegu on tüdrukuga, kes teeb nii kossu kui ka track’i ja kui uurisin track’i treeningute kohta, siis oli ta sõbralikult nõus minu liitumisega. Ainult, et kuna hetkel track’i hooaeg pole (algab alles märtsis), siis nad teevad ühe tüdrukuga kahekesi 2-3 korda nädalas peale kooli. Millalgi peaks ka tiimi treener liituma treeningutega. Eks ole näha. Oleme (tähendab Agnes on) uurinud track’i klubisid oma ümbrukonna lähedalt samuti, kuid kõik ütlevad, et neil on suveprogrammid ning kooliajal toimub harjutamine oma koolitiimides eri spordialadel. Praegu proovin siis oma kõrvalkooli tüdrukutega harjutada. Eks peale esimest trenni tean täpsemalt öelda.

Peale minu võrgutrenni algas korvpalli trenn. Rääkisin kossu treeneritega, kes mõlemad olid mehed ja äärmiselt abivalmid ning toredad. Alustasin trenni nendega, kuid neil oli täna open gym st et moodustati 4 5-liikmelist võistkonda, kes vaheldumisi 5 minutilisi mänge pidasid platsil. Otsustasin esialgu pealvaatajaks jääda, veelenam, kui treeningut jälgisid 3 skauti, kes kolledžitesse õpilasi värbama olid tulnud. Jaaamh, olgem ausad. Need tüdrukud platsil oskasid natuke rohkem kossu mängida, kui mina (kes ma pole seda kunagi mänginudki, kui väljaarvata kooli kehalise tunnis). Tase oli küll tiimi lõikes väga erinev tüdrukutel ja hiljem treeneriga rääkides sain teada, et neil novembris try out’id, kus olemas ka alles algajate treeningud vms. Treener igatahes oli nõus minu liitumisega (kui mul soovi).

Peale trenni jooksin koju 3km koolist, tegin kerelihaseid ja sain veidi jälle üksi kodus oleleda. Agnes võttis võrgutrenni ajal mu kooli/spordikoti, et saaksin kotitult koju lipata peale trenni. :) Koju jõudes läksid aga Agnes ja Liisa puuonnile dekoratsioone vaatama poodi. Õhtul lugesin Liisale unejuttuks eesti keelset lasteraamatut, samal ajal sünkroontõlkides jutu sisu inglise keelde ja mõnda tähtsamat sõna õpetades eesti keeles :)

Täna avastasin ennast veidratest olukordadest, kus kellegagi rääkides hakkasid peas täpselt samal ajal jooksma nii eesti kui inglise keelsed sõnad. Nii mõnigi kord tekkis täielik blokk, millises keeles sõna kasutada ja üleüldse suur segadus rääkides. Ei tea, miks nii oli täna. Päevad pole vennad vist. Ja ehk on need kõrvalnähud ameerikaniseerumisel tavalised :D

Ilusat hommikut/õhtut, kallid hommikumaalased! Mina lähen magama nüüd!

B

Natuke ennast ka blogisse :D 

Precalculuses 

Day 11 (teine koolinädal)

Täna algas minu teine koolinädal University High School Academy’s koos mõningaste tunniplaani muudatustege. Loodetavasti olen lõpuks tunniplaaniga ühele poole saanud ja see kestab semestrilõpuni sellisena. Alustasin oma esimese US History tunniga (väga valju ja karmi naisõpetajaga), üritasin järjele saada ja vahepeal meenutasin oma lemmikõpetajat eelmise nädala World History tundidest… Ülejäänud päev möödus sujuvalt. Hakkan vaikselt inimeste nägusid kooli peal tuvastama (nimedega endiselt halvad lood kahjuks :D ) ja harjuma sellega, et kõik mind tervitavad :D Aaaa muide kuna US History on mul 9nda klassiga koos, siis täna enne tunni algust klassi astudes küsisid kaks poissi mu käest, kas olen asendusõpetaja :D hmmm..

English tunnis oli esimene online quiz tekstitüüpide peale ja kui vastused ära saatsin muutusid kõik vastused roheliseks, mis tähendab, et panin kõik õigesti, right? Loodan vähemalt, et jah :) Vahetunnis rääkisin emmega. Lõunat sõin täna käsitöö klassis, kus oli niiii mõnus ja vaikne…. ehk hakkangi edaspidi seal sööma. Kuuleb oma mõtteid vähemalt 20ks minutiks ja ei pea pideva lärmi sees olema. Lõuna ajal skype’isin Joanna ja Heinziga ka :) Käsitöö tunnis istub mu kõrval äärmiselt värvikas isiksus Justin, kelle naljad ja ideed alati naerma ajavad ning automaatselt tuju paremaks muudavad:) Sellepärast on käsitöö tundidest saanud ühed minu lemmikud. Mitte üpris emotsionaalse õpetaja või ülesannete pärast, vaid just seltskonna pärast, kellega lobiseda saab.

Peale kooli võttis Aaron mu taaskord auto peale ja koos käisime veidi poodides. Jõin ka oma esimese STARBUCKS’i kohvijoogi USAs olles: Pumpkin’ Vanilla Latte, mis oli mega magus :D Aaron, väga abivalmi inimesena, oli nõus mind 1,5h kaugusele asuvasse mall’i viima, et ma tosse osta saaks, kuid täna polnud nii palju aega mul kuskilt võtta, sest tahtsin enne õhtusööki veel jooksma jõuda. Koju jõudes skype’sin emmeissiga umbes tund aega & käisin 30min jooksul. Tavaliseks hakkab muutuma juba see, et iga kord joostes mõne eksleva hirvega kokku puutun. Nii ka seekord!

Homme on matemaatikas mu esimene test…Eks vaatab, kuidas välja kukub. Meie õpetaja laadis youtube’i ülesse enda pealelugemise ja smartboard’ile kirjutades testi kordamise lehe lahendused ja vastused sammhaaval. Väga tore viis kordamiseks, väga arusaadav samuti. Loodame, et homme testi ajal tundub ka arusaadav :D

Kalkulaatorid on siin hoopis teisest puust, suure, kobakad, teevad ise sulle graafikuid ja tabeleid ning mida kõike veel. Ilmselt teeb kalkulaator kõik ülesanded ka ära, aga ma pole lihtsalt õigeid nuppe veel leidnud. Murelikuks muudab veel see, et tunnis saan kasutada koolikalkulaatorit, aga koju seda tarida ei või. Kodus mul tükk aega ei olnudki kalkulaatorit ja kodutöid teha ei saanud. Täna Mark tõi ühe tuttava käest mulle T81 mudeli kalkuka, aga peale pikka uurimist selgus, et “tabeli tegemise" funktsiooni sellel pole. llmselt pean endale selle kalli kalkuka siiski soetama (umbes 100dollarit), kuigi milllegipärast mulle tundub, et koju Eestisse maha jäänud kalkulaator oskab samu trikke teha..:(

Mis mulle füüsikaklassis silma hakkas oli tore plakat pealkirjaga “Miks mul seda vaja läheb?". Plakatilt võis leida kõik elukutsed, kus kas siis vähemal või rohkemal määral läheb füüsikat vaja. Väga informatiivne minu meelest ja samas noortele elukutse valikul kasulik.

Täna oli esimene päev, kui seminari tunni ajal sai eelnevalt registreerituna oma ühe aineõpetaja juurde konsultatiooni tundi minna. Viimase tunni ajal võib teha kõike. Arvutis olla, lobiseda, õppida järgmiseks päevaks jne. Neil kes abi vajavad on see võimalus. Mina käisin precalculuses, sain palju abi ühelt poisilt, kes matat jagas ja valmistusin homseks testiks.

Tundubki, et tänase päeva kohta pole muud jutustada ja vist hakkab alguse elevus/sahmimine/ärevus vaikselt kaduma. Olge teie seal Eestis ikka tublid ja püsige tervena! Musidkallid!

B

Klassiruumid (enamus) on avarad, seinad täis topitud igasugu motiveerivaid laused, silte, pilte jne. Selline tunne osades klassides, nagu valimatult oleks plakateid lihtsalt üles riputatud. Füüsikas on meie kasutada paljud eri sorti aparaadid. Näiteks ühes katses pidime kasutama liikumisdetektorit, mis töötas helilainete saatmise/kogumise põhimõttel.

Iga grupp füüsikas saab erineva eksperimendi endale nädalaks. Pildil minu grupp tööhoos.

Plakat füüsikaklassis

Pea kõik tunnid on eksperimendid, katse sooritamine, arvutused, igal grupil oma tahvlid, selgitused, arvuti programmiga peab kontrollima oma katse täpsust ja siis kui kõigil valmis arutatakse, tutvustatakse kõigile ringis oma katsed. Väga põnevad tunnid on, aga väga aeglase tempoga ja hetkel õpivad nad juba mulle teada-tuntud asju füüsikas. 

Matemaatika(Precalculus) tunnid on kõik smartboard'i peal. Kõik näited, uued teemad, graafikud, arvutused jne tehakse seal. JA I LIKE IT! Õpetaja on osad slaidid, näited juba tunniks ette valmistanud. Need ilmuvad ise tahvlile. Samas saab õpetaja kasutada tühja smartboardi selgituseks. Saab kiiresti kustuta, kasutada erinevaid värve, highlight'ida. Mulle väga sobib selline matemaatika. Kogu tund toimib nagu kellavärk. Ka kalkulaator on smartboardil olemas ja saab samm-samm haaval näha kuhu tuleb oma päriselu kalkulaatoril vajutada, et vajalikud arvutused antud teemaks tehtud saaks. Lisan eraldi kalkulaatorist pildi.

Day 10 (juubel USAs)

Täna oli mu juubelipäev USAs. Selle puhul otsustasin peale super head hommikusööki koristada ära kogu maja, samal ajal kui mu ülejäänud pere kirikus käis. Enne kirkikusse minekut pani Agnes ahju ka seaprae juurviljadega nagu peet, kõrvits, maapirn. Kui kirikust tagasi jõuti sõime koos ilusa pühapäeva lõuna. Peale lõunat istusime Agnesega laua taga ja juurdlesime veidi tuleva nädala graafiku osas, tegime plaane ja kirjutasime ülesse, mis mei ees ootab. Seejärel istusime autosse sõitsime Fargmington Hilli ühte super parki, kus Liisa ja Agnes jalutasid samal ajal kui mina sain teha pehmel MÄGISEL pinnasel oma tunni ajase jooksu.

Mul ei jagu lihtsalt sõnu ega pilte, et kirjeldada seda loodusparki. Kogu mets elas mu ümber, hirved olid tee peal ees ega suvatsenud kõrvale astuda, eri värvi oravad kekslesid kõikjal, linnud… Puud ulatusid kõrgustesse ja kõikjal rohetas. Kuna rajad ise olid üpris lühikesed siiski, siis sain osasid jänesehaake mitu korda läbi joosta. Samuti proovisin ära ka kõik rajad tähistusega: Remember this is not a recognised trail!!!! :D väga ekstreemne oli kohati ja korraks, ainult sekundiks suutsin ära eksida. Igaljuhul oli see mu parim jooksukogemus üldse siinoldud aja jooksul. Pärast kõõlusime Liisaga ühel mänguväljakul. Mänguväljakul olles tuli minu juurde rääkima üks kena noor tüdruk, kes jutu arenedes ja minu vahetusõpilase loost kuuldes jutustas, kuidas nad perega Süüriast sõja pärast ära kolisid. Äärmiselt kurb oli kuulda, et tüdruk igatseb hirmsalt kodumaad ja ootab aega, millal saaks tagasi pöörduda oma lähedaste juurde. Tüdrukul oli ka umbes minu Georgi (väikevend) vanune vend kaasas.

Koju jõudes saabus kohekohe aeg, et ennast valmis sättida meie kiriku noortekoguduse kokkusaamiseks. Minu lootus on, et võib-olla leian sealt endale mõne endavanuse sõbra. Kogunemine toimus meie kodust umbes 30min kaugusel Oaklandis, ühes kirikus. Sõnaga kirik ilmuvad kindlasti teie silme ette kõrged laed, lühtrid, hämar valgus ja pildid Jeesusest….kuid denomination church näeb välja veidi teistmoodi..hmm umbes nagu tavaline koolihoone (tavaliselt ongi nende kirikute juures ka erakoolid) koos aula, klassiruumide, fuajeega. Ilusti valgustatud ja igati tavaline.

Pakuti süüa chillidog’e, aga nende jubeda koostise ja maitse eest hoiatas mind Agnes juba sisenedes, niiet võib-olla mõni teine kord, suure näljaga proovin ära. Loositi välja 2 piletit jalkamängule, tehti väike näidend, brake it or make it võistlus ekstreemspordi videotega, grupi juht pidas jutluse teemal “Keda me follow’me (järgime) oma elus?". Jutu sees oli jällegi palju õpetuse sidumist päriseluga ja grupijuht rääkis palju oma enda elust ja kogemustest, mis kuidagipidi seotud järgimise teemaga, esitati elektrikitarridel, trummidel jne sololauljatega karaoke (sõnad lasti seinale , et kõik saaksid kaasa laulda) ja lausuti palve. Seejärel mingi väiksetesse gruppidesse arutama ja avama jutluse teemat omavahel. Minu gruppis olid seniorid ehk minu vanused umbes 10 tüdrukut ning 2 grupijuhti(samuti naised). Kogu väikeste gruppide idee ongi luua tugev usaldus grupis ja kehtib reegel, et mis grupis räägitakse (kas keegi kurdab oma mure, jagab detaile oma elust vms) jääb ka grupi liikmete vahele ainult. Lõbus oli kuulata jutte nende elust ja olust. Mõned mured, mõtted olid isegi samasugused. Küsimused, mis aitasid järgimise teemat lahti harutada said läbi arutatud ja aeg oligi sealmaal, et otsad kokku tõmmata ning koju minna. Agnes tuli järgi mulle ja koos asusime koduteele. AGA…

Peale vähest aega sõitu karjatas Agnes, näitas esiakna minu poolsele servale ja osutas seal kükitavale, no ütleks, et keskmise suurusega, rohutirtsule. Üritasime säilitada rahu, aga nagu naised ikka, möödus operatsioon “Tõstame tirtsu tänavale" kiljatuste saate. Veeel enam.. Kui arvasin, et olin sissetungija paberi haarade vahele saanud, põgenes ta teadmata kuhu. Muidugi käisid tema põgenemiskatse taustaks valjud kiljatused. Peatasime auto ja uurisime taskulambiga kogu auto üle. Ei midagi. Jätkasime sõitu kuni äkitselt oli miski mu peas ja juustes ja õlal ja igalpool. Peatasime auto karjumise saatel, hüppasime autost välja. Pika otsimise peale tuvastasime tirtsu asukohta ja lõpuks saime ta välja tõstetud. HUhhhhhh! :D 25min teest koju, oli saanud ma ütleks, et 40min sõit umbes. NAISED :D

Õhtul õppisin veel veidi, kirjutasin blogi tagantjärgi ja nagu juba kombeks, vajusin rampväsinult voodisse. Head ööd! :)

B

Jooksuklõpsud

Kogu mets kihas elust ümberringi. See kitseke ei suvatsenudki minema joosta, vaid jäi hoopis mind jõllitama.

Noortekoguduse kokkusaamine

Day 9(orientatsioon, koolipidu)

Laupäeva hommik, kl 8 äratus. Kõik selleks, et veeta terveee pàev 9.30-17 Antioch'i kirikus kõigi 93 YFU vahetusõpilasega, 24st eri riigist. Mark tegi scrambled eggs'i ja kui tõusin täitsid toidulõhnad kogu maja :) Kui Agnesel aega, siis tihti teeb ta mulle valmis taimetee, mis Eestist kaasa võtsin. Kõigi nende väikeste nüansside tõttu tunnen ma ennast juba väga koduselt ja vabalt.

Jõudsin kohale õigel ajal (jah, hostperega ei hiline ma peaaegu et kunagi :D ). Muidugi olen ma ainuke eestlane Oakland field alal ja kui riigiti tõusid õpilased püsti ja hõiskasid oma keeles tere hommikust (okei, ma liialdan. Enamus VÕP'id ((vahetusõpilased)) tundusid väga vaoshoitud ning malbed; mingit hõiskamist ei olnud, enamusi polnud kuuldagi), siis sain mina "Tere hommikust!" öelda uhkes üksinduses. Vot nii!

Siis jaotati meid gruppidesse ja toimusid erinevad arutelud eri olukordade, murede, nippide jne teemal vahetusaastal. Meie grupijuht oli vanem meesterahvas Jim ja temal juba juttu jätkus. Lõunasöögi ajal sain siis süüa oma esimese hot dog'i USAs(polnud just väga maitsev), väikse paki kartulikrõpse (neil on siis erilised minipakid, mis ongi toidukordade kõrvale mõeldud. Minu koolis söövad väga paljud lõunaks just ühe sellise pakikese chipse) ja esimesed Ameerika stiilis küpsised (sellised õlised, pehmed, magusad, choco tükkidega). Rikutud ma olengi (nali, pole asi tegelikult hullu midagi)!

Üldiselt said vajalikud reeglid, soovitused, nõuded üle korratud ja meenutatud. Väga õigel ajal kusjuures, sest osade reeglite/soovituste tàhendus ja tähtsus jõudis alles nüüd kohale, kui olen USAs olnud täpselt nädala. Kõik VÕPid olid suht uimased, loiud, väsinud nägudega ja väristasid jalga. Uni ja unisus pididki olema VÕPide vaenlased üleüldiselt, sest kuna aju peab pidevalt nii palju tööd tegema teises kultuuris elades, siis mingi hetk on ka temal puhkepausi vaja. Sellest siis see unisus. Minul on väsimusega enam-vähem. Alguses polnud probleemi, kuid nüüd, kui esimene koolinädal seljataga, siis leian ennast tihti mõtetega magamisest.

Igatahes, aega teiste õpilasega suhelda nagu väga ei olnudki, tulime, kuulasime, sõime, kuulasime, rääkisime ja lahkusime.

Agnes ja Liisa tulid mulle järgi, käisime ühes kaubamajas väiksel shoppingul, mille sooduskupongid hostemal olid. Siin saabki igal ostul uued sooduskupongid, pakkumised SPECIAL JUST SULLE, et ikka rohkem ja rohkem tarbitaks. Kupongid juhivad su elu. Kui mitte elu, siis vähemalt su poodide valikut. Agnes rääkis, kuidas leidub üks saade, kus ostetakse megapalju asju kokku mitme tuhande dollari väärtuses ja siis, oskuslikult kasutades kõiki olemasolevaid kuponge, saadakse kogu kaup põhimõtteliselt paari dollari eest. Võib-olla peaks minagi mõne tarbimiskultuuri nipi ära õppima...

Koju jõudes tegime Agnesega supermaitsva salati ja kõht täis, sättisin ennast kiirelt korda, et jõuda oma esimesele Ameerika koolipeole (niigi olin hiljaks jäänud juba).

Ma lihtsalt pean teile rääkima peost!! Pidu toimus kooli võimlas, dekoreeritud saalis, valju muusika ja TANTSIVATE noortega. Terve peo käis räppmuusika (Randinile oleks see pidu meeldinud), hip-hop muusika ja KÕIK tantsisid. Mis kallid sõbrad, on midagi väga haruldast Eesti pidudel (tuletan meelde, et siinsel koolipeol on kõik meelemürkideta). Vähemalt pooltel lugudel olid oma kindlad liigutuste kombinatsioonid juures ja kõik neid ka tantsisid üheskoos kokkusurutuna. Osad õpetajad olid kohal ja direktriss (meil on ülimalt kena direktriss, pean seda mainima), turvamehi leidus paar tükki samuti. Ühistantsud meeldisid mulle enim, sest tekitasid äärmiselt ühtse tunde. Aga...

Põhiasi aga on TWERKING ja seda selle kõige ehedamas, metsikumas mõttes. Neile lugejatele, kes ei tea millega tegu:

Twerking- the act of moving/ shaking ones ass/buns/bottom/buttocks/bum-bum in a circular, up-and-down, and side-to-side motion. (From Urban Dictionary)

Igatahes iga twerkimis loo esimstel nootidel käisid ringi poiste grupid, et leida endale tüdruk, kes nende ees twerk'iks. Minu sõbrannad suutsid, mind selles osas päästa iga kord, kui keegi lähenema hakkas, niiet I'm fine :D Üldiselt elati kogu tegevusele valjult kaasa ja kuna see on osa siinsest kultuurist, siis pole see midagi taunitavad ega veidrat. Isegi direktrissi ees jätkati. Kui tekkisid juba liiga suured grupid ja sisemusse võimatu näha oli, siis kas õpetajad või turvamehed läksid taskulambiga gruppi lahutama. Kogu pidu oli täiesti kontrollitud. Peale esimest ühistantsu asusin ka mina hoogsalt tantsima, kuid ega see muusika siin kergete killast ole. Läks ikka veidi aega, et sisse elada. Olin pea kõigist tüdrukutest pea jagu pikem, seega natuke veider oli..:D

Marki tuli kella 10ks järgi ja nüüd olengi kodus, magama heitmas. Tänaseks olen veetnud USAs natuke rohkem kui nädala ja mind valdab ainult suur rõõm, sest tean, et nii palju ootab veel ees, uued kohad, olukorrad, inimesed, sõbrad ja minu eest hoolitseb mu armas hostpere, lähedased Eestist alati toetamas:)

Viimane nädal on olnud üüberkiire ja tihe, palju segadust koolis tunniplaaniga ja kodutööga, kuid nagu mu hostema alati ütleb: "Kuidas sa elevanti sööd? - Tükk tüki haaval." Järkjärgult proovin ka mina sisse sulanduda võõrasse kultuuri, leida sõpru, laiendada sõnavara ja leida püsiv treening :)

Ilusat päeva/õhtut!

B

Kooli võimla dekoratsioonid

Oma pidulistega

Day 8 (seikluspark & võrkpall)

Pean tõdema, et 24h asemel tundub Ameerikas olevat vähemalt 4-5h vähem ööpäevas, sest mul on terve nädal olnud tunne justkui aega pidevalt napiks. Õudus! Paljud sõbrad ja kullakallid pereliikmed Eestist soovivad teada, kuidas mul läheb (sest blogiga olen tänaseks päevaks natuke hätta jäänud) ja kõigile ei jagu ajakest. Samuti kuna paljud uurivad samade valdkondade kohta, siis mitu korda sama teksti kirjutada on ka tüütu ning sündmused kaotavad oma võlu ja tähtsuse minu jaoks, et neid blogisse kirja panna. Seega katsun ma järgmine nädal ennast kokku võtta ja iga õhtu päeva kokkuvõtva postituse teha. Eks ole näha :D

Reede on minu 8.päev Ameerikas. Kooliga olen harjunud tänaseks, klassid leian enamjaolt ise juba ülesse, ilma abita, tunnid mööduvad kiirelt, üürikesi vahetunde, mil sõpru kohtan, olen hakanud nautima/hindama. Veel tänagi muutsin oma tunde ümber ja kuna eile õhtul helistanud YFU kontakt isik tuli välja nõudega, mille kohaselt pean koolis võtma Ameerika ajaloo ja inglise keele tunde, siis pidin loobuma oma lemmikainest AP Maailma Ajaloost ja hr. Deegan’ist. Alatest järgmisest nädalast on mu esimene tund U.S History, kellegi mulle tundmatuga. Tegin siiski oma viimases AP World History tunnis ära nädala testi/quiz'i 1. peatüki peale, sest tahtsin näha kuidas mul läheb. Sain 14st küsimusest 7 õiget :D Arenguruumi jagu. Ilmselt oleks pidanud need peatüki viimased 7 lehte ka läbi lugema...

Olen terve nädala pidanud hiina keeles ennast tagasi hoidma ja mitte ärrituma talumatute 13- aastaste lõputu lobisemise, karjumise peale tunnis. Samuti olen olnud tubli õpilane ja liiminud, värvinud ning kleepinud igat pilti, hieroglüüfi jne. Lisaks sellele polnud me nädala jooksul kordagi hiina keeles ühtegi sõna öelnud ega õppinud. Nädala alguses veidi rääkis õpetaja Hiina Kesksügise festivalist (väga põnev oli) ja olin positiivselt meelestatud. Kuid kui iga järgenev tund möödus õpilaste olematuid kodutöid ja tunniks vajalikke kaustikuid, index-kaarte, liimipulkasid jne üle kontrollides ja märkmeid tehes, siis jamh. Üks kord saab ikka mõõt täis ka. Seega reedel, kuna Agnes käis eelneval õhtul “Meet the teacher" koosolemisel minu koolis ja uuris mu valikuvariante hiina keele osas, otsustasin vahetada hiina keele (mida ma väga oleksin tahtnud õppida, ausalt ka) Criminal Science’i vastu. Olin niii õnnelik, et kõik paika loksus ja sain hiina keele ebadistsiplineeritud tunnist eemale, kuid….. (nüüd tuleb naljakoht) Selgus, et U.S History on ainult 9ndal klassil kavas, mis tähendab, et nokk kinni saba lahti, esmaspäeval alustan kohe esimese tunniga oma samade hiina keele kamraadidega:)))))))

Peaaegu oleksin unustanud!!! Reedel oli seminari (viimane tund) tunni ajal kooli võimlas “pep rally". Ma pole elu sees midagi niii vahvat näinud. Kogu kooli marching band, cheerleader’id, kepi ja lipuga taidlevad neiud esinesid meile. Midagi terve selles etteastes mõjus nii võimsana, et kananahk tuli ihule. Nad mängisid 3 tuntud lugu, üks neist oli “Happy" töötlus, mida ma ka veidi filmisin (varsti lisan videod). Seejärel tunnustati kõiki neid, kes suvesports’ide tiimides osalesid, toimus köievedamis võistlus klasside vahel ja oligi kõik :)

Reedel käisin ka oma teises võrkpalli treeningus (vahepeal oli neil mängud, mis nad kõik kaotanud olid, ja trenne polnud). Ootused peale eelmist korda polnud kõige suuremad, kuid see kord oli trenn MEGALAHE!!!! Harjutasime serve (jah, ma oskan nüüd servida ülevalt, kuigi varu veel on :))))) ), kõrge palli vastuvõtmist ja mängisime tüdrukutega 3:3 või 2:2. Servide ja muude harjutuste koha pealt võiksin paremini hakkama saada, aga kui asi läks mänguks, siis endalegi üllatuseks ma polnud kõige hullem. See kõik andis aga nii palju energiat ja lisamotivatsiooni edasipidiseks!

Võrkpallist istusin otse auto peale ja hostema ning õega kiirustasime Jen’i juurde. Sõime nende pool õhtust, jätsime Mark’i sinna ja sõitsime mina, Liisa, Agnes ja Sophie(Jen’i vanem tütar, 13) seiklusparki. Õhtusöögi kohta ei jagu mul lihtsalt kiidusõnu. Kuna Jen’i mees on India päritolu, siis need vähemalt 5 eri rooga, India spice’idega viisid lausa keele suust alla (kas selline väljend on olemas eesti keeles?).

Igatahes peale pikka ootamist saime ka meie lõpuks seiklusrajale. Siinsed turvameetmed on veidi karmimate killast: turvarihmad käisid ka üle õlgade ja kahest karabiinist üks on pidevalt suletud (tegu oli mingi lisa plastikjubinaga, mille vahele oma karabiini pistma pidi igas kinnituskohas ja mis sulges ühe ning avas teise karabiini. Segane värk, i know. Mulle oli ka segane ja muide lisaks veel väga tüütu lisajubin). Kuna olime nii kaua juba ühe suure grupi taga oodanud instruktori õpetusi ja kuna Agnes ja Liisa varem käinud olid seal, siis peale Agnese antud kiirkursust asusime julgelt platvormi vallutama, kust kõik rajad alguse said. Vahele jäime me aga samal hetkel kui ma platvormile ronides oma karabiinidest mitte tuhkagi enam aru ei saanud :D (need kiilusid kuidagi kinni ja midagi tegin ma valesti vist :D ). Platvormil olev insturktor nägi mu abitust ja uuris kas me ikka kindlad oleme, et all maa peal instruktsioone kuulasime. Me muidugi valest tossavate suudega jaatasime julgelt, kuni instruktor ütles, et nägi meid õpetusrajast ja instruktori juhtnööridest kõrvale hiilimas ja vahele me jäimegi :D :D Aga vastutuleliku inimesena andis platvormi instruktor meile kiired juhtnöörid ja asusimegi Sophie’ga teele. Väga lõbus oli!!! Kuigi Sophie on minust mõned aastad noorem, saime kohe jutule, leidsime absoluutselt ühise keele ja oioii kui palju nalja sai :D Õhtul süüdati pimedas ka kõigil rajadel mu lemmiktulukesed, mis muutsid kogu pargi nagu üheks haldjamaaks. SUPERKENA! Ainuke halb asi rajal oli see, et ma jäätusin külma tõttu.

Seikluspark suleti mingi hetk ja kuna meie Liisaga viimased kaks päeva oleme unistanud Donkin Donuts’isse minekust, siis otsisimegi ühe doonutsiketi ligidalt. Jõime sooja õunasiidrit(tavaline soe õunamahl vist siin) ja sõin kaks doonutsi(kõrvitsa, mu lemmmmik ja šokolaadi). Väga armas lõpetus õhtule! :)

B

Pep rally

India hõrgutised Jenn'i juures:P

Esimene Donkin Donuts vahetusaasta jooksul

Mina ja Shekinah pep rally'l :)

Video pep rally's postitan hiljem;) te lihtsalt peate seda nägema !!

Day 7 (9/11 & Liisaga kahekesi)

Päev algas nagu ikka, tõusin, käisin pesus, sõin. Täna oli koolis nerd-day ehk pidi riietuma nagu üks korralik tarkur. Kuna 9/11 (11.september) on ameeriklastele väga tähtis mälestus, mida ei tohi unustada, siis kohe esimeses tunnis, World History’s, näitas õpetaja meile videot, kuidas hetkel on hoos 9/11 muuseumi avamine NYC’s, videos räägiti ja näidati kõiki neid, kes olid kannatajad, näidati perekondi, kes kaotasid oma lähedased ja arutleti ka selle üle, kas Osama Bin Laden’i foto ja teiste terroristide pildid ja tekstid peaks kaasama muuseumi ühe osana. Muuseumi direktor pidas seda kohatuks memorial museum’is, panna mälestatute piltidega ühte nende mõrvarid, aga kadunukeste lähedased arvasid, et see on vajalik osa eksponaadist. Seeläbi ei unune ameeriklaste mälestustest iial see kohutav päev, järeltulevad põlved kannavad mälestust endas edasi ja Osama Bin Laden jääb alatiseks Ameerika rahva kõige jõledamaks vaenlaseks ning inimeseks, kelle pärast nii paljud ilma isa, ema, venna, õe või sõbrata jäid.

Hiina keeles sai 10min herilast taga aetud, õpilased karjusid ja jooksid nagu segased ühe herliase eest :D Samal päeval toimus ka tuletõrje õppus, mis tegelikult kestis umbes 10 min, mille etapid olid: kuuled kõrisevat heli, väljud klassist, järgid masse, jõuad õue murule ja lähed tagasi klassi, jätkad oma tundi. Niiet eriline õppus see just polnud. Siiski oli see päev eriline, sest skype’sin esimest korda lõunavahetunnis oma kalli pinginaabri Pillega ja hommikusöögiks keetsin endale PUTRU!!! (mis ühtlasi oli ka minu esimene katse uues kodus süüa teha pliidil :D Kuna siin on gaasipliit, siis eelneval õhtul sain Agneselt paar juhist. Kuid sellegipoolest, kui puder otsustas mingi hetk potist välja hakata keema, siis suutsin käe korralikult ära põletada, sest millegipärast oli potivars sama tuline kui pott ise) Anyways :D väga maitsev puder tuli.

Koolis oli PJ day, ehk veetsin terve päeva koolis tudupükste ja pluusiga.

Õhtul töötas Mark hilisõhtuni ja Agnes läks minu kooli “Meet the teacher" (“Kohtu õpetajaga") kohtumisele, kus vanemad läbisid terve koolipäeva kiirvormis oma laste tunniplaani järgi ja iga õpetaja esitles ennast ning tutvus vanematega. Paljud õpetajad olid kiitnud mind :D Tundus, et tegu oli toreda üritusega ja minu meelest võiks sarnaseid kohtumisi korraldada ka Eesti koolides, sest ehk aitaks see kaotada barjääri ning muuta kool, õpetajad, lapsevanemad ja õpilased ühtselt tegutsevateks, kuna kogu asi muutuks isiklikumaks.

Samal ajal kui vanemad kodust ära olid, saime meie Liisaga nautida oma sister time’i, sõime õhtust ja mängisime legodega, 11. september saab ametlikult päevaks, mil ma esimest korda inglise keeles legodega mängisin.!!!!!!!! Ja mängimise all mõtlen ma seda, et mul oli oma pisike legoneiu, kelle juttu ja häält ma jäljendasin :D Lahe kogemus jälle juures! Muide mu kõige suurem ja asjalikum inglise keele õpetaja ongi justnimelt hostõde Liisa, kes kasutab nii paljusid mulle tundmatuid sõnu ning vaevub neid mulle lahti seletama.

Niii ilmselt ehmatasite, et millega tegelesin 4.-6. päeval, kuid tõde on see, et nende päevade postitused valmivad alles. Ja hetkel lisan kiirelt need, mis juba ammu valmis ning ootavad lugejateni jõudmist. Pilte ei saa hetkel lisada, sest pean Evernote’is (mille kadu postitused blogisse ilmuvad) mälumahtu juurde ostma. Vabandust! Võib-olla teen hoopis FB pildikausta, kuhu eri päevade posititused ilmuvad. Loodan, et Teil jagub kannatust veel natunatuke. Teate ju küll mind ja minu asjaajamise kiirust :D

B

Söökla

Kiisu LULU!

Ülesanne minu füüsikatunnist :D