Homecomingu nädalavahetuse südmused algasid juba reedel, kui peale võrkpalli trenni jooksin koju ja panin ennast kähku valmis homecomingu football game’ks. Mäng toimus meie kooli staadionil ja läksin sinna koos Liisaga.
Reede
Oli mahe päikseline sügisõhtu ja rahvast oli päris korralikult kokku kogunenud. Muidugi nunnutasid kõik mu väikest õde ja kohtasin ka paljusid oma koolikaaslasi ning võrkpalli teamist tüdrukuid. Mängust ei mõistnud tol ajal veel tuhkagi :D polnud lihtsalt kedagi, kes oleks kompetentne mulle selgitama reegleid, sest mul tunne, et paljud noored ja vanad ise ka tegelikult ei mõista misasi see american football on:D Kõige vägevam asi mängudel on poolajal esinev marching band, mis lihtsalt tõmbab nagu magnet kogu tähelepanu endale. Ma kordan veelkord:: niii suur grupp inimesi, muusikuid, tansijaid panna ühel ajal liikuma, pilli mängima ja samal ajal moodustades kujundeid(seekord tegid nad suure südame :) ) - on lihtsalt superlahe!
Poolajal hüüti välja ka Southfield High Schooli homecoming queen ja king (lisaks veel juniorite seast princess ja prince ja freshman’ide seast veel mõned siniverelised ). Homecoming queen oli üllatuslikult valgenahaline neiu, kelle nimeks Rachel. Ilm oli aina külmemaks läinud, peale seda kui päike otsustas kiired looja panna, ja ainuüksi näha neid queene ja printsesse õhukeste kleitidega (et ikka tiitlile vastavalt välja näha) lippamas laia jalgpalli väljaku keskele oma auhinna/krooni järgi oli freeezing. Vaesekesed! Aga jagatud need tiitlid said, küll ilma erilise efooriata, aga siiski. Natukenegi meenutas asi American High Schooli kui nädal enne homecomingut ilmusid kooli, (Southfield High Schooli) kus võrkpallis käin, seinetele erinevad plakatid kirjadega “Kati (nimi) for HC queen” “Vote for Mati (nimi)” jnejne. Küsisin siis ka oma tiimikaaslastelt et kuidas siin asi käib, sest minu koolis ei toimu väga midagi(only academics) ja ka homecoming dance laupäeval pidi tulema meil SHS (Southfield High School’ga) ühiselt. Sain teada, et nädal enne homecomingut hakkavad usinamad kandidaadid ennast igati reklaamima ja suure eeltöö teevad ära ka tiitlile pürgijate sõbrad, kes siis kõikjal kuulutavad oma sõbra/sõbranna nime. Jagatakse omast taskust cupcake’e potensiaalsetele hääletajatele, et nende toetuses kindel olla. Minu jaoks oli huvitav see, et seintel leidus ka edevaid poisse, kes olid oma piltidest koosnevad, ilmhalva resolatsiooniga piltidega muide, plakatid valmis meisterdanud. Peale võitjate väljakuulutamist avalikult ja õigust kanda oma tiitlit/krooni/linti homecoming dance’il nad muud midagi ei saanudki ja üldiselt ei pööratud neile mingit edasist tähelepanu.
Sättisime Liisaga minema juba päris teise poolaja alguses, sest pidime õhtul külla minema eesti-türgi perele, kes varem elas Belgias hoopis. Kuna abikaasa töötab Toyotos insenerina (?), siis usu või ära usu, Türgi mees pidavat rääkima puhtalt Jaapani keelt, sest oli varem Jaapanis töötanud. Lapsed, poeg ja tütar, on mitmekeelsed. Kasvanud ülesse algul Belgias ja siis USAs, räägivad nad nunnu prantslasliku tooniga inglise keelt. Poeg käib mõned tunnid koolipäevast ka kohalikus prantsuse koolis, kus õppetöö pr. keeles. Kuna pereisa töö asukoht muutub pidevalt, siis teavad nad juba praegu, et 3 a pärast tuleb taas asjad pakkida ja kolida elama Frankfurti Saksamaale. Mõnes mõttes oleks selline elu mu unistuste elu vist. Näha eri maid, õppida selgeks eri keeled ja samal ajal omada kindlat, arvatavasti meeldivat töökohta. Aga võib-olla muutuks nii tihe elukohavahetus lõpuks tüütuks, sest just siis, kui oled leidnud endale ühest paigast sõbrad ja harjunud kultuuriga, visatakse sind täiesti võhivõõrasse uude ellu. Who knows?
Nende juurde tulid külla ka üks eesti emme (abikaasa ameeriklane) oma väikse tütrega, kes oli vist 2 aastane ja rääkis oma pudikeeles eesti ja inglise keelt korraga :D Ausõna no mittte midagi ei saanud aru, mis see tita rääkis :D ja ka ema oli enamus ajast nõutu. Huvitav, kas erirahvusteseguperede lapsed alustavadki segakeeltega lapsena. Agnes on rääkinud, et ka Liisa (hostõde) rääkis väiksena eesti keelt ladusalt, kuid peale lasteaeda minekut tuli inglise keel peale ja hävitas eesti. Nüüd mõistab Liisa ainult kuulata eesti keelt ja ma pole veel päris hästi aru saanud kui suurt osa ta mõistab, kui eesti keeles rääkida. Vastu ta kahjuks rääkida ei oska, kardab või ei taha, tegu ikkagi 100% ameeriklasega ju ja mulle seda parem, saangi õppida keelt, mille omandamiseks siia kaugele riiki sõitsin. Õhtusöök oli superhea ja kuna 3 Eesti naist (+ mina)said üle pika aja kokku, siis ka õhtu kujunes eestikeelseks. Polegi vist niii eestikeelset päeva siin olles ette tulnud. Alati peaks olema ju meeldiv jutustada oma emakeeles, kuid üha kauem rääkides, tekkisid mul üha suuremad süümepiinad :( Mõtlesin oma vanematele ja nende väljaminekule, et mu vahetusaasta üldse võimalikuks saaks.. and there I was, speaking estonian, while having the time of my life… Polnud mõnus tunne, üldse mitte:/ Jõudsime tagasi koju hiljaõhtul ja kohe tuttu minek, sest järgmine päev ootas juba ees täis uuusi seiklusi!
Laupäev
Hommikul viisime Liisa gymnastics trenni ja Agnes viskas mu ära Novi’s asuvasse (20min autosõitu) Twelve Oaks Malli, kus pidin kohtuma Jessicaga (finally!!). Veetsime mall’is aega kella 16ni, kui Agnes meid sealt üles korjas, Chipotle’s (meie lemmik mexico söögikoht) söömas käisime ja koju suundusime. (Vahemärkus: lugesin, et Chipotle hakkab üle võtma McDonaldsit juhtrolli kiirsöögikohtade osas ja on juba praegu edukam. Chipotle’s valmistatase toit sinu nina all kokku vaid sellest mida sa ise soovid. Üldiselt võtan ma burrito bowli, kus bowli sisse lasen panna: pruun riis, mustad oad, köögiviljad, kanaliha, mild salsa kaste, guacamole kast, rohelised lehed ja juustu. Artiklis võrreldi ka McDonaldsi ja Chipotle toiteväärtust ja kaloreid. Selgus, et kuigi Chipotle mõni meal võib anda rohkem kaloreid, siis eine toiteväärtus on mitmeid kordi suurem kui McDondaldsil. Samuti on Chipotl puhas ja korralik tooraine. )
See mall oli mu esimene pärispäris shopping keskuse külastamine, sest varasemalt oli vaid outlet mall’ides käinud. Poode oli tapvalt, mitu korrust, eri tiivad ja mida kõike veel. Kõik söögikohad on mallides kogunenud food areasse, kus leiab eri food courte igale maitsele. Fun fact: esimesse poodi, kuhu me sisenesime (Abercombie & Fitch), pakuti meile esimese minuti jooksul kohe tööd :D pidime kahjuks eitavalt vastama, sest vahetusaasta jooksul pole meil lubatud lepinguliselt kuskil töötada. Kurp :D . Päeva jooksul jalutas meie juurde veel üks piltilus kutt, kes küsis, ega me ei tahaks töötada poes, mille manager ta on seal mall’is. Me ei saanudki kordagi aru, mis poest jutt käis, sest unustasime ennast jõllitama mehe modellilikke näojooni ja outfit’i. Paraku pidime kohmetult vastama, et oleme vahetusõpilased ja ei tohi töötada. AGAIN!! Niiet vahetusõpilase elu pole alati nii rõõmustav eksole:D
Põhi eesmärk shoppama minnes oli Jessicale kleit leida, aga kui avastasime, et meil äkitselt vaid 30 min aega, polnud kleiti kuskil. Jah, kahjuks juhtub seda siinsetes ostukeskustes tihti, et kaotad ajataju täielikult. Vahetusaasta alguses tundus mulle üldse, et siin liigub aeg kiiremini. Nii kohtutavalt palju oli soov teha, aga nii vähe jõudis ja vähe oli aega sajaks toimetuseks. Päris hulluks ajab see tunne. Vahel siiani see probleem..
