FERNWEH: Talvetrall

Heihei!

Täna ja eile paistab juba, et kevad ka siia külma Michigani kohale jõudma hakkab. Õue minekuks ei pea sada kihti selg toppima, lumi sulab ülehelikiirusel, lombid kõikjal ja on SOE!!! Teil pole õrna aimugi kuidas ma soojust olen igatsenud. Kuna oma kodus sees ka alati jahe olnud õue jäisete kraadidega, siis selline pidev külma tunne, nii õues, koolis(kool on ka külm!! sest konditsioneerid igas klassis), kodus, ajab pika peale hulluks. Nüüd ta siis lõpuks on kohale jõudnud- KEVAD!!!

Kuna teen pidevalt endale jooksvalt märkmeid, et ära ei unustaks mõnda tehtut/käidut, siis mõtlesin, et täna kevadiselt värskelt võiks mõnest vanast talvisest :D juhtumisest kirjutada ning saaks asjaga ühele poole :D

Alustan siis ühest meeldejäävast seigast 25.jaanuarist :D kui toimub YFU õpilastele mägisuusa/lumelaua päev Mt. Brightonil (Jessica kodu lähistel). Olen juba pikka aega tahtnud lumelauda uuesti proovida (viimane kord sõitsin (kukkusin, oigasin, sinasin sinikatest) lumelauda 4h Pillega Soomes Himosel no nii umbes 3-4 aastat tagasi :D Niiet kogemust oli küll ja rohkemgi :D v mis te arvate :D:D Ettevõtlikud nagu me oleme Jessicaga, otsustasime mõlemad lumelaua kasuks ja päev võis alata.

Jessica oli Soomes juba oma 2-3 talve lumelauda sõitnud ja seega arvasin, et tegu vanameistriga laual :D Algus polnud viga, raske oli istumast püsti saada aheldatud jalgadega, sest kodust kaasavõetud lumepüksid tundusid järsku liialt kitsad :D Rahmeldamist oli palju ning algajate mägi oli nii rõveda kallakuga õigest rajast kõrvale, et iga kord lõpetasin nende otsas, kes tõstukiga üles suundumas olid :D Not my fault :D Mägi oli kallakuga sinna poole !!!! Lisaks sai mul poole mäe peal hoog otsa ALATI :D sest no see vastik kallak jälle :D Jessica laua käsitlemine polnud just ka perfektne..

Otsustasin:Mulle aitab!! Ja võtsime suuna juba korralikuma, järsema mäe peale. Põhimõtteliselt igale mäele viis see suur tõstuk, kuhu istud peale, saad jalgu toetada, AGA mis mind üllatama pani siis tõstukitel puudus see turvapulk, mis tavaliselt ülevalt peakohalt alla laskub ja sul pingilt maha ei lase kukkuda. Kas suudate seda uskuda??? Ameeriklased, kus kõik on alati 100% kontrolli allla ja siis järksu kõige ohtlikumas kohas, kus risk tõstukilt alla kukkuda ja (ma ei tee nalja) surma saada on niivõrd suur ja iste niivõrd väike, pole turvalisusest haisugi!!!!! Igatahes peale mäevahetust hakkas mul juba päris hästi tulema see lauatamine ja mida aeg edasi seda julgemaks, osavamaks ja kiiremaks me omadega läksime Jessicaga. Muidugi põlvedele kukkusin omajagu ja küljed oli suhteliselt muljutud, kuid all in all we did good!!! Jessica sