Ritsikas 2014/15 Ameerikas

Ritsikas 2014/15 Ameerikas

Wednesday, October 22, 2014

Mis uudist? VÕRKPALL

Räägiksin täna natuke pikemalt võrkpallist, MAP testingu tulemustest, hinnetest koolis ja pisikesest jooksuvõistlusest. Homme kui aega leian, kirjutan kooli dress code’st, homecomingust ja AWESOME nädalavahetuses Jessicaga!!! Samuti võite ennast valmis panna postituseks DETROIT’ist, kus sel nädalvahetusel lausa kaks korda käisin ja võtsin osa 5km jooksust Detroit’i rahvusvahelise maratoni raames ja pühapäevast õunaaias koos perega:)

Aga nüüd asja juurde. VÕRKPALL!!!! 
Kas teate kui mitu aastat olin Eestis olles unistanud võrkpalli trennist, et omandata kasvõi kõige algelisemad teadmised sellest meeliköitvast mängust? Kui palju olen ma suviti rannas end häbistanud :D :D Nüüd on see aeg loodetavasti igaveseks kadumas. Ma ei saa veel öelda, et kadunud, sest I’m still on my way :D 

Niisiis algas kõik esimesest päevast USAs, kui külastasime Agnesega kõrvalkooli Southfield HS. (Taustaks: Minu kool, University High School Academy on justkui magnet school, kuhu korjatakse parimad ja sihikindlamad, enamasti mustanahalised, õpilased üle Southfieldi kokku. Oleme väike kool, mis tegutseb suure, Southfield HS, kooli küljes, kuid eraldi majas. Meie väiksuse tõttu pole koolil ühtegi sporditiimi ega treeningut. Eksisteerivad mõned club’id after school activity’na (kokandus, käsitöö, manga, robotics, fashion, ladies club, Spanish club jnejne), aga need rohkem tagasihoidlikumad. Seetõttu peame käima kas Southfield HS või Southfield- Lathrup HS treeningutel.) Parajasti oli algamas tüdrukute võrkpalli treening. Muhe coach sättis väljakuid valmis parasjagu. Tutvustasin ennast ja avaldasin soovi treeningutega liituda. Vastus :“ainult suvel rannas “, tema küsimusele, kas olen varem võrkpalli mänginud, pani ta muigama. Kuna tegelikult olid kõigi fall sport’ide tiimide liikmete valimised juba ära olnud, siis oli üllatav, et coach mu vastu võttis. 

Esmaspäeval, peale seda kui olin naaberkooli õpilaste piidelva pilgu all Southfield HS sisenud (eelnevalt selgitanud turvadele, MIKS mul ikkagi sinna kooli asja oli) ja garderoobi jõudnud, algas minu siiani parim osa päevast - VÕRKPALL. Kokku on 3 tiimi: noored, väledad ja värsked uustulnukad freshman teamis (8.-10.klass vist),  pöörased JV (junior varsity) teamis (mina olen seal tiimis; 9.-11.klass) ja kooli esindustiim Varsity (enamasti seniorid ehk 12.klassi õpilased, kellest osad on alustanud juba ammuilma võrguga ja mänginud seda ka klubides). Kõik tüdrukud on olnud siiani äärmiselt sõbralikud ja lahked, alati aitavad mind, tihti küll naeravad mu üle sõbralikult (pole tegelikult siiani aru saanud, kas see sõbralik naer või lolli välja naermine :D :D :D ) sest “ma pidavat niii armas olema, armsa aksendiga rääkima, armsaid nalju tegema, armsaid … mida kõike veel tegema. 

Minu jaoks on üldse ju kogu see teamwork väga uus, sest kogu eelneva elu olen tegelenud vaid individuaalse(ma)te spordialadega  nagu ballett & kergejõustik. Kõik toetavad üksteist, vajadusel parandavad tehnikat, annavad nõu, elavad kaasa nii ebaõnnestumise kui õnnestumise korral. Ma pean tõdema, et need 6 nädalat, mis ma oma võrgutiimiga veetnud olen, on olnud lihtsalt imetoredad ja nii palju mulle juurde andnud. Kogu see pidev cheer’imine, ergutamine, omad tiimi laulud, plaksu tegemise viisid, plaksutamine, kui millegagi eriti hästi hakkama saad…see kõik mõjub nii positiivsena!! Olen nende nädalate jooksul iga treeninguga nii palju arenenud, et kas oli see 7.okt (?) kui mind juba võistlusel väljakule paisati kõigest, selgitades kõigest 5min enne mängu algust mida ikka teha tuleb ja kuhu liikuma peab. AUSÕNA mul polnud õrna aimugi, et võrkpall nii keeruliste rotation’itega olla võib ja kogu tiimi edukus sõltub paljuski sellest kui hästi suudab tiim serve/recieve ja attack/base (ma võin eksida ka :D , sest tegelikult ma veel nii tarku termineid tihti ei kasuta) postitsioone võtta ja joonduda ja oi issand kui palju asju peab tegelikult meeles pidama. Väga valgustav :D

Nüüdseks olen saanud kätte oma jersey (mängusärgi numbriga) ja olen täieõiguslik tiimiliige.Kuna olen pikkuselt 2./3. oma tiimis, siis kasulik middle front mängijana ehk see kes blokki hüppab ja vajadusel ründab. Tundub, et kunagi ei saa küllalt võrkpallist. Meil on 5 x 2h ‘st trenni nädalas + laupäeviti on 3h-ne eratrenn tehnika jaoks nendele, kes soovivad. Üldiselt aga on nädala sees 2 mängu (teisip ja neljap) ja siis trenne ei toimu, vaid võõristame vastaseid või sõidame koolibussiga ise mõnda kõrval linna mängule. Away mängud võtava alati nii kaua aega, sest esmaslt mängivad Freshmen ja JV ning alles siis, Ameerika hümni saatel, võtavad kohad sisse Varsity mängijad. Varsity soojenduse ajal peame me alati palle ulatama, neid kokku korjama ja cheer’ima neile. Mängu ajal on samuti eeldatud cheerimine. Tihti jõuan koju tagasi alles kella 10 paiku õhtul. 

Naljakas seik peale ühte away mängu: 30ndates Mehhiko juurtega peakohtunik peab mu peale mängu kinni, alustab juttu ja küsib esimese asjana mu vanust. Järgmine küsimus on: Are you a model?. Ja eitava vastuse peale sõnab ta, et peaksin kindlasti selleks hakkama,sest olen suurepärase välimusega. Tänan teda viisakalt ja jätkan oma teed joogipudelini. Vot sellised on siis need teada tuntud ameeriklased - julged, avatud, meelitavad ja mõjuvad kohtuvalt siiralt (samas kuigi enamus nende ütlemised tihti sisimas siirad ei ole). Aaa muide selle "Hi! How are you? “ - “Hi, good. How are you?” asjaga on paganama raske harjuda :D Enamasti poodides küsib esimese küsimuse müüa ja viisakas oleks sul vastata teise küsimusega ja pärida ka müüa käekäigu kohta, AGA :D mulle tundub see nii ebasiiras ja pingutatud, et enamasti vastan neile “Great” ja naeratan :D Pean seda ikka harjutama veel, et jõuda ameerikaliku “keep smiling” viisakus “how are you?” juurde. Olen kindel, et varsti omandan selle. Pean enne vaid veidi olulisi tähelepanekuid tegema ja leidma oma viisi viisakuseni. 

Tagasi teema juurde naastes: peatreener couch Reed(meesterahvas) on täpselt minu unistuste treeneri prototüüp—> kõva häälega, selge sõnumiga, kategooriline, teab mida tahab meilt, teeb nalja, oskab innustada, väga otsekohene :D , kui ikka millegi väga lolliga hakkama saad, siis THAT FACE :D , mängib treeningutel meiega kaasa, satub hasarti väga kergesti nii mängudel kui treeningutel, isegi kui tiim kaotusseisus, siis rõõmustab õigete liigutuste ja liikumiste üle, mida õpilased sooritavad, leiab alati midagi head, samas peab pikki motivatsiooni ja kriitilisi kõnesid koos kahe teise treeneriga. Ehk mina ei oskaks paremat treenerit tahta endale võrkpallis! Lisaks tegeleb meie JV tiimiga ka coach Kay (naisterahvas), kes on tegelikult JV peatreener ja enamuse aja tegeleb meiega. Vot sellel naisel on ikka käsi :D Oma esimestel nädalatel sain serve recieve harjutustega (treener servis sulle otse palli ja pidid vastu võtma servi) oma mõlemad käsivarred siniseid/punaseid verevalumeid täis:D :D NII LAHE! Eile suutis coach ikka väga vihane olla meie peale ja karjus pm kogu treeningu. Sain veel tema vihase serviga näkku ka, sest jooksin pallile liiga allla :D not funny :D aga see toimib, sest treening ei saa olla ainult lust ja lillepidu. Vahel tuleb ennast kehtestada rohkem, tõestada õpilastele, et neil(meil) on veel paljupalju õppida ja et tuleb 100% anda endast igas trennis. 

MAP testingu tulemustest

Veidi aega möödunud testidest ja ühes inglise keele tunnis kutsus õpetaja isiklikult iga ühe enda juurde, et me saaksime näha oma tulemusi igas testi kategoorias. Teised nägid küll võrdlust ta tulpi oma eelmiste MAP testide score’idega võrreldes ja vastavalt siis arengut/taandarengut. Mina sain ainult oma tehtud testi tulemusi näha ja samuti näitas arvuti igas aine testis võrdluseks ka piirkonna keskmist tulemust ja osariigi keskmist. Absoluutselt igas testi kategoorias ületasin suurelt nii piirkonna keskmist, kui osariigi oma. Eriti suur oli edumaa matemaatika testis. Õpetaja ütles, et minu tulemused on VÄGAVÄGA  head ja järgmine test toimub juba jaanuaris. (Eks see Ameerika olegi üks pidev laste testimis- ja punktisumma alusel paigutamismaa)

Pisike jooksuvõistlus

Pisike Liisa Southfield Christian’i kooli fundraising 5k jooks toimus 4.oktoobril juba ja seda kell 8.00 (!!!!!) hommikul. Just too päev oli ilm mega külm äkitselt ja muidugi oli mul vähe riideid seljas et olla valmis äärmiselt jäiseks katsumuseks. Osavõttjaid oli käputäis ja rohkem oli tegu sellise laupäevase jooksuksega. Mis muidugi ei tähendanud, et mina seda kergelt jooksma lähen :D Minu eesmärgiks oli esimene naine olla :D Ja seda ma ka suutsin :) aeg 23.36 ja 1.koht naistes, üldkokkuvõttes, kui ma ei eksi siis olin 8. (?). Eest jooksid ära ainult kohaliku kooli cross-country noored poisid. Niisiis kulgesingi kogu distantsi uhkes üksinduses, pool ajast ei tundnud oma reisi ega käsi, sest tuul, vihma ja külakraadid tegi oma töö kell 8 hommikul :D Lõpus oli ikka kurk jäisest õhust veremaitsega. 

Peale jookus oli ühine pannkoogihommik osalejatele, mis oli väga armas iseenesest :) Ameerika pannkoogid(jah need on teistsugused) siirupiga ja VORSTIGA :D jah , selle vorsti ma skip’isin :D kuigi Agnes väitis, et see kõige parem koos pannakatega just. Vb järgmine kord, mitte kõhuvaluga ja üleni higisena jooksu järgselt :D Kuna võitsin naistes ära, siis auhinnaks sain priipääsme kõigile Southfield Christiani sporditiimide kodumängudele. (Taustaks: siin on igale isegi tavalisele keska kohtumisele /mängule vaja osta pilet, sest enne sisse ei lasta. Pilet tavaliselt täiskasvanu 5 dollarit (?) kui ma ei eksi. Ja nii see raha tuleb koolidesse).Peale pannkooke käisime korra kodust läbi, kuivatasime kuivatis mu ainsaid tosse, mis märjaks olid saanud 5km käigus ja oligi aeg kibekiiresti 3h laupäevasesse võrkpalli trenni minna. Väga lahe trenn oli: meid oli kõigi kolme tiimi peale kokku vaid 5 ehk arvesse läks see kui eratrennina tehnikale. Sai korralikult higistatud (taoline trenn, mis mulle meeldib). 

Üldiselt saan harva võrgutrennis väga higiseks, või kui, siis ainult paarikümneks minutiks. Seega leian ma, et isegi kui mulle võrkpall väga meeldib, siis oma füüsilist pingutust ma kätte korralikult ei saa sealt. Sellepärast, kui vähegi aega ja päevavalgust jätkub, jooksen võrgutrennist koju 2 miili (u 3km). Agnes võtab eelnevalt mu kaks rasket kotti trennist peale ja mina vudin koju keskmiselt 15minutiga. Kodus, kui õhtusöögini veel aega on, teen harjutusi ja kerelihaseid. Ega ma 100% rahul pole oma treeningolukorraga, sest olen harjunud ikka rohkem ja rohkem ja mida higisem ja rohkem väsinud seda parem. Aga hetkel tuleb leppida sellega, mis saadaval, sest USAs on spordialad hooajati: sügisel poistel tennis, football, tüdrukutel golf ja võrkpall. Talvel poistel ja tüdrukutel koss ning ujumine, kevadel track season. Õnneks leidis Agnes mulle ühe kergejõustiku klubi (peaaegu ainsa, millel on sisehooaeg ka), mille ettevalmistus sisehooajaks algab novembri alguses. Hea uudisena tegutseb selles klubis ka väga tasemel tõkkejooksutreener, kelle oma poeg osariigi 1. v 2. (? pole täpset juttu kuulnud veel :D ) oli eelmine aasta. Novembris ja detsembris saabki juurde võtta eraldi tõkketrenne!! Ootan juba vägaväga !!!!

Oleks mul vaid mingi masin, mis kõik mu mõtted ja emotsioonid käigu pealt salvestaks, sest blogimine on ilmatuma põnev ja kasulik sündmuste talletaja, kuid sööb mu närve ja paneb mu ennast ikka tõsiselt kokku võtma. Asi on lihtsalt selles, et nii palju lahedat ja põnevat juhtub IGA päev, aga tihti olen liiga kurnatud, et blogida. Natuke kurb on, et palju jääb vaid minu teada ning ma unustan, seda kirja panna..Aga eks ma püüan anda parima. 

B


Seekord hästi palju pilte pisiasjadest minu elus:)


 
Drive-in sularahaautomaat. Autost lahkumata, saad sõita autoga automaadi juurde, avada akna ja teha oma tehingud. Vat milline mugavus!

Millalgi 3 ndl tagasi jõudis kohale ka mu HELESININE plastikkate mu superuuele arvutile:)

Irooniline minu meelest, et popcornile on antud nimi "Skinny Pop". Justkui see teeks sind peenikeseks või oleks kasulik...

Ma usun, et sellist asja Eestis ei leidu?

MAP testing keelekasutus punktid

MAP testing matemaatika

Saime oma student ID kätte pildistamise päeval kah. Paremal mu kõige naljakam ja jutukam sõber Justin :) (loodan, et ta ei pahanda reklaami eest)

MAP testingu lugemisskill (see oli kõige hullem test, ajud kärssasid, sest tekstid olid nii pikad ja küsimused imelikud :D )

Supermaitsev hommikusöögi muffin kaerahelbepudru helvestest, porgand, õun, kaneel ja mis ime koostisained veel superkokk Agnes sinna sisse paneb. Love it!

Ostsin millalgi siis oma esimesed teksad siin jeans'ide sünnimaal. Kuna ise pole üldse teksade person, siis vajab harjumist :D

Tegime Liisaga ükspäev MEGA hea kõrvitsa rulli toorjuustu kreemiga. Selle maitse ületas juba igasugused normid. Liiga hea, et olla tõsi. Ja ma muidugi olen üks suursuur kõrvitsa fänn ka. Iga asi mis kõrvitsaga ON MINU LEMMIK!

Pilte away-mängust Troy's

Veel üks away-mäng

Toidupoe hõrgutised

Vahepeal sain kätte oma uued NYC Maratoni eriväljaande tossud!!!(mis paraku vajavad korralikku sisse harjutamist sest eelmised tossukesed olid lõpuks ikka väga läbi omadega ja jalg harjus halvaga)

Vetsu selfie oma võrkpalli parima kaaslasega enne mängu:)
 

Tuesday, October 14, 2014

Eelmine nädal (29.09-5.10)

Hei, sõbrad! Nagu näha, siis pole ma just kõige perfektsem blogija :D Sorry about that. Aga ma loodan teile endiselt pakkuda põnevust ja nalja nende harvade postitustega, mis valmis klõbistan. Nüüd siis hakkan tegema nädala kokkuvõtteid tähelepanuväärsematest sündmustest ja mõtetest. Seekord vaid mõned tähelepanekud üleeelmisest nädalast.

Juba 26ndal septembril algas mu koolis MAP testing, mida viiakse läbi igas koolis osariigis, kaks korda aastas, et välja selgitada milline on eri klassides õpilaste areng. Mina pidin tegema testid U.S History’s ehk siis “social studies”, English’is ja Precalculuses.
Kõigiks kolmeks testiks oli ette antud nii palju aega, kui vaja lõpetamiseks. Küsimuste arv varieerus 35-53ni ja enamasti 2 ainetundi läks nendeks. Nende testide eest hindeid ei saa. Kõige raskem oli minu jaoks English’is MAP test, sest seal pidi ikka tohutult lugema eri tekste/paragraafe/luulet/teaduslikke tekste jne ja valima teksti põhjal vastuste seast ühe õige (valikuid oli tavaliselt kuni 5). Samuti pidi grammatikavigu parandama, lohistama õigeid sõnu ja teadma keeruliste sõnade õigekirja, leidma sünonüüme jne. 

Kuna enamus klassist lõpetas minust palju varem muidugi, siis hakati arvutiklassis oma vahel lobisema, naerma. Kuid see pole üldse tore, kui lobisemine toimub samal ajal , kui sa proovid läbi närida inglise keelset armastusluulet saja eri tähendus-tasandiga :D ei ole tore. üldse mitte. Lõpuks kui kuulsin, et tund hakkab varsti lõppema ja mul veel 6 küsimust jäänud, teostasin lihtsalt seda õp. Saare “skimming and scanning” tehnoloogiat ja lasin silmadel tekstist üle käia, valisin ehku peale kõige õigemini tunduva vastuse ja DONE. Pea pidi kärssama hakkama :D 

Matemaatika MAP test oli väga põnev ja challenging. Kalkulaator oli keelatud, oma mustandi paber võis olla, kus tehteid teostada. Mõne suurema arvudega tehte juures ilmus maailma algeliseim kalkulaator ekraanile, kuid enamus ikka iseiseise. Päääris palju oli tõenäosuse ülesandeid, millles ma sakin :D AGA igas testis näitas kohe su tulemust, eri kategooriates saadud punkte ja seda vahemikku, mis oli eesmärgiks või kõlblik. Mahtusin iga testiga kõigisse piiridesse, enamuses ülemisse piiri ehk ma loodan, et kõige kehvem ei olnud ja ei tõmba alla meie kooli akadeemilist taset :D 

Esmaspäeval (29.sept) torkas mulle pähe, peaaegu juba koduuksest väljudes, et Oiii , täna on ju picture day!!! Ruttu tagasi riidekapi kallale, siuh, säuh riided seljast, uued selga ja kiiruga autosse. Riidekoosluse lõpptulemus ei olnud küll päris unikaalne, aga mis ikka, sest pildistamine olin nagu liinitöö. Next-neeext-neext… Pilte tehti ainult üksi õpilastest ja ainult ülevalt poolt rindu. Ehk polnud ABSOLUUTSELT vahet, mis mul seljas oli :D Nii ma siin õpin Ameerika kooli kohta tasapidi jamhh. 

Kirjeldataval nädalal jagas ühes Inglise keele tunnis õpetaja kogu klassile muffineid, kaneelirulle ja ilmselt  suhkur-suhkruga saia, sest me olevat olnud kogu kooliaja nii tublid, esitanud tööd õigeks ajaks ja töötanud kaasa. Vot sulle motivatsiooni! Nii armas temast:) (ma võtsin kaneelirulli :D ja kuna ma teadsin, et see on VÄGA ebatervislik, siis ma nautisin igat ampsu :D Sellist lõbu iga päev lubada ei saa :P

Tähelepanek #1: Ameerikas leiab igalt poolt pidevalt raha. Ühe sendiseid, tihti ka 0,25 dollarilisi münte. Ja MITTE KEEGI ei korja neid ülesse. Mitte keegi. Raha lihtsalt vedeleb gym’i riietusruumis, kooli koridorides, poodide kassade juures, tänaval ja kedagi ei huvita. Ma nii palju kui viisakas on olen ikka üles korjanud münte, aga kuna need reaalselt KÕIKJAL, siis no kuulge, mul on vaja ju vahetunnis järgmisesse tundi ka manööverdada loivavate õpilaste vahelt. Nimelt..

Nimelt on minu koolis kõik vahetunnid 4 min vist ehk väga lühikesed võrreldes sellega, millega harjunud olen. Ja tüüpiline keskkooli õpilane minu koolis kasutab kogu selle aja vaikselt ühes klassist teise kulgemiseks. Tüüpiline eestlane aga, lahkub eelmisest tunnist/klassist hiljem kui kõik ülejäänud, kiirkõnniga, nina kehast eest pool,  tormab ta järgmise klassi poole, et jõuda sinna varem kui pooled loivajad :D Meet me! :D Mu sõber Roderic alati naerab mu üle, sest minu kõnnitempo umbes 10x kiirem kui tal ning koos mõnesse klassi liikumine on peaaegu võimatu, sest ma avastan ennast alati natukese aja pärast iseendaga vestlemas, olles jõudnud temast mõned meetrid ettepoole :D eks ma üritan harjuda.. Aaa jaa koolist pean vist natuke eraldi pikema postituse tegema + VÕRKPALL- my love!!

Tähelepanek #2: uus trend afro-ameeriklaste seas on punane. See tähendab oma juukseid punaseks toonida, miksida otsi, pool pead, tukk või mida iganes punasega. Jätke meelde ;) Võib-olla peaks ka proovima :D Ja olen paljupalju mõelnud siin oma juukseid lühikeseks lõigata ja proovida, kuidas sobib. Mis te arvate, sõberikud? Muiduu…. pean mainima, et mustanahaliste juuste pikkused(st et VÄGA levinud on kunstjuuksed ja pikendused), stiilid, soengud, värvid, patsid, lokid, keemilised lokid, jnejne vahetuvad nagu sokid. Mul pole õrna aimugi kust nad selle aja võtavad, aga välja näeb küll nagu pool päeva peaks oma juustega tegelema. Väga vinge tegelikult. Ja pooled nende soengutest nii lahedad ja omapärased. Oleks küll mul viitsimist ükspäev soengule nii palju rõhku pöörata…. See on ka üks põhjus, miks ma ennast tihti nagu viimase kalkarina tunnen koolis käies :D Iga päev pead ei viitsi ka pesta ja juuksed juhtuvad olema sellised nagu parasjagu tõustes sätin nad :D Naljakas, vähemalt mulle;)

Tähelepanek #3: meeletutes kogustes lutsutakse eri värvi pulgakomme, kus näts sees on. Minule täiesti ootamatu harjumus ja seda pea kõigi gümnasistide seas olgu siis nooremad või vanemad õpilased. Üks on aga kindel, midagi peab alati suus olema. Olgu selleks näts, chips, pulgakomm, hapuriba, mis iganes (enamasti on selleks näts). Maitsesin siis ka kord ühte haput riba. Siinsed ribad on ikka väga väga värvilised ja väga HALVAD :D Ma olen juba pikaaegne hapude kummiribade austajate hulka kuulunud, kuid ameerika hapudribad on vastikud :D maitsevad kuidagi valesti. Mis teha, ongi üks paha asi vähem, mida süüa meeldib :D 

Tähelepanek #4: Nad kirjutavad sõna “number” asemel alati # (hashtag’i) :D Matemaatikas arve kirjutades on ka teisiti. Alates tuhadest eraldatakse komaga tuhandelisi nt. neli sada tuhat viiskümmend kaks tuhat üks sada kirjutatakse nii 452,100 . Okei, jah, alguses tundub loogiline, aga kui kõik komadega numbrid kirjutatakse punktiga( neli koma kakskümmend seitse —> 4.27 või nt miinus null koma kaheksateist —> -.18) ja nulli koma arvudes jäetakse 0 ära, siis ajab ikka segadusse küll. Sama segadusse ajas nende kuupäevade kirjutamine, kus kuu järjekorranr on esimene, siis kuupäev ja aasta. Nüüdseks olen hajunud juba kuupäevaga.

Tähelepanek #5: Nuuskamine on minu koolis tabu. Pigem tõmbame kõik kõva lörina ja põrinaga tati ilusti ninast kurgu üheduskohta, sest nuuskamine oleks ju liiast. Nii toimubki, et alati leidub keegi, kes endalegi aru andmata (v võib-olla just aru andes) suudab väga ebameeldival kombel tati ninast kurku tõmmata. Rien de faire. Muide ka röhitsemine ei ole teab mis tabu siin..

Tähelepanek #6: Meil on klassi/õpikeskkond edmodo.com, mis ühendab õpilasi ja õpetajaid. Õpetajad saavad sinna postitada, lisada materjale ja kodutöid.Ühesõnaga mida iganes teha :D Ja tähelepanek on see, et mu U.S History õpetaja, kes on üks 50ndates kindlasti juba, lisab iga oma kirjutise lõppu ja kodutöö alla “XOXO Ms. Varilone”. Tõlgituna siis saadab õpetaja meile kõigile “musimusi/musidkallid Ms. Varilone” . Viimati teadsin, et seda lühendit kasutavad noored teismelised, kui tahavad eriti nunnud paista :D Eks taolisest nooruslikkusest ole meil kõigil õppida!  :)

Viimaks kirjutaksin teile 3ndast oktoobrist, kui mul täitus 1. KUU AMEERIKASS!!! Oli ikkka veider tunne küll :) Selle puhul läksime peale võrgutrenni kogu perega traditsioonilisse ameerika burgerirestorani, kus pakutakse ikka korraliku kvaliteet liha ja friikartuleid. Tellisime eelroaks suure torni paneerituid sibularõngaid. Nii lahe :) Burger maitses hää ja kõht sai KENASTI (väga)täis :D Magustoiduks otsisime välja ühe külmutatud jogurti (frozen yogurt) koha (neid siin meeletult ja palju eri firmasid ka), mis oli lihtsalt TAEVALIK. Kui palju oli seal eri maitseid! ja toppinguid! ja kastmeid! Arvan, et leidsin sealt oma lemmikpaiga ja toidu siin USAs. 

Olengi siis olnud tervelt kuu aega juba siin. AEG LENDAB! ausõna :D Tuleb hakata viimast võtma juba kohe praegu, iga järgnev päev. Midagi ei ole kaotada, ainult võita. Ja lõpetaks oma meeletu pika postituse (loodan, et viitsite ikka lugeda nii palju) väikse motivatsioonikõnega kodustele eestimaalastele… Ärge raisake ühtegi hetke oma päevast. Aeg läheb ruttu, silmagi pilgutamata olete jälle mõni sekund vanem. Kasutage oma aega targalt, otsige midagi põnevat igast paigast ja kui midagi ei meeldi või närvidele käib, siis naeratage :D (minu vahetusõpilase ABC)

Olge muhedad ja püsige terved!
B

Hostvanemad :)

Haha sain precalc testis 101/100st !!

Väga vahva motivatsiooni booster-poster precalc klassist,

Minu valitud burger

Sibulatorn

Frozen yogurt <3

Minu doos

Valik toppinguid

Mark'i burger








Monday, October 6, 2014

Mackinac Island Trip (hilinemisega)

Avastasin, et vahelt on ära jäänud (ja väga hiljaks jäänud) postitus minu esimesest reisist siin Ameerika pinnal. Nimelt 20.-22. september käisin ma koos oma piirkonna YFU vahetusõpilastega üle kogu maailma bussireisil Põhja-Michiganis. Külastasime eri rahvusparke, mida siin osariigis külluses leidub. Esimesel päeval ronisime tornil, lasime trossiga üle tiigi alla, nägime kuidas vesisaag töötab, millised olid esimesed asulad siin põhjas, mida on väljakaevamistel leitud. Nägin ära ka oma elu esimese CHIPMUNK’i ehk vöötorava :D Alguses kui seda väikest elukat märkasin, siis tegin nalja, et hahahaaa kes see veel on? Mingi koopa/vöötorav v :D Küsisime järgi giidi käest natukese aja pärast ja oii kuidas naerda sai :D Äärmiselt nunnu olevus!! Väga kiire, triipudega, pisipisike ja täpselt selline nagu laulvad chipmunkid selles filmis olid. Seinal üles ronimine ja trossiga tiigi kohalt allalaskmine ei pakkunud iseenesest niivõrd närvikõdi, kui ilusaid vaateid ümbritsevale. Ja ma pean mainima, KUI kuri ma olin, kui peale vesisae demonstratsiooni avastasin enda uutelt Nike’i 3/4 liibukatelt puuvaiku!!!!! Nii kurb :( (aga praeguseks vist peaaegu märkamatult ilutseb see mu reiel, niiet pole viga). 

Ööbisime kaks ööd bunkhouse’ides, tsemendist põranda, igavanadel ja jõledatel naridel, kaaslaseks magamiskott. Kogu reisi aja oli NIIIIVÕRD külm, et kõik päevad olin pikkade retuuside, dresside, vihmajope (mille õnneks laenas mulle Agnes) ja pusaga. Ehk jah :D ma nägin natuke välja nagu asotsiaal, sest ükski värv riietuses ei sobinud kokku, jalas olid mul jooksutossud (roosad) ja soengust ei hakka rääkimagi parem :D :D AGA see-eest jäin ellu ju ning ei külmunud (nii väga). Ööbimiskohas oli iga majakeses ainult üks suur kamin, mida pidi kogu öö jooksul puudega varustama ja mis üldiselt tossutas kogu ruumi täis. Jah… elasin need ööd üle ja tagasi mõeldes isegi päris naljakas ning ükski Yfukas ka ei virisenud. Pidigi ju olema camp’ing. Saime, mis tahtsime.

Lõunat sõime burgeri kohas, õhtust sõime pizza kohas ja üleüldse, mul ei tasu vist pikemalt peatuda nendes paikades, kus meie söögikorrad toimusid :D Kokkuvõtvalt: burx, pizza, chips, sai, sai, muffin, šokolaad, küpsis, vahukomm, cracker, pizza, kartulipuder, küpsis, salat(!), burx…. Ja see võibki jätkuda samamoodi edasi. Hea asi oli see, et burxi kohtades sai tellida ka salatit, niiet nii hull see nüüd ka ei olnud, aga väga AMEERIKA toiduelamus küll. Õhtuti sai saalist igasugu snäkke, jooke ja komme krõbistada. Võin öelda, et peale seda reisi on mul populaarsemad krõpsusordid ja chocolate bar’id ära proovitud. (rõhutan PROOVITUD, sest igat pakikest jagasime seltskonnas. Pole kunagi krõpsusööja olnud ja praeguse seisuga pole siin elamine mind veel ei krõpsu ega pop’i usku pööranud ((pop- on siin kõiksugu karastusjookide üldnimetus))). 

Kuna meie camping ala oli kohe Michigani järve ääres põhimõtteliselt (paarsada meetrit), siis esimesel õhtul käisime kõik koos päikseloojangut vaatamas. Super kena oli! Enamus aru läks selfie’de , lollide piltide ja naljade tegemisele kah. Kuni oligi pime.

Teisel päeval külastasime saart, mille pärast üldse reisile olime tulnud - Mackinac Island. See on saar, mis asub kahe Michigani osariigi poolsaarte vahel ja mis on kuulus fudge’i leiutamise pärast. Fudge’i retsept on üpris üksluine ja kiirelt seletades on see umbes nagu suhkur suhkruga, lisandiks šokolaad, ohtralt vahukoort ja võib-olla natukene veel suhkrut. Neid fudge’i eri maitseid oli ikka tapavalt palju ja igas umbes 20’s fudge’i poes sai igat sorti ka proovida. Ütlen ausalt, peale väga ohtrat “Could I try the pumpkin/caramel/coconut/double chocolate/peanut/walnut/strawberry…../………(kujutage kõiki võimalikke maitseid siia) one?” oli magusa isu niii täis, et fudge’i koju kaasa ostmine tundus enesepiinamisena. (Siiski ostsin kaasa 2 oma lemmikut, pisikest tükikest: kookosega ja meresoola-karamelli). Fudge on: pehme, supermagus, selle valmistamist saab jälgida avatud köökides pea igas poes (just see komme, et seda tehakse kliendi nina all tegigi selle kuulsaks), kogu saar oli täis seda (ma ei tee nalja), seda süües võtad väidetavalt ohtralt juurde (üldse ei imesta miks). 

Samuti on Mackinac Island tuntud kahe asja poolest: 1. saarel on auto ja igasugu mootorsõidukid (peale paatide) keelatud. Kogu saare liiklus toimub hobukaarikutega, ratsa hobuse seljas või jalgratastel. Üks tuur hobukaarikul neljale inimesele maksis 80 eurot 4-le inimesele, 1h hobuselaenutust ( :D ) maksis 31 eurot. Linn ei saa päris öelda selle saare kohta, sest miniatuurse peatänava võisid läbida umbes 10min’ga. Punkt kaks saarel oli supermegakallis hotell-muuseum, kus olid säilitatud interjöör kunagisest hiilgeajast. 

Naljakas oli see, et me käisime pidevalt vetsus, sest kohvi, kakao, kuuma õunasiidri, tee jms sooja andvate jookide joomine andis tunda. Käisime ka haunted house’is, mis oli õudustemaja, kus vahepeal, liikudes mööda pimedaid koridore, ehmatasid sind päris inimesed. Ma olin Jessica ja Victori vahel, seega mul nii väga kõle polnud :D Ahjaaa, INIMESTEST ka ju vaja rääkida teile. Nimelt istudes bussi Brightonist sain paari sekundi jooksul tuttavaks Soome tüdruku Jessicaga, kes, ma ei tee nalja, on minu blond koopia. Sellist klappi ja sarnasust ja mida kõike veel ei leia iga inimesega. Vaadake pilte, veenduge ise! Supertore tüdruk!!! Reisi esimesel päeval leidsime ühise keele ka Leon’iga Saksamaalt ja Victor’iga Tšiilist. Neljakesi tuuritasimegi saarel ja kogu ülejäänud reisil. APPPPI, kui palju nalja sai :D isegi kui poiste inglise keel polnud veel kõige kindlam, saime niii hästi läbi, mõistsime üksteist ja ohhh…. NII tore oli :)

Ostsime saarel Jessicaga samasugused infinity sõrmused ka ja kõik söögikorrad jagasime tellitud toite ja maitsesime. Nii hea ja loomulik oli, kõik toimis nagu oleksime sõbrannad olnud aastaid. Kõik YFU vabatahtlikud (kes USAs on, olgem ausad, üpris vanad) olid kohati isegi nagu pahased, et me Jessicaga koos olime, sest arvasid, et me samast riigist ja räägime oma keeles, kuna me niii hästi läbi saime, igale poole hilinesime koos ja nalja tegime. Nii mõnelegi pidime seletama, et kohtusime alles paar tundi tagasi esimest korda ja EI, kuigi meie emakeeled on sarnased, me kumbki neid ei räägi, sest saame aru ainult inglise keelest. Vastukaaluks siis: Väga häirivad olid saksalsed ja jaapanlased, kes pidevalt vadistasid oma keeles ja midagi aru ei saanud!!!! 

Kolmanda päeva varavarahommikul käisime Jessicaga mööda järve kalda äärset teed hommikujooksul, imetlesime päiksetõusu ja oma viitsimist nii vara magamiskotist väljuda. Peale hommikusööki (erinevad saiakesed, keeksid, hommikuhelbed piimaga) suundusime deer ranch’i (hirve rantšosse), mis asus Michigani ülemisel poolsaarel (upper peninsula). Infoks: Michigani osariik koosneb kahest poolsaarest: alam-Michigan ja ülemine poolsaar. Kahte poolsaart eraldab Michigani järv (mis pärsi ausalt nägi välja nagu suur ja lai ja sünge meri või ookean, sest NIIII suurt järve pole mina veel oma 17 aasta jooksul näinud kui oli see järveke, mis on üks 5st Suuure Järvistu järvedest. Kahte poolsaart ühendab aga üks maailma pikimaid ja vägevamaid rippsildasid - Mackinac Bridge. Silla kogu pikkus on 5 miili (umbes 8km) ja ilmselt oli ka silla näol tegu ühe suurimaga, mida eales ületanud olen. Fun fact: Seal korraldatakse ka üle silla jookse, kus kõik autoteed suletakse ja jooksjad saavad kõik need 5 miili üles-alla tuulega läbida. Sild on ainus viis pääseda ülemisele poolsaarele ja talvel suurte tormide ajaks see suletakse või aidatakse autosid puksiiriga üle (kui ma nüüd ei eksi infoga). 

Rantšos aedikute taga peeti hirvesid eri vanuses, suuruses, soost ja näljaselt ootasid nad “turistidele” jagatud crackereid ning porgandeid. Niiii külm ilm oli hommikul, et jagasin oma crackerid üpris kiirelt :D peale seda läksime grupipildistama Mackinac Bridge’i taustal ja suundusime paari tunni kaugusel asuvasse outlet mall’i šoppingule. Poisid loobusid juba peale teist poodi meiega koos poodlemast ja läksid oma teed. Meie Jessicaga sattusime aga esialgu väga valede vanurite poodide otsa, kulutasime oma isegi vähest aega (meile anti ainult 3h (!!!!!!!) ) ringi seigeldes ja otsides normaalseid poode. Kui lõpuks American Eagle’i , Nike’i ja Banana Republicut silmasime oli bussini aega veel 20min. Peale American Eagle’it oli aega 1min :D Ja kuna jaapanlased ütlesid, et kogunemis aeg oli 10 min hilisem kui me alguses arvasime kuulvat, siis leidsime, et selle aja jooksul jõuab hiigel Nike’i poest läbi hüpata :D Kui Nike’ist lahukusime oli aega 2min. Jooksime nagu segased, sest tegu oli välis-mall’iga ja parkimisplats, kus buss pidi olema asus meetrite kaugusel. Kohale jõudes olime uhked, et seekord ainult 7min hilinesime :D , aga juba jõuti meie rõõm röövida, kui selgus, et kogunemisaeg oli ikkagi 10 min varasem :D ehk teised olid oodanud meid 17 minutit :D “ups” on vist väga vale sõna siin :D Haarasime kaasa ka ühest heast wrapi/salati kohast toidud ja sõit koju algas.

Selline see reis siis oligi. Eredamalt on meeles üks õhtu chubby bunny challenge, kus oma neljase kambaga tegime kindlaks kellele rohkem vahukomme suhu mahub ilma mälumata :D HOIATUS! ärge kodus järgi proovige :D väga lääge :D (Saavutasin 3.koha :D Ületasin Jessicat 1 kommiga ehk mu total score oli vist 6 lõpuks). Samuti lihvisime oma oskuseid viimseni jenga (?) tornist klotside väljatõmbamise mänguga. (vägavägaväga naljakas ja närvesööv oli see :D ) . Ah muidugiii, peaaegu unustasin. Nägin ka esimest korda elus kuidas üks kutt (nimelt Tšiili poiss Victor) lihtsalt niiiiiiivõrd osavalt tantsib, puusi liigutab ja ei häbene!!!! (Natuke oli häbi mul ka, et ma niii kehv :D ) Aga see selleks :D Üks nali ol meil veel - AWESOME FACE!!! Seda nägu tegime igal pildil, sest seee nii tobe :D ja Leon suutis iga kord pildid ära rikkuda. Pidime tõdema, et see on ta erioskus ja anne ning kui millegi üle ei olnud naerda, siis tehtud pilte uuesti vaadates võiski naerma jääda Leon’i nägu :D (isegi praegu 2 ndl hiljem naeran seda kirjutades :D :D ) Veenduge selles ise ja vaadake pilte! :D 

Jah, ma jäin reisiga rahule. Ja seda just oma üübernaljaka Awesome Team’i pärast :)

Pilte ei hakka siia lisama rohkem, sest neid niivõrd palju. Albumi nägemiseks klõpsa siia: https://plus.google.com/photos/102827258158340612650/albums/6062635667753736017?authkey=CMXxh83E29em_wE


Wednesday, October 1, 2014

Day 24 /Tagasisõit

Pühapäeva võtsime rahulikult Chicagos. Tõusime, sõime hommikust ja kuna ilm oli super ilus (24+ kraadi kindlasti kohe), siis ega muud kui jooksutossud jalga ja jooksma. Sõitsime autoga lähedal asuvasse loodusparki, kus oli PEHME kattega jooksurajad ja pikem ring kui 1miil!!! Agnes, Liivika ja Liisa jalutasid koeraga sama rada mööda samal ajal kui mina vudisin lauspäikse, kuivava kurgu ja päiksepiste ohus. Vahepeal leidisin oma seltsilised ülesse, sain teha kiire värskenduse, joogivee endale pähe kallata ja edasi tuhiseda. Kuid olgem ausad. Peaaegu 25 kraadi, ilma nokamütsita ja veeta pole just nauding. Viimased 2km olid selline piin, et anna või otsad ja hakka jalutama. Siiski jooksin lõpuni sain tulemuseks ilusa 5.54 miili ehk nii umbes 9km ja jooksin kokku 46minutit. HUhhhh! Päris palju leidus jooksjaid rajal, mis lisas tahet ikka lõpuni joosta. Peale jooksu oli küll tunne nagu oleks ahju pistetud või saunas riietega käinud :D

Siinsete mõõtesüsteemiga on mul ikka veel natuke pahasti. Miilid, poundid, Fahrenheidid…..pigem ei :D Aaa ja lõbus asi alati nuputada oma vastust, kui keegi küsib “kui pikk sa oled?” _ No meil seal Estonias vaata teised ühikud, aga ma arvan, et ma oleks umbes……lblablabla jne :D Fun fact: Olen vist oma koolis üks pikemaid tüdrukuid (ega poistel ka keeruline minuga mõõtu võtta) ja võrkpallis päris hinnas middle attack’is ja blokkimas :D Eestis ilmselt ei tuleks kõne allagi 173cm pikkune kämbu blokki hüppama panna :D Igatahes Ameerikas olen ma 5.6 foot vms vist :D Kaaluga oli üldse naljalugu. Läksin siis oma esimesel päeval siin vannitoa kaalule ja "HELLÕU Ameerika, oleme kergelt 100kg juurde võtnud :D" Tegelikult on asi selles, et siin poundid ja paremaks orienteerumiseks võin öelda, et 60 kg'le vastab 132 poundi. Ehk jah :D Silly me!

Ülejäänud hommikupooliku olime niisama, nautisime päeva. Liivikast kaks maja otse edasi olid kolinud hiljuti uued “naabrid” ja Andrew’l tuli kange tahtmine neile küpsiseid küpsetada. Mõeldud tehtud ja juba mõne aja pärast seisime koos uustulnukate ukse taga, helistasime kella ja pakkusime küpsiseid. Pereisa kohmetus, ilmselt ei osanud ta seda žesti uneski ette kujutada. Aga igatahes võeti meie kink vastu, suruti kätt ja sulgeti uks :D Sain oma 100% ameeriklase kogemuse ilusti kätte ja tean, mida teha, kui meie juurde peaksid uued naabrid kolima. 

Hakkasime varakult tagasi sõitma, et Liisa voodimineku ajaks tagasi jõuda. Arvestasime seekord, et teeme ka rohkem vahepeatusi/venitus/söömis- peatusi, sest siia tulles oli meie sihiks kibekähku kohale jõuda ja süüüa. Nii läkski, et 6h asemel, mis oleks vahemaa võtnud, kestis meie reis tagasi nii umbes 8h(?) ja koju jõudes olime kõik nii väsinud, et läksime magama. Vot nii :D 

Reis ise jättis mulle suurepärase emotsiooni ja kindlasti tahan tagasi minna veel mitmeid kordi. Liivika pere äärmiselt soe vastuvõtt ja Chicago eestlaste sünnipäeva pidu olid samuti meeldejäävad. Kas kujutan ennast ette elamas Chicago kesklinnas kunagi tulevikus? Jah, ja kuidas veel! Järv, jõgi, pargid, päiksesepaiste, taimedega kaetud korterite rõdud, pilvelõhkujad, Uba, tänavamuusikud, (veel)avastamata jazz’baarid - kes ei tahaks sellises linnas elada eks :D 

Edaspidi hakkan siis nüüd ilmselt kirjutama sündmustest, tegemistest. Kui tahate millestki täpsemalt, detailsemalt kuulda, siis ainult kirjutage mulle fb või postituse alla kommentaaridesse.! :)