Chicagosse sõit vol2

4 naist, 1 Ford, miinuskraadid, pagasnik täis kõiksugu kotte, maale, autosalong täis kotte ja naisi, kes sõidavad Chicago poole, 310 miili ees ootamas, läbi Indiana osariigi sõit, Illinoisi ja ööbimiskohani 6h, ilmaolud/teeolud “promising”, tuju hea.

Paar tundi hiljem… Kiirtee on mattumas lume alla, kõik autod (k.a need sajad rekkad, mis Chicagosse/st liikumas) kulgevad max 20 km/h edasi, nähtavus pole kiita, teede ääres võib näha vilkuritega politsei autosid, kes abistamas kraavis kükitavaid rekkaid või tavasõidukeid. Asi pole just kiita ja ilm tundub aina kehvemaks minevat…Võtakse vastu otsus läheduses paiknevasse hotelli ööseks jääda ja loota, et hommik toob paremad teeolud. Õhtusöök leiab aset maitsvas Mexico restoranis, peale mida on kõigi kõhud pungil head ja paremat. Käiakse hotelli basseinis ujumas (fakt, et kogu toit tahab välja hüpata vees möllates pole midagi, peaasi, et lõbus oleks ja ujuda saaks:) ). 

Hommik: Kerge 2miili jooksulindil, venitused ja ongi aeg hommikusöögiks. Pakitakse asjad, süüakse kõht head ja paremat täis. Ainuke küsimärk on: mis väljas teedel toimub ja kuidas on lumetormiga lood? Peale “minna v pöörata ots ringi” kaalutelmist, otsustatakse jätkata teed sihtpunkti suunas…Paraku polnud ilm väga paranenud, kuid ainuke vahe oli, et kui eelmine õhtu olid teed soolamata ja kottpime, siis nüüd olid teed hooldatatud (nii hästi kui võimalik) ja valge. Seega hoolika juhtimise ja külma närviga läbiti “lake effect snow” area ning teed muutusid lumetuks. Just like that. Once kui kõige hullem lumeala läbitud, kadus järkjärgult kogu talv teedelt. Ja Chicago lähenes kiiresti :)

Nüüd aga lähemalt:

Chicago reis selleks nädalavahetuseks oli planeeritud juba kaua aega tagasi. Pidime minema Chicago Eesti Maja jõuluturule, et müügiks viia host-vanaema LouAnn’i superilusaid maale. Maalid müügiks valisime välja nädal varem ja kogu tegevus ise hõlmas umbes 4-5 suure pappkasti läbi uurimist, mis olid kõik pungil eri suuruses ja tehnikas töid. Minu imetlus igat järgmist tööd nähes aina kasvas LouAnn’i suunas. WOW! Lõpuks kui olime (sunnitud) kriitilise pilguga proovinud “yes” hunnikust elimineerida veel nii umbes mõnikümmend tööd (sest meie auto lihtsalt ei mahutaks neid suuri kaste ja võimatu oli valida ilusa-ilusama-kõige ilusama vahel, millist kaasa võtta), olime valmis turuks. Võtsime kaasa ka õnnitluskaarte, millele olid trükitud vanaema maalidest pildid. Üks armsam kui teine.

Samuti pakkus Agnes välja, et ka Jessica võiks meiega liituda. Jessicalt aga nii ruttu jaatavat vastust ei tulnud, sest ilma oma hostvanemateta reisimine ostutus palju keerulisemaks kui oskasime arvata. Selleks, et Jessica saaks meiega kaasa tulla pidi informeerima sellest Jessica isa Soomes, saama temalt kinnituse, saama koolilt loa reedese päeva puududa (otsustasime lahkuda juba neljapäeval peale kooli, et saaksime reede Chicagos veeta, laupäeva jõuluturul ja pühapäeval tagasi sõita). Samuti oli vaja teavitada YFUt ja saama neilt loa, et Jess meiega tulla saaks. Mina vajasin reisiks kooli luba ja YFU luba. Complicated :D 

Nii juhtuski, et päev enne reisi oli kõik Jessica osas veel lahtine, sest ta pea-laiali-otsas :D polnud muidugi korralikult oma hostemaga veel rääkinud ega polnud ka teadlik (nagu meiegi Agnesega), et nii palju paperworki’i sõiduga kaasneb.

Neljapäeval sadas tibake lund juba hommikul maha. Jah, külmakraadid on meile tõepoolest kohale jõudnud, kuigi aeg selleks tundub veel veidi varajane (vähemalt lume jaoks). Koolis olles kohati isegi tuiskas õues ja hakkasin muutuma kahtlustavaks meie eesootava reisi pärast. Agnes oli mulle päev varem rääkinud “lake effect snow’st”, mis esineb Michigani järve lõunaosa idas. Järve vesi on soojem kui õhk, tekib aur, mis muutub lumeks, koguneb kõrgele õhku ja kui jõuab lõpuks maapeale (lõunaossa) sajab maha suuuuure tiheda lumena, mil nähtavus teedel on 0. Niisiis kartsingi, et võib-olla ennustab ilmateade jubedat lake effect snowd ja meie reis kas lükkub edasi või ei toimu üldse. 

Koolikell, alustame sõitu, et Jessica peale võtta tema kodust Brightonist, endiselt polnud meieni jõudnud infot, kas Jessil YFUlt luba olemas v ei. Nägin esimest korda ära ka Jessi kodu ja hostõe. Pakkisime Jessi koti kibekähku, sest ees ootas 6h sõitu, ukse juures juba valmis olles, saabus lõpuks ka kinnitusmeil YFUlt ja reis võis alata.

Edasist saite lugeda juba varasemast tekstist, kuidas me poole tee peal otsustasime hotelli jääda, sest tee polnud turvaline enam ja sõime õhtust Mexico restoranis. Ma pean siinkohal mainima, KUI kõhtu täitev on Mehhiko toit. Kunagi varem pole ma ennast niii FULL tundnud kui iga kord peale Chipotle v mis iganes muu Mexico toidukoha külastust. See tunne on ligilähedane ma-tunnen-ennast-saja-kilosena-kas-see-toit-jääbki-lihtsalt-mu-kõhtu-pidama-kus-ma-leiaksin-kõhulahtisti tundega :D :D :D

Natuke kirjutaksin ka hommikusest reisist läbi lumetuisu. Ma pole oma elu jooksul kordagi näinud autoteede ääres kraavis nii palju autosid ja rekkasid, kelle tagumine ots lihtsalt kraavis twisted. Osad autod olid vastu sõidusuunda ennast pööranud ja lõpetanud kraavis. Seega möödus see tuisu osa teest väga madala kiirusega ja pikivahet hoides. Meie autost ainult mõnikümmend meetrit eespool hakkas üks auto 4 noormehega lihtsalt ootamatult keerutama, nagu karussellil. Lihtsalt keerles ja keerles ühekoha peal nagu tsentrifuugis. Õnnelik õnnetus peaksin ütlema, sest auto lõpetas oma pika keerlemise sõidusuunas, puutumata ühtegi teeäärist või ohustamata ühtegi autot, sest meie saime juba varakult oma auto pidama. Aga näha midagi sellist…. OMG lihtsalt. Ausalt! Võtab ikka lkõhu õõnsaks küll. Ma ei kujuta ette, mida need kutid seal autos veel tundma pidid… 

Igatahes sellest lume area’st saime läbi viperdusteta ja Indiana osariiki jõudes oli kogu lumi pm juba kadunud ja ilm järkjärgult ilusaks ja päikseliseks muutumas (endiselt külm küll, aga asi seegi). 

Hetkel olemegi juba Chicagost mõnekümne minuti kaugusel. See on Jessi esimene kord suures linnas USAs. Ootame juba põnevusega! :))

---

Tänaseks oleme juba ilusti koju jõudnud ja Chicagos nähtust/tehtust lähemalt juba järgmises postituses:)

B

Detroit ja 5K run

Avastasin, et olen unustanud kirjutada oma esimesest ja teisest käigust Detroit’i kesklinna. Silly me! Sellest on nüüdseks möödas juba üks kuu aega kindlasti :D Aga üritan kirja panna nii palju kui meenub ja nii palju emotsioone as possible. 

Minu esimene käik Detroit’i oli õhtuhämaruses, kui kuus naist sõitis külastama Art Institute of Detroit’i, kus reede õhtu puhul toimus tasuta sissepääsuga alternatiiv jazz’i kontsert. Lisaks kontserdile sai külastada kõiki muuseumi eksponaate. Esindatud olid mõnedki impressionistide tööd nii Van Gogh’lt, Degas’lt, Manet’lt kui Monet’lt ning Seurat’lt, leidusid ka Rodin’i skulptuurid. Üldiselt olid muuseumis kaetud kõik nii Vana-Egiptuse ajast kuni popkunstini. Ühtegi eriti silmapaistvat kuulsat tööd küll ei paistnud, aga ajutise, külaliseksponaadina sai näha Monet ühte maali vesirooside seeriast, mis oli kohale toodud ei kuskilt mujalt kui Orsay muuseumist Pariisist. See oli ka kõik, mis mul näha õnnestus. 

Siiskisiiski peaksin ära märkima saali, kus jazz kontsert toimus. Saali mõlemas seinas võis näha ainulaadseid Diego Riviera Detroit’i tööstusajastut kujutavat maaliseeriat. Jazz kontsert ise polnud just kõige köitvam ja seetõttu otsustasime minna viimasele korrusele, kus iga reede õhtu saab valida endale maali, küsida paberi ja pliiatsi ning moberti alusel istudes saab proovida kätt kunstnikuna. Saalides oli päris mitu inimest ja niimõnedki neist päris osava käega. Proovisin ka ise ühte naist väikse lapsega oma paberile saada, kuid lõpptulemus polnud vist päris see :D Lisaks hakati juba pabereid ja molberteid kokku panema, kui mina olin lõpuks suutnud välja valida maali, mida joonistada (oh mind ja minu otsustusvõimet). Kokkuvõttes oli väga tore õhtu, nägin õhtutuledes Detroit’i ja  sain oma esimese muuseumi kogemuse siin linnas. Muide Detroit’i on minu kodust umbes 30min autosõitu.

Jõudsime päris hilja koju tagasi, et kiiruga tuttu minna, sest hommikul oli vaja juba varakult ärgata, et uuesti autorattad Detroit’i poole suunata. Nimelt algas Detroit’is laupäeva hommikul kl 9 5K run. See 5 km jooks toimus Detroit’i maratoni raames (maraton toimus pühapäeval). Lisaks sai joosta ka sellist lahedat distantsi nagu International Half Marathon, mille rada kulgeb nii Kanada kui USA pinnal. Üle Detroiti jõe minnes (või õigemini peaks ütlema, et läbi tunneli minnes) jõuab kohemaid Kanadasse!!!! Linn, mis sind Kanadas tervitab on Windsor :) Alguses oli mul plaan joosta oma elu esimene poolmaraton just sel üritusel, kuid üllatusüllatus :D …. ma suuutsin maha magada õige aja ning kohad täitusid (õigepea peaksin ka oma hostperega külastama Kanadat, sest Agnes sai hiljuti uue passi ja kuna Kanada on viisavaba eestlastele, siis ei takista meid enam miski. Ootan juba!! Sest kõigi riikide hulgas, kus ma käinud olen oma elus, vot Kandasse pole sattunud ;) ) Igatahes tagasi jooksuvõistluse juurde :D 

Jooksin niisiis 5km jooksu. Hommik tõotas ilusat ilma, kuid päike ei suutnud siiski vastu saada jäisele tuulele. Kahtlesin tükk aega millega joosta (külmavares nagu ma olen joostes; pigem hothothot ja tilgun higist, kui et jäätun), kuid ega vist vahet poleks olnudki, sest tuule eest ei kaitse miski. Minuga kaasas oli tubli fännklubi koosseisus Agnes ja Liisa, kes viitsisid minu rinnanumbrit järjekorras oodata samal ajal kui ma sooja tegin ja ohverada külmale oma näpud, et üritus saaks ka piltidele jäädvustatud. Suured tänud :)

Stardigruppe polnud, küll aga olid postid, mis märkisid ära eri aegu. Kui arvasid, et oled võimeline jooksma 5 km 23min ja alla, siis sättisid ennast esiritta jnejne läksid aja postid aina kaugemale stardijoonest. Mina muidugi sättisin ennast esimesse gruppi, paar meetrit stardijoonest, sest kuigi ettevalmistus jooksuks polnud just see, mida ma soovinud oleks ja jalad olid veidrad, lootsin siiski, et suuremas konkurentsis saan rekordi joostud. Kõik olid juba valmis vudima, kui teatati, et kuna osad inimesed veel numbrijärjekorras, siis lükatakse start 15 min edasi. Kekslesin ja hõõrusin siis oma jalgu 15min järjest, sest olin kõik soojad riided juba fännklubile ulatanud. Minu olukord polnudki kõige hullem, kuid paljud minu kõrval olid vaid tank top’i ja lühkaritega. 

START! Panen ajama keskmisest kiirema tempoga, külm tuul puhub otse vastu, rühin ikka edasi ja edasi. Näpud jäätuvad, reied on tuimad, mõtlen, kas seegi jooks kujuneb külmaga võitluseks nagu eelmine 5k fundraiseril… Kogu jooksu aja pistsin rinda ühe superman’i särgiga hiigelkasvu kutiga. Alguses juhtis tema, siis ma möödusin, aga ta ei andnud alla, lõpuks taandus, tundsin ennast vägevana, lisasin tempot, kuni lõpuni oli jääänud veel vaid 2 km. Millegipärast oli mul tunne, et superman ei jäta asja sinnapaika ja püüab mu kinni. Tunne ei petnud, superman returned ja vägevamana kui kunagi varem. Oh häda! Jäine vastutuul, üksikud inimsed, kelle tuules joosta, superman möödus kui postis :D Minu reied jääs, no üldse ei liigu, maha jäetud majade vahel tundub tuul otsekui nautivat jooksjate piinamist…Mõtlen:”Uut rekordit siit küll ei tule.. :(  Leian jooksukaaslase, hambad ristis paneme tuulele vastu, kuni lõpuni on jäänud vaid 500m. Lükkan sisse oma viimase käigu, jätan jooksupartneri seljataha ja finišeerun. Aeg 22:33. UUS isiklik rekord USA pinnal (võib-olla ka alltime best?). Saan kaela imekena medali, veidi söögimoona ja pakin ennast jälle riietesse. Märkan ka superman’i kaugemal, rahulolevana….This is war, mõtlen mina ja me lahkume. Hiljem tulemusi nähes selgub et: ma olin kokkuvõttes 57. , naistest 11. ja oma vanusegrupis 15-19 saavutasin 4. koha :))

Peale jooksu otsisin, mis ma otsisin, aga pesemisvõimalust ei leinud. Käisime läbi maratoni EXPO’lt, kus leidus palju lahedat ning palju sai degusteerida eri toite, jooke ja müslipulki. Ostsin maratoni särgi endale ja kindad(!!!!!), samuti spets rulli lihaste mudimiseks. Expol vahetasin ka riided vetsus ja algaski meie tuur Detroit’i downtownis. Muide pean ära märkima, et Detroit’is on ühistransport nimega “People Mover”. Tegu on maast kõrgele tõstetud rongiga, mis teeb ringe Detroit’i tähtsamate majade vahel. Hetkel taasehitatakse ka linna vanimal peatänaval Woodward Ave trammiteed. Kunagi, Detroit’i hiilgeaegadel oli linnas korralik trammiühendus, kuid inimeste ära kolides ja linna tühjenedes jäi see ajale jalgu. Nüüd on aga kolm kõige rikkamat detroitlast rahad kokku pannud, et kinkida linnale uuesti trammiühendus ja süstida veidi elu sellesse kunagi nii tähtsaste Motor City’sse. Käisime ka Creektownis ja sõime Mehhiko restoranis ennast pilgeni täis. Nägin ära Ford Stadiumi (american football), Tigers’ite pesapalli staadiumi ja FOX teatri. Lisaks sain esimest korda maitsta Cold Stone’i jäätist!!!!! Mis on mu absoluuutne lemmmik. Te ei tea, millest ma räägin, kui pole proovinud! Pumpkin spice cold stone- IMEMAITSEV! 

Lisaks näitas Agnes mulle Detroit’i ühte vanimat ja ajaloolisemat linnaosa Indian Village’it, kus häärber häärberi järel meile tänavaid pidi vastu tuli. Ühes majas saime käia ka sees, sest toimus Estate Sale, kus kõik majas on müügiks. Põhjuseid sellise müügi korraldamiseks on üldiselt kaks: a) maja endised elankud kolivad, tahavad stuffist lahti saada b) majaelanik(ud) surid ja pärijatel pole midagi kolaga peale hakata . Igatahes oli väga põnev näha ühte mini-mõisa suurust maja ka seest ja ära käia oma esimesel estate sale’il:) Lisaks kimasime autoga ka Belle Isle’le, mis USA ja Kanada vahel ja ilusate parkide, vaadete, jahisadama ja pulmaliste meelispaigaga - purskaevudega. 

Enamusel teist on kindlasti Detroitist arvamus kui ühest kuritegelikumast paigast, kus ainult tulistamised ja gängid ringi liiguvad. Mis on ka tõsi, sest Detroiti äärelinnad on täis tühjaks jäetud maju ja ghetto piirkondi. Lapsed kasvavad ülesse tihti ilma isata, perede sissetulek on väike, lapsed ei saa korralikku hoolistust ja ainuke abinõu ellu jääda, selles karmis maailmas paistabki neile olevat relva järgi haarata. Lisaks tavalistele tulistamistele, tehakse ka driveby shootinguid, kus öösiti sõidetakse autoga ja automaadiga lastakse lihtsalt elumajade suunas. Tihti on tegu kättemaksuga või kellegi vahelise vihaga. Seetõttu teadis Agnes rääkida, et paljud pered magavad ettevaatusest öösiti põrandal, sest driveby shootingud sihivad voodikõrgusele.

Aga ma tahan öelda lõpetuseks, et see osa Detroit’ist ei ole terve Detroit, vaid ainult osad äärealad. Detroit’i towndown (vaatamata sellele, et nädalavahetusel sinna sattudes oli linna ikka päris inimtühi) on täis korralikke hooneid, linna kohal kõrgub General Motorsi tornikestega pilvelõhkuja üleni klaasist ja korras linnatänavad on täis enamjaolt valgeid, noori inimesi. Olenemata linna kurikuulsast mainest, jäi minule Detroit’st ilusa väikese linna mulje, üheainsa tähelepaneku/imestusega “kuhu on kadunud kõik inimesed?” Siiski tegeletakse aktiivselt linna taaselustamisega, linn on noorte seas populaarsust kogumas ja loodetavasti saab Detroit jalad alla seekord.  

Minu pilte Detroit’is käigust ja jooksust võib leida siit (kes mul fb sõbrad). https://www.facebook.com/beatrice.metsaorg/media_set?set=a.980974708596383.1073741835.100000515895322&type=3  Lisan ka mõned pildid neile, kelle pole FB v kes pole minu sõbrad :D 

Püsige terved!

B

General Motors building

GM peafuajee

People Mover

Finish

Vanim tänav Woodward

Tigers stadium

Lemmik

Halloween (soojendusüritused + trick or treat)

Täna avastasin, et olen USAs olnud juba 64 päeva, mis teeb kokku natuke üle 2 KUU !!!!!!!! OMG, mis toimub?!?! Esimene kuu läks üliaeglaselt ja nüüd juba november!!!! :O 

Halloweeni soojendus

Ühel reedel, nädal enne päris halloweeni käisime Liisa, Hannah ja Agnesega Detroit’i Zoo’s õhtusel külastusel, kus toimus üritus nimega ZOO BOO.

Tegu oli õhtuga, kus kõik pered, kostümeerituna, käivad mööda 1 miilist rada loomaias ja iga natukese aja tagant läbitakse Station Point, kus saab “trick and treat”ida. Tegelikult poetati sinu candy bag’i igas stationis (stationeid oli kuskil 15) vastavalt stationi sponsorile, kas nänn, komm v pomm. Okeiokei, no bomb, hoopis pop või õun. Kommide example’d oli küll igasuguseid, enamusi ei tundnudki. Lisaks nägin vist esimest korda elus päris elus kobrast ujumas ja käisime läbi troopikamajast, kus maod, sisalikud, alligaatorid ja muud hirmuäratavad olevused pesitsesid. Kõige naljakam oli see, et troopikamajas olid kõigi elukate boksid/akvaariumid/puurid (midaiganes :D ) dekoreeritud vastavalt halloweenile ehk siis puuridest võis leida pealuusid, luiseid sõrmi, surnuaia teemalisi kaunistusi ja palju muud. Nii oli ka madudel ja sisalikel oma halloweeni tähistamine :D (natuke jabur oli, aga oli näha, et on vaeva nähtud).

Mis mind aga iga natukese aja pärast itsitama ajas olid need meeletud hordid kostümeerituid lapsi + nende vanemad :D Üks väike poiss oli üleni peast jalatallani ämblikmees, nägu polnud ka paista. Üks väikemees oli roheline draakon kui ta kostüümi pea tolknes kahe jala vahel ja saba vingerdas iga sammuga tagant poolt. Muidugi käisid pea ja saba eri suunades, mis muutis selle poisi veel rohkem armastusväärseks :) Väga popp oli kogu pere ninja-kilpkonnadeks riietada ja eriti elavalt on mul silme ees ema mesilase kostüümis :D Halloween on tõepoolest üks ameeriklaste armastatumaid pühasid, nagu Agnes mulle ütles, ja inimesed ei hoia end tagasi kostüümide, keha- või näomaalingutega. Ohhjaa eriti creepy’d on need, kellel näomaalinguna 3D asjad külge kleebitud põskedele. Justkui klaasikillud turritaksid põsest välja ja verd tilguks ja võehhhh :D ükskord nägin tervet perekonda sellise põskedega :D päris veider, aga i guess halloweenil nõuab jubedus ohverid :D 

Õhtust käisime söömas lahedas linnakeses Royal Oak’is. Käisime stir-fry kohas, kus paned oma kaussi kokku lihad, kalad, juurviljad, kastmed ja kogu kupatus küpsetatakse valmis sinu nina all, ühe suuresuure veskikivi kujulise panni/kuumaaluse peal. Kokk, kes seda tegi oli väga osav ja samuti suhtlusaldis kõigi oma klientidega. Uuris mu tegemiste ja plaanide kohta ning kuidas mulle USAs meeldib. Tegelikult saan paljudelt sarnaseid küsimusi: How do you like it here? on üks põhiküsimusi, mis küsitakse. JA alati ma mõtlen mida vastata, sest “It’s nice here” kõlab lollilt, “I like it here” veel lollimana, “oh, I just love it here” ei kõla minulikult. Mida ma siis vastan?       Tavaliselt ütlen: “So far, it has been great” :D ja sellega rahuldutuakse, sest ega tegelikult kedagi ei huvita kuidas sulle Ameerika meeldib. Midagi on vaja ju küsida, et juttu alustada.

Üks teine küsimus, millel ma otsin loomulikku vastust on “Hi! How are you?”, mida küsitakse igas poes, toidupoes ja kõikjal kuhu satud. Ameeriklased vastavad selle peale: “I’m good/great/fine.” ja siis kole kiirel kombel “howareyou?” millele tavaliselt vastust ei oodata enam, vaid jätkatakse oma jutuga. AGA then it’s me… Mulle tundub nii veider sekundi pealt vastu küsida “kuidasläheb”, et tavaliselt magan maha selle murdosa ja ei ütle midagi :D (kuigi viimasel ajal olen hakanud juba õppust võtma vigadest)

Halloweeni pidu

YFU Halloweeni pidu toimus ühel laupäeval, ühe VÕP’i kodus Royal Oak’is. Väljaspoolt ei paistud maja nii suur ja inimesi nii palju seal sees, aga kui pisikese 3h-se hilinemisega (käisime shoppamas :D ) Agnese ja Liisaga kohale jõudsime, siis olid maja KÕIK toad täidetud noortega. Kokku oli üle 50ne VÕP’i, nende hostsibling’i, perepoja ameeriklastest sõbrad ja kes kõik veel :D Pidu toimus nii sees kui väljas, lõigati kõrvitsatele nägusid, mängiti FIFAt keldrikorrusel, UNO kaarte söögitoas, õues kossu ja elutoas oli käsil diivanil istumine ja nalja tegemine. Nii see kui väljas oli tohutult igasugu snäkke ja magusat täis (väga Ameerika!!!!) . Kuna iga külaline oli midagi teistsugust kaasa toonud, siis õhtu jooksul sain ära maitsat kõik vähegi võimalikud toidupoodides müüdavad kunstaineid täis küpsised, cupcake’id, koogid, brownied jnejnejne. Võtsin igast vaid paar ampsu ja kui maitses, siis sõin lõpuni. Väga hulll magusa kuritarvitamine oli too õhtu, aga nüüd ma ei pea vähemalt poes ringi käies neid värvilisi küpsiseid ja muid kahtlasi toite vaatama pilguga “ I wonder how they taste?”, vaid tean , et enamus nendest halvad :D ja ei ostaks kunagi. Tegin Liisa näpunäidete järgi ka oma esimese halloweeni kõrvitsa :)), mis oli raskem kui ma oleks osanud arvata ja võttis tohutult aega (isegi siis kui mul väike kõrvits oli). Valmis ta sai, südametega küll ja halloweeni hirmu kategooriasse ilmselt ei mahuks :D Mis teha, ei oska kurje asju luua :D 

Halloweeni peole tuli mulle järgi Roderic, kellega koos sõitsime Pontiac’i (üks kõige ghetto’maid piirkondi siin ümbruses). Soov oli minna Erebus haunted house’i, aga kui sinna ligidale jõudsime ja nägime, et sissesaamise järjekord oli 2 majablokki pikk, üle ülekäiguradade, valgusfooride, siis otsustasime, et ehk Realm of Darkness’i järjekord samas seisus pole. Mis on haunted house küsite? Haunted house’id on enamasti vaid Halloweeni ajaks (oktoobrikuuks) püsti pandud ärid, õuduste majad, kus külastajad käivad oma kahel jalal läbi eri tube mööda kõik horror movie’de fantaasialeiutised: elektritoolid, inim-lihatööstus lindid, hulllud kirurgid, hüperaktiivsed jänesed, mootrsaevennad, hüsteeriliselt üürgavad klounid, libahundid, vampiirid, verest nõretavad pussitajad, kuutõbised, nukutoad jnejne. Kõik toad on eri temaatilised ja moodustavad labürindi taolise liikumise. Iga detail on viimseni läbi mõeldud ja 100% tõepärane. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks leidub igas haunted house’i õuduste ruumis päris maskeeritud inimene, kes ajab sind taga, näpistab, hüppab kuskilt välja, ajab sind mootorsaega nurka, ähvardab noaga pussitada või vahib sulle lihtsalt jõllitades otsa :D Kui see kõik kokku panna, siis tuleb ikkka üks suuur kisa mu kõrist välja küll, kui seda labürinti läbima pidin:D  Väga lahe kogemus oli, aga ebameeldivaks tegi asja umbes 1,5h järjekord ka Realm of Darkness’i uste taga, õues, jäisel õhtul. Peale haunted house’i, hiljahilja käisime ka hot chocolate’i järel ühes Birminghami Coney Island’is (söögikohad, kus leiad kõike) ja olingi juba ilusti kodus teki all. 

HALLOWEEN!!!!!

Halloween toimus traditsiooniliselt 31. oktoobril. Vähemalt 3 ndl varem hakkasid majadele, aedadessse ja puudele ilmuma halloweeni temaatilised hirmuäratavad koledused: luukered uste ees, ämblikuvõrgud puid ja põõsaid katmas, hauaplaadid murust välja upitamas, carved kõrvitsad. Nagu juba eelnevalt maininud olen, siis pretty much septembrist alates on kõik asjad poes “Pumpkin spice”. Siiani parimad asjad mida saanud olen ka siin. Üks õhtu tegime superhea kõrvitsa biskviitrulli. Starbucks müüb/müüs Pumpkin Spice Latte’t (mmmmm). Trade Joe’st (ülilahe orgaanilise toidu pood, kus kogu rõhk nature’il, kõik riiulid on raw wood’ist (külmkapid mitte jah aga ikkagi :D ), kilekotte pole, vaid kasutatakse paberkotte) oleme ostnud Pumpkin Spice Crunchy Granolat (ehk küpsetatud müsli teistesõnadega). Jäätisekohtadest saad tellida Pumpkin Pie ice-cream’i, mis on MINU LEMMIKJÄÄTIS alates päevast, mil seda esimest korda sain (sorry, guys. ma tean, et Premia piparmündi-šokolaaditükkide VAU on endiselt superhea, aga kõrvitsa jääätis….mmmm). Igatahes palju kõrvitsat igal pool. 

Reedel peale kooli tahtsin jooksma minna, aga kui Roderic mu koju sõidutas ja õues tõeline torm valitses, siis muutsin oma meelt. Lisaks ütles Roderic, et Chipotle's saab halloweeni puhul 3 dollariga muidu 6 dollarit maksva BURRITO BOWL'i ;D seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Kuid enne oli vaja ennast kellekski riietuda, sest ega niisama ka allahindlust ei tehta. Niisiis panin spordiriided selga, tossud jalga ja läksin sportlast mängima, eesmärgiga süüa saada, selmet päriselt jooksuringile minna :D :D lol Plaan läks läbi ja müüja andis meile tasuta joogid ka :) 

Halloweeni plaanid olid juba peale Mackinaci saarel käiku Jessicaga umbestäpselt paika pandud, kuid kahjuks reaalsus oli teine ja päev enne halloweeni pidin neist loobuma.. Niisiis veetsin selle reedeõhtu hoopis kodustega vanavanemate juures, kus käisime kõik naised (Liisa, Hannah ((Jen’i noorim tütar, Liisa vanune)), mina, Agnes, LouAnn (vanaema) väljas “trick and treat’imas”, sõime vahukomme, tegime neist baleriine ja Fred (vanaisa) valmistas mind ette järgmisel päeval toimuvaks UFM (University of Michigan) Ameerika jalgpalli mänguks. Liisa tulil paar päeva varem sellisele vahvale ideele, et ma võiksin riietuda Mary Poppinsiks :) Mõeldud tehtud. Liisa ja Agnes olid nõiad ja Hannah oli “Anna" Frozeni multikast.

Kuidas trick and treatida? - Ainult nende majade uksele on õige koputada, kelle majaesised tuled põlevad. Need majad, mis pimeduses on või tuled kustus maja ees, neisse ei tasu trikitama minna, sest on kaks varianti: A) seal majas said kommid otsa või B) “Me ei oota külalisi” Niisiis: lähed ukse taha, lased kella, koputad, kommidega majaelanik ilmub uksele, naeratab lahkesti, ütled “trick or treat” ja samal ajal täidetakse su kotti juba kommidega. That’s it. Sa ei pea laulma, salme lugema, mõistatusi küsima ega midagi (nagu Eestis mardi- ja kadripäeval). Kas pole mitte kerge viis kommide saamiseks? :D Kahjuks aga pidin tõdema, et peale seda kui olin entusiastlikult koos Liisa ja Hannahga esimese maja ukseni jõudnud ja kella helistanud, muutus halloween minu jaoks. Kui Liisa ja Hannah kottidesse olid kommid poetatud, vaatas pereema minu suunas küsivalt, et mida ma soovin:D Ma siis naeratasin pelglikult, ütlesin kuulsa lause “trick and treat” ja avasin oma koti :D :D :D :D hahahaahahahaahahahaah ma pidin naeru kätte surema hiljem. See NÄGU, see “look”, mille ma pereemalt sain:D :D ma ei oska seda kirjeldada. Seee oli midagi “kasva suureks” ja “you gotta be kiddin me” vahepealset :D aga oma esimesed JA viimased halloweeni kommid sain sealt majast kotti sellegipoolest :D Rohkem ma kotisuud ei avanud. Küll aga käisin koos väikestega uste taga ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad.

Nali oli veel see ilm, mis täpselt halloweeni õhtuks kohale oli puhunud ennast. Sadas esimene LUMI, tuul puhus niiiiiiii kõvasti ja niii külmalt, et peale poolt distantsi ei tundunud ma oma põlvi (jah, ma olin seeliku, paljaste jalgade ja kummikutega Mary) ega huuli ega käsi. Põlastusväärne ilm, ausõna. Osad vanemad sõidutasid oma lapsi ühe ukse juurest teiseni autoga :D “autost välja kogu killavoor, “trick or treat” , kommid kotti, auto poole plagama, täiskäik järgmise ukse alla” OLi ikka naljakas külll seda vaadata alguses, aga kui Poppins oli jääskulptuuriks muutumas, siis oleks isegi nendesse autodesse sooja hüpanud :D

Ausalt öeldes ootasin midagi suuremat ja vägevamat halloweenist, sest muust kui sellest polnud keegi terve oktoobri kuu rääkinudki. Kuid õhtu soojas kodus, nelja seina vahel, koos lahkete vanavanematega ja perega, teetass käes...alati ei peagi ju millegi specialspecialiga välja tulema.

Vanavanemate juures seletas Fred mulle põhjalikult põhi footballi reeglid ära, sest järgmine päev olin minemas kuulsasse The Big House’i (USA suurim jalgpallistaadion) UFM jalgpalli mängule. Sellest mängust ja Ann Arborist kirjutangi juba järgmises postituses ilmselt. Seniks aga on meil kätte jõudnud päris krõbe külmataat ja kolmapäeval käisin esimesel track’i treeningul, mille kohta oskan parema hinnangu anda ilmselt järgmine nädal, kui olen paar korda veel trennis käinud.

Ilusat nädalavahetust! :)

B

Sügis ja Liisa tehtud kõrvits.

Boa luukerega 

ZOO BOO mjäuu!

Zoo Boo'l läks ilmselgelt paremini kommidega, kui päris halloweenil, sest seal jagati komme kõigile lahkesti :D

YFU halloweeni peo kõrvitsad

Mõned kodukaunistused

Mary Poppins (jääs)

First let me take a selfie

Apple Orchard and today's day

Apple Orchard ehk õunaistandused, mida siin Michigani osariigis rohkelt leida võib, on iga õuna-armastaja unistus.

Käisime seal homecomingu week-end’i pühapäeval kogu perega, Mark, Liisa, Agnes ja vanaisa, vanaema. Peale kirikut läksime lõunat sööma vanavanemate juurde ja sain esimest korda elus maitsta pumpy cupcake’e. Väga magus suutäis oli :D Edasi sõitsime autoga õunaistandusse, mis oli PUNGIL rahvast. Jooksvad ja heinapallide otsas möllavad lapsed, õunasiidri (tegelikult tavalist naturaalset õunamahla kutsutakse siin apple cider’ks) gallonite ja õuna donutsitega vanemad - see oli pilt mis kohale jõudes avanes. Parkimiskohagi leidmisega läks aega. 

Istandus kujutab endast väikesi majakesi ja varjualuseid, laste mänguplatse, mõndasid koduloomi, keda läbi aia näha võib, popcorni müügiputkat, siidri ja donutsite maja. JA siis veel LISAKS: Istandus ise on meeletu suur ala täis õunapuid eri sortidest. Eri õunaväljade vahele on ära eksinud ja osad suuuredsuured kõvitsaväljad. Kogu protsess toimub iseteenindusel. Ostad soovitud suuruses koti, maksad selle eest, lähed traktor-rongi järjekorda, et see sind õunapuudeni viiks ja siis muudkui nopid õunu, hop on-hop off’id traktoriga eri õunasortide puude vahel kuni isu täis, kott täis. Siis üritad saada traktori peale, et viimaks tagasi peaplatsile jõuda. Tee peal saad ise ka kõrvitsaid korjata, kuid need kaalutakse lõpus ära ja maksad eraldi nende eest. Kogu traktoriga sõidetav rada oli kokku 2 miili umbes ja seda sai hea tahtmise korral ka jalutada. 

Kui ootasime traktori järjekorras, mis kuidagi edasi liikuda ei tahtnud, siis kandsin Liisat süles. Üritasin teha rekorditerekordit 6-aastase lapse kandmises ilmselgelt, sest mida aeg edasi, ja järjekord ikka toppas, seda rohkem hakkasid mu käed värisema :D Lõpuks natukene enne traktorile saamist andsin alla, sest selg hakkas juba tundma andma, samuti õlad. Liisal muidugi oli nalja kui palju :D Kord oli mul seljas nagu ahvipoeg, kord süles nagu koaala, muudkui tiirles ümber minu telje (literallly siis jamh ;D )

Nüüd aga fun part. KÕIK õunapuude alused olid paksult korralikke pirakaid õunu täis, U-P-U-T-A-S lihtsalt. Ja ma ei rääägi siin õuntest, mis juba üleküpsenud või mädad. Supermaitsvad olid kõik mis maas leidus. AGA mida teevad ameeriklased, kes tulevad õunaistandusse õunu korjama. Kõigepealt kaeblevad, et õunapuudel pole õunu. (Jah, need puud ja puude alused, mis kohe traktoritee ääres paiknesed, olid juba tühjaks korjatud.) Aga meenutan taaskord, et kaugemate viljapuude all uputas õuntest. Ameeriklased muidugi upitasid kõik puu otsas olevaid õunu alla kiskuda, mis tundus mulle nii kohutavalt naljakas :D :D "Ei minugi pooolest korjake tooreid õunu puuotsast, jääbki mullle rohkem :D , “ oli minu mõte selle jaburuse peale. Ütlesin ka hostõele Liisale, kes on 6-ne ja ei ulatunud kõrgete puude otsast õunu alla sikutama, et aga korja ja söö neid õunu, mis maas on. Liisa alguses kahtles, vaatas mind imestunult, sest maas olevad õunad on ju MUSTAD.. Aga minuti pärast korjas ka tema osad õunad maast. Vähemalt need, mis ta ära sõi. Vähemalt sai laps küpseid vilju ja minu töö oli vilja kandnud :D (väga luuleline) :D

Kõhud õuntest pungil, kotid täitunud, paar pisikõrvitsat näpu vahel, mahtusime lõpuks traktori peale kogu seltskonnaga. Oli hakanud juba külmaks minema ja kui lõpuks vanavanemate majja naasesime saime süüa värsket õunasiidrit ja suhkrudonutseid :)) mmmmm, mu lemmmikud :) Järjekordne emotsioonide rohke päev oli otsa saanud. Koduteel jäi Liisa nagu karuott tudule ja ka mina ei suutnud silmi kaua lahti hoida. Õuntest jätkus kauakskauaks ja ma pean tõdema, et absoluutselt kõik sordid olid niii mahlased ja maitsvad, et to die for!

Täna siis veidi lühem postitus, aga loodan, et pakkus põnevust :)

Täna muide polnud mul kooli(!!!!!!!), sest enamus public schoolid olid üleriigilise “Election day” pärast valimisjaamadeks muudetud. Nimelt valisid ameeriklased igas osariigis oma osariiki esindavad kubernerid. Taoline valimine toimub iga aasta uuesti. Lisaks valiti uued senaatorid ülemkotta nende asemele, kelle valitsusaeg lõppes.(Taustinfoks: Presidendi ja Vice Presidenti valimised toimuvad iga 4 aasta tagant USAs).

Veetsin hommiku kodus süües, jooksuringil, postkaarte kirjutades ja samal ajal kassi Luluga võideldes, sest talle millegipärast meeldis minu postkaartide peal lebada :D Lõunal viskas Agnes mu ära Somerset mall’i, kus veetsin üksi shopates ligi 7h :D KUID (ei naera!!! :D ) shopping oli väga edukas (esimest korda elus vist võin seda väita, sest tavaliselt inimestele ei meeldi minuga shopata, kuna olen niii aeglane ja lõppkkokkuvõttes midagi ei osta). Sain kõik hädavajalikud asjad ostetud (ja noo mõned mittenii emergency asjad ka :D pardon). Endiselt armastan niiinii väga Urban Outfittersit. See lihtsalt nii coool vintage pood, et seda ei anna isegi sõnadesse panna. Üpris kallis pood ja ühtegi riideeset ma pole sealt veel ostunud vist. Aga kogu muu STUFF mis seal on !!!! I LOVE IT!!! Näiteks täna leidsin sealt shotiklaasid, mis olid tehtud mini purkidest, raamatu “101 places to get f*cked up before you die” (raamat tutvustas 101-te peo-reisisihtkohta ja Eestit ma sealt muide ei leidnud :D ), kokaraamatu, mis õpetas tegema “mug cake”’e (ülilahedad koogid, mis valmivad tasside sees ja kui väga kiire siis mikrolaine ahju pistetuna vaid 5 minutiga!!), ja päeviku pealkirjaga “F*ck, I’m in my twenties - guided journal” :D :D võiksingi jääda kirjutama nendest omapärastest imevidinates, mis seal poes leidub… (Poeketti olen muide ka Amsterdamis kohanud, seega hoidke silmad lahti, äkki tuleb Eestisse millalgi ka ;) ) Premeerisin oma edukat päeva ka Häagen-Dazs’i jäätisega, mis viib keele alla.

Agnes kuulutas selle nädala India toidu nädalaks ja seni on iga päev olnud meil kodus imemaitsvad hõrgutised. Nämm!

Done for today. Jalad ja selg shoppingust valusad ja uniuni suur juba peal. Ilusat kolmapäeva!

B

Uputab inimestest

Uputab õuntest :D

Host-vanaisa Fred paremal tabatud traktoriga pildile

Nalja kui palju. Põhupallidel hüppamine!

Päike silmas :)

Liisa, vanaema LouAnn ja mina traktorisõidul

Ja viimaks uputas ka kõrvitsatest :D

Koju jõudes siider ja sõõrikud <3

Numpsik

Mug cakes. Proovin kindlasti neid teha, proovi sinagi! :D

vot selline õunane päev oligi :P

Homecomingu nädalavahetus!!! (10. okt - 12. okt)

Homecomingu nädalavahetuse südmused algasid juba reedel, kui peale võrkpalli trenni jooksin koju ja panin ennast kähku valmis homecomingu football game’ks. Mäng toimus meie kooli staadionil ja läksin sinna koos Liisaga.

Reede

Oli mahe päikseline sügisõhtu ja rahvast oli päris korralikult kokku kogunenud. Muidugi nunnutasid kõik mu väikest õde ja kohtasin ka paljusid oma koolikaaslasi ning võrkpalli teamist tüdrukuid. Mängust ei mõistnud tol ajal veel tuhkagi :D polnud lihtsalt kedagi, kes oleks kompetentne mulle selgitama reegleid, sest mul tunne, et paljud noored ja vanad ise ka tegelikult ei mõista misasi see american football on:D Kõige vägevam asi mängudel on poolajal esinev marching band, mis lihtsalt tõmbab nagu magnet kogu tähelepanu endale. Ma kordan veelkord:: niii suur grupp inimesi, muusikuid, tansijaid panna ühel ajal liikuma, pilli mängima ja samal ajal moodustades kujundeid(seekord tegid nad suure südame :) ) - on lihtsalt superlahe! 

Poolajal hüüti välja ka Southfield High Schooli homecoming queen ja king (lisaks veel juniorite seast princess ja prince ja freshman’ide seast veel mõned siniverelised ). Homecoming queen oli üllatuslikult valgenahaline neiu, kelle nimeks Rachel. Ilm oli aina külmemaks läinud, peale seda kui päike otsustas kiired looja panna, ja ainuüksi näha neid queene ja printsesse õhukeste kleitidega (et ikka tiitlile vastavalt välja näha) lippamas laia jalgpalli väljaku keskele oma auhinna/krooni järgi oli freeezing. Vaesekesed! Aga jagatud need tiitlid said, küll ilma erilise efooriata, aga siiski. Natukenegi meenutas asi American High Schooli kui nädal enne homecomingut ilmusid kooli, (Southfield High Schooli) kus võrkpallis käin, seinetele erinevad plakatid kirjadega “Kati (nimi) for HC queen” “Vote for Mati (nimi)”  jnejne. Küsisin siis ka oma tiimikaaslastelt et kuidas siin asi käib, sest minu koolis ei toimu väga midagi(only academics) ja ka homecoming dance laupäeval pidi tulema meil SHS (Southfield High School’ga) ühiselt. Sain teada, et nädal enne homecomingut hakkavad usinamad kandidaadid ennast igati reklaamima ja suure eeltöö teevad ära ka tiitlile pürgijate sõbrad, kes siis kõikjal kuulutavad oma sõbra/sõbranna nime. Jagatakse omast taskust cupcake’e potensiaalsetele hääletajatele, et nende toetuses kindel olla. Minu jaoks oli huvitav see, et seintel leidus ka edevaid poisse, kes olid oma piltidest koosnevad, ilmhalva resolatsiooniga piltidega muide, plakatid valmis meisterdanud. Peale võitjate väljakuulutamist avalikult ja õigust kanda oma tiitlit/krooni/linti homecoming dance’il nad muud midagi ei saanudki ja üldiselt ei pööratud neile mingit edasist tähelepanu. 

Sättisime Liisaga minema juba päris teise poolaja alguses, sest pidime õhtul külla minema eesti-türgi perele, kes varem elas Belgias hoopis. Kuna abikaasa töötab Toyotos insenerina (?), siis usu või ära usu, Türgi mees pidavat rääkima puhtalt Jaapani keelt, sest oli varem Jaapanis töötanud. Lapsed, poeg ja tütar, on mitmekeelsed. Kasvanud ülesse algul Belgias ja siis USAs, räägivad nad nunnu prantslasliku tooniga inglise keelt. Poeg käib mõned tunnid koolipäevast ka kohalikus prantsuse koolis, kus õppetöö pr. keeles. Kuna pereisa töö asukoht muutub pidevalt, siis teavad nad juba praegu, et 3 a pärast tuleb taas asjad pakkida ja kolida elama Frankfurti Saksamaale. Mõnes mõttes oleks selline elu mu unistuste elu vist. Näha eri maid, õppida selgeks eri keeled ja samal ajal omada kindlat, arvatavasti meeldivat töökohta. Aga võib-olla muutuks nii tihe elukohavahetus lõpuks tüütuks, sest just siis, kui oled leidnud endale ühest paigast sõbrad ja harjunud kultuuriga, visatakse sind täiesti võhivõõrasse uude ellu. Who knows? 

Nende juurde tulid külla ka üks eesti emme (abikaasa ameeriklane) oma väikse tütrega, kes oli vist 2 aastane ja rääkis oma pudikeeles eesti ja inglise keelt korraga :D Ausõna no mittte midagi ei saanud aru, mis see tita rääkis :D ja ka ema oli enamus ajast nõutu. Huvitav, kas erirahvusteseguperede lapsed alustavadki segakeeltega lapsena. Agnes on rääkinud, et ka Liisa (hostõde) rääkis väiksena eesti keelt ladusalt, kuid peale lasteaeda minekut tuli inglise keel peale ja hävitas eesti. Nüüd mõistab Liisa ainult kuulata eesti keelt ja ma pole veel päris hästi aru saanud kui suurt osa ta mõistab, kui eesti keeles rääkida. Vastu ta kahjuks rääkida ei oska, kardab või ei taha,  tegu ikkagi 100% ameeriklasega ju ja mulle seda parem, saangi õppida keelt, mille omandamiseks siia kaugele riiki sõitsin. Õhtusöök oli superhea ja kuna 3 Eesti naist (+ mina)said üle pika aja kokku, siis ka õhtu kujunes eestikeelseks. Polegi vist niii eestikeelset päeva siin olles ette tulnud. Alati peaks olema ju meeldiv jutustada oma emakeeles, kuid üha kauem rääkides,  tekkisid mul üha suuremad süümepiinad :( Mõtlesin oma vanematele ja nende väljaminekule, et mu vahetusaasta üldse võimalikuks saaks.. and there I was, speaking estonian, while having the time of my life… Polnud mõnus tunne, üldse mitte:/ Jõudsime tagasi koju hiljaõhtul ja kohe tuttu minek, sest järgmine päev ootas juba ees täis uuusi seiklusi!

Laupäev

Hommikul viisime Liisa gymnastics trenni ja Agnes viskas mu ära Novi’s  asuvasse (20min autosõitu) Twelve Oaks Malli, kus pidin kohtuma Jessicaga (finally!!). Veetsime mall’is aega kella 16ni, kui Agnes meid sealt üles korjas, Chipotle’s (meie lemmik mexico söögikoht) söömas käisime ja koju suundusime. (Vahemärkus: lugesin, et Chipotle hakkab üle võtma McDonaldsit juhtrolli kiirsöögikohtade osas ja on juba praegu edukam. Chipotle’s valmistatase toit sinu nina all kokku vaid sellest mida sa ise soovid. Üldiselt võtan ma burrito bowli, kus bowli sisse lasen panna: pruun riis, mustad oad, köögiviljad, kanaliha, mild salsa kaste, guacamole kast, rohelised lehed ja juustu. Artiklis võrreldi ka McDonaldsi ja Chipotle toiteväärtust ja kaloreid. Selgus, et kuigi Chipotle mõni meal võib anda rohkem kaloreid, siis eine toiteväärtus on mitmeid kordi suurem kui McDondaldsil. Samuti on Chipotl puhas ja korralik  tooraine. )

See mall oli mu esimene pärispäris shopping keskuse külastamine, sest varasemalt oli vaid outlet mall’ides käinud. Poode oli tapvalt, mitu korrust, eri tiivad ja mida kõike veel. Kõik söögikohad on mallides kogunenud food areasse, kus leiab eri food courte igale maitsele. Fun fact: esimesse poodi, kuhu me sisenesime (Abercombie & Fitch), pakuti meile esimese minuti jooksul kohe tööd :D pidime kahjuks eitavalt vastama, sest vahetusaasta jooksul pole meil lubatud lepinguliselt kuskil töötada. Kurp :D . Päeva jooksul jalutas meie juurde veel üks piltilus kutt, kes küsis, ega me ei tahaks töötada poes, mille manager ta on seal mall’is. Me ei saanudki kordagi aru, mis poest jutt käis, sest unustasime ennast jõllitama mehe modellilikke näojooni ja outfit’i. Paraku pidime kohmetult vastama, et oleme vahetusõpilased ja ei tohi töötada. AGAIN!! Niiet vahetusõpilase elu pole alati nii rõõmustav eksole:D

Põhi eesmärk shoppama minnes oli Jessicale kleit leida, aga kui avastasime, et meil äkitselt vaid 30 min aega, polnud kleiti kuskil. Jah, kahjuks juhtub seda siinsetes ostukeskustes tihti, et kaotad ajataju täielikult. Vahetusaasta alguses tundus mulle üldse, et siin liigub aeg kiiremini. Nii kohtutavalt palju oli soov teha, aga nii vähe jõudis ja vähe oli aega sajaks toimetuseks. Päris hulluks ajab see tunne. Vahel siiani see probleem..

Muidugi oma 30 min paanikaga meil kleiti leida ei õnnestunud. Tegelikult polnud ju minu koolist keegi Jessica eelmise homecomingu kleti keegi näinud, aga naised on naised. How can wear the same dress twice????!! Kinnitasin Jessicale, et kõik on hästi ja ta kleit sobib küll minu homecomingule. Kõhud Chipotle’st pungil oleksime hea meelega minu koju jõudes pikutama visanud ja õhtu läbi jutustanud ning filme vaadanud, kui ei. Aeg ei anna armu. Olime peaaegu juba hilinemas homecomingule. Kiired soengud ja meigi, kleidid selga, kontsad alla ja juba tormasime auto poole. Jõudsime kohale ja hahahaah Jessica pidi peaaegu et nutma puhkema, sest polnud kordagi nii paljude afro-ameeriklastega ühes kohas olnud. Ootasime pikalt sissepääsujärjekorrras ja Jessica oli muidugi ka ainuke blond kogu massi peale. Arvasin, et Jessica saab rohkelt pilke ja tähelepanu oma juuksevärvi pärast, kuid ei. Kõik oli tavaline. 