Muidugi oma 30 min paanikaga meil kleiti leida ei õnnestunud. Tegelikult polnud ju minu koolist keegi Jessica eelmise homecomingu kleti keegi näinud, aga naised on naised. How can wear the same dress twice????!! Kinnitasin Jessicale, et kõik on hästi ja ta kleit sobib küll minu homecomingule. Kõhud Chipotle’st pungil oleksime hea meelega minu koju jõudes pikutama visanud ja õhtu läbi jutustanud ning filme vaadanud, kui ei. Aeg ei anna armu. Olime peaaegu juba hilinemas homecomingule. Kiired soengud ja meigi, kleidid selga, kontsad alla ja juba tormasime auto poole. Jõudsime kohale ja hahahaah Jessica pidi peaaegu et nutma puhkema, sest polnud kordagi nii paljude afro-ameeriklastega ühes kohas olnud. Ootasime pikalt sissepääsujärjekorrras ja Jessica oli muidugi ka ainuke blond kogu massi peale. Arvasin, et Jessica saab rohkelt pilke ja tähelepanu oma juuksevärvi pärast, kuid ei. Kõik oli tavaline.
Minult hakati juba varakult uurima koolis, kas olen ka homecomingule minemas. “Jah olen” peale naerdi ja hakati rääkima milleks pean ennast valmistuma, mida seljas kanda ja millest hoiduda. Öeldi selliseid lauseid nagu “vaata,et sa suurtest ringidest hoidud, sest muidu kisutakse sind sisse twerkimaa” “vaata, et sa kleidi all short’se kannad, sest sa ei taha, et keegi khmm…” “Do you twerk??” “Are you going to twerk??” Niisiis ühteaegu ei teadnud ma, kas see on üritus mida oodata pikisilmi või kujuneb sellest midagi jubedat, nagu hoiatused olnud olid :D
Homecoming dance toimus SHS võimlas ja kõik hoiatused tundusid ilma asjata. Ausaltöeldes, ega see suurem asi polnud. Jah, ma tean, et filmides näete te igasugu vahvalt dekoreeritud ja organiseeritud homecomiguid, säravad kleidi ja homecomingule minnakse oma date’iga, kaaslase peole kutsumine on niiii OMG kui erutav ja peol valitakse queen ja king ja siis nad tantsivad koos oma OMG kui nunnnuu homecoming dance’i ja siis OMG see õhtu on nii maagiline ja seltskonnad lähevad sööma koos enne v pärast ja siis veeel need lahedad trepipildid ja seltskondadest pildid, mis tehakse enne peole asumist, et me ei usu oma silmi ja…. OH EI. Pean teie “happy worldi” rikkuma. Minu homecoming oli vee ja kartulikrõpsudega, räpp muusika ja olematute dekoratsioonidega. Tüdrukute vetsu minnes pidi peaaegu et pilve jääma vängest kanepisuitsu aroomist. (Mingi hetk vist taibati ära, et midagi kahtlast seal vetsus toimub ja uks jäeti avatuks ülejäänud peo ajaks.) Saali põrand oli kiletatud ja tuled põlesid terve aja. Samuti käisid turvad ringi taskulampidega nii üleval saali kohal ringe tehes või siis rahva hulgas neid “ringe” lahutamas. Puudus igasugune tervitus, sissejuhatus või lõpetus. Pidu algas muusikaga ja lõppes sis kui eradad tuled võimlas süüdati täielikult ja muusika vait pandi. Ei mingit pidulikkust või konkreetset lõpetamist. Midagi nii hulllu, nagu olin eelmisel peol “ice-breakeril” näinud, kus direktori eest twerkiti, seal ei täheldanud. Võib-olla sellepärast, et paaniliselt tantsimast ja ringidest hoidusin ja kogu “lõbu” toimus minust kaugemal.
Jessica jaoks oli muidugi kogu see minu kooli homecomingu kogemus midagi HOOOPIS teistsugust :D lol muidugi oli :D peale homecomingut läksime Rodericu ja Marquesiga sööma Buffalo Wild Wingsi, seal liitusid veel 2 tüdrukut, Rodericu nõbud vms. Mul tunne, et siin kõik kõigi nõbud somehow. Veider… :D Omavahel väga ei räägitud lauas istudes, polnud lihtsalt millestki rääkida nagu näis. Palju tegeleti oma telefonidega ja räägiti kuhu keegi hiljem edasi suudub. Ootasime sada aastat lauda, siiiis ootasime terve igaviku oma toitu ja siis nuge ja kahvleid ja siis kuna oli nii kaua oodanud , siis etendasime suuresuure draama ettekandjale. Kutsusime kohale söögikoha manegeri, etendasime talla sama nutuhala ootamisest ja teeninduse kvaliteedist, ainult et veel emotsionaalsemalt kui varem. Manager läks vaatas mis teha annab, tuli tagasi ja teatas, et nullis meie arved. Saimegi TASUTA õhtusöögi kõik :D :D vot nii käib siin eluke! Koju viskas meid ära Roderic kella 1 paiku ja “korraliku džentelman’ina” (nagu ta väitis :D ) tuli ta ka mu koju hostvanemate ette vabandama, et me nii hilja peale olime jäänud ja ameerikalikult vaba suhtejana lahkus ta emmates mu hostvanemaid :D :D
Pühapäev
Jessica oli nii väsinud, et kustus mu voodis kohe kui pikuti sinna kõhuli viskas. Võtsin tal meigi maha ja saanud ühele poole oma toimetustega, Läksin magama kella 3 ajal SURMVÄSINUNA.
Hommikul pidime vara tõusma, sest Agnes pidi Jessica tema koju, Brighton’sse, ära viskama, sest Jessica hostisa on pastor kohalikus kirikus ja kogu pere involved kirikuga. Jess pidi jõudma nende teenistusele ja ta vanematel polnud hommikula ega teda peale võtta. Pean siinkohal tänama oma kallist hostema Agnest, kes teeb kõik võimaliku, et mu elu siin põnevaks ja koduseks muuta. Tema oli see, kes võitles isegi peale guest pass’i deadline Jessicale välja minu kooli homecomingu pileti, ajades taga kedagi mr. Greeni ja lõpuks pileti saades. Agnes oli ka see, kes viitsis Jessica pühapäeval koju viia (1h sõitu edasitagasi), sest vastasel juhul poleks ta saanud tulla homecominugle ja meie juurde ööseks jääda. Aitäh mu kallile hostemale! :)
Selline oli siis mu HOMECOMINGU nädalavahetus. Täis ootusi, lootusi, rõõme, natuke pettumist, aga kokkuvõttes polnud ju midagi hullu. Fakt, et Jessia sai nädalavahetuseks meie juurde tulla ja minuga homecomingul käia oli niii lahe ja ma ei kujuta ette kui nukkker oleks see nv ilma temata olnud. Ega iga asi ei saagi ootustele vastata. Elu läheb edasi. Võib-olla teistel VÕPidel olid suurejoonelisemad homecomingud, aga vähemalt oli minu oma meeldejääv omamoodi :D
Tegelikult ei piirdunud pühapäev vaid Jessica koju minekuga, vaid kujunes kenaks sügiseslt päikseliseks päevaks koos vanavanematega õunaaias. Sellest aga juba järgmises postituses;)
Täna siis sain lõpuks ennast kokku võetud ja selle postituse ära kirjutada. Loodan, et mu postitused pakuvad ikka veel teile lugemisrõõmu. Ja pean üritama ennast kokku võtta ja täita südmuste lüngad siin blogis. Kirjutada on veel õunaistandusest, Detroit'st, PSAT testist, hinnetest, kooli sündmustest, halloweenist, Sommerset mall'st, haunted house'st ja millest kõigest veel!!!! Samuti, kui teil erisoove, millest tahate rohkem teada saada, siis andke teada ;)
Olge mõnusad ja järgmise postituseni!
B
White girls shopping :D
Pesupoes selfie
Päike silmas shopahoolikud.
Lemmikpood siin!!!
Justin (mu parim ja naljakaim sõber siin), mina ja Jessica :)
Kilepõrandaga gym/homecoming
Roderic postitas twitterisse pildi :D nii on!
Qutidega
This is awesome!!!
Klõps enne HC
Liisaga :)
Hulgimüügis saad osta eraldi munavalgeid :D
Ei teadnud kunagi, et brussels sproats niimoodi kasvab :O
kõlblik kuni 13.dets..... 2014 (huhh)
USA popim snäkk- poptart - nii hommiku kui lõunasöögiks nagu mulle koolis väideti ja tehti suures silmad, kui ütlesin et pole kunagi proovinud :D Väga vastikult maitses btw, küpsise taolise massi sees on mingi valge löga. Maitseb väga ebasöögilikult.
No comments:
Post a Comment