Minult hakati juba varakult uurima koolis, kas olen ka homecomingule minemas. “Jah olen” peale naerdi ja hakati rääkima milleks pean ennast valmistuma, mida seljas kanda ja millest hoiduda. Öeldi selliseid lauseid nagu “vaata,et sa suurtest ringidest hoidud, sest muidu kisutakse sind sisse twerkimaa” “vaata, et sa kleidi all short’se kannad, sest sa ei taha, et keegi khmm…” “Do you twerk??” “Are you going to twerk??” Niisiis ühteaegu ei teadnud ma, kas see on üritus mida oodata pikisilmi või kujuneb sellest midagi jubedat, nagu hoiatused olnud olid :D 

Homecoming dance toimus SHS võimlas ja kõik hoiatused tundusid ilma asjata. Ausaltöeldes, ega see suurem asi polnud. Jah, ma tean, et filmides näete te igasugu vahvalt dekoreeritud ja organiseeritud homecomiguid, säravad kleidi ja homecomingule minnakse oma date’iga, kaaslase peole kutsumine on niiii OMG kui erutav ja peol valitakse queen ja king ja siis nad tantsivad koos oma OMG kui nunnnuu homecoming dance’i ja siis OMG see õhtu on nii maagiline ja seltskonnad lähevad sööma koos enne v pärast ja siis veeel need lahedad trepipildid ja seltskondadest pildid, mis tehakse enne peole asumist, et me ei usu oma silmi ja…. OH EI. Pean teie “happy worldi” rikkuma. Minu homecoming oli vee ja kartulikrõpsudega, räpp muusika ja olematute dekoratsioonidega. Tüdrukute vetsu minnes pidi peaaegu et pilve jääma vängest kanepisuitsu aroomist. (Mingi hetk vist taibati ära, et midagi kahtlast seal vetsus toimub ja uks jäeti avatuks ülejäänud peo ajaks.) Saali põrand oli kiletatud ja tuled põlesid terve aja. Samuti käisid turvad ringi taskulampidega nii üleval saali kohal ringe tehes või siis rahva hulgas neid “ringe” lahutamas. Puudus igasugune tervitus, sissejuhatus või lõpetus. Pidu algas muusikaga ja lõppes sis kui eradad tuled võimlas süüdati täielikult ja muusika vait pandi. Ei mingit pidulikkust või konkreetset lõpetamist. Midagi nii hulllu, nagu olin eelmisel peol “ice-breakeril” näinud, kus direktori eest twerkiti, seal ei täheldanud. Võib-olla sellepärast, et paaniliselt tantsimast ja ringidest hoidusin ja kogu “lõbu” toimus minust kaugemal. 

Jessica jaoks oli muidugi kogu see minu kooli homecomingu kogemus midagi HOOOPIS teistsugust :D lol muidugi oli :D peale homecomingut läksime Rodericu ja Marquesiga sööma Buffalo Wild Wingsi, seal liitusid veel 2 tüdrukut, Rodericu nõbud vms. Mul tunne, et siin kõik kõigi nõbud somehow. Veider… :D Omavahel väga ei räägitud lauas istudes, polnud lihtsalt millestki rääkida nagu näis. Palju tegeleti oma telefonidega ja räägiti kuhu keegi hiljem edasi suudub. Ootasime sada aastat lauda, siiiis ootasime terve igaviku oma toitu ja siis nuge ja kahvleid ja siis kuna oli nii kaua oodanud , siis etendasime suuresuure draama ettekandjale. Kutsusime kohale söögikoha manegeri, etendasime talla sama nutuhala ootamisest ja teeninduse kvaliteedist, ainult et veel emotsionaalsemalt kui varem. Manager läks vaatas mis teha annab, tuli tagasi ja teatas, et nullis meie arved. Saimegi TASUTA õhtusöögi kõik :D :D vot nii käib siin eluke! Koju viskas meid ära Roderic kella 1 paiku ja “korraliku džentelman’ina” (nagu ta väitis :D ) tuli ta ka mu koju hostvanemate ette vabandama, et me nii hilja peale olime jäänud ja ameerikalikult vaba suhtejana lahkus ta emmates mu hostvanemaid :D :D

Pühapäev

Jessica oli nii väsinud, et kustus mu voodis kohe kui pikuti sinna kõhuli viskas. Võtsin tal meigi maha ja saanud ühele poole oma toimetustega, Läksin magama kella 3 ajal SURMVÄSINUNA. 

Hommikul pidime vara tõusma, sest Agnes pidi Jessica tema koju, Brighton’sse, ära viskama, sest Jessica hostisa on pastor kohalikus kirikus ja kogu pere involved kirikuga. Jess pidi jõudma nende teenistusele ja ta vanematel polnud hommikula ega teda peale võtta. Pean siinkohal tänama oma kallist hostema Agnest, kes teeb kõik võimaliku, et mu elu siin põnevaks ja koduseks muuta. Tema oli see, kes võitles isegi peale guest pass’i deadline Jessicale välja minu kooli homecomingu pileti, ajades taga kedagi mr. Greeni ja lõpuks pileti saades. Agnes oli ka see, kes viitsis Jessica pühapäeval koju viia (1h sõitu edasitagasi), sest vastasel juhul poleks ta saanud tulla homecominugle ja meie juurde ööseks jääda. Aitäh mu kallile hostemale! :)

Selline oli siis mu HOMECOMINGU nädalavahetus. Täis ootusi, lootusi, rõõme, natuke pettumist, aga kokkuvõttes polnud ju midagi hullu. Fakt, et Jessia sai nädalavahetuseks meie juurde tulla ja minuga homecomingul käia oli niii lahe ja ma ei kujuta ette kui nukkker oleks see nv ilma temata olnud. Ega iga asi ei saagi ootustele vastata. Elu läheb edasi. Võib-olla teistel VÕPidel olid suurejoonelisemad homecomingud, aga vähemalt oli minu oma meeldejääv omamoodi :D 

Tegelikult ei piirdunud pühapäev vaid Jessica koju minekuga, vaid kujunes kenaks sügiseslt päikseliseks päevaks koos vanavanematega õunaaias. Sellest aga juba järgmises postituses;)

Täna siis sain lõpuks ennast kokku võetud ja selle postituse ära kirjutada. Loodan, et mu postitused pakuvad ikka veel teile lugemisrõõmu. Ja pean üritama ennast kokku võtta ja täita südmuste lüngad siin blogis. Kirjutada on veel õunaistandusest, Detroit'st, PSAT testist, hinnetest, kooli sündmustest, halloweenist, Sommerset mall'st, haunted house'st ja millest kõigest veel!!!! Samuti, kui teil erisoove, millest tahate rohkem teada saada, siis andke teada ;)

Olge mõnusad ja järgmise postituseni!

B

White girls shopping :D

Pesupoes selfie

Päike silmas shopahoolikud.

Lemmikpood siin!!!

Justin (mu parim ja naljakaim sõber siin), mina ja Jessica :)

Kilepõrandaga gym/homecoming

Roderic postitas twitterisse pildi :D nii on!

Qutidega

This is awesome!!!

Klõps enne HC

Liisaga :)

Hulgimüügis saad osta eraldi munavalgeid :D

Ei teadnud kunagi, et brussels sproats niimoodi kasvab :O

kõlblik kuni 13.dets..... 2014 (huhh)

USA popim snäkk- poptart - nii hommiku kui lõunasöögiks nagu mulle koolis väideti ja tehti suures silmad, kui ütlesin et pole kunagi proovinud :D Väga vastikult maitses btw, küpsise taolise massi sees on mingi valge löga. Maitseb väga ebasöögilikult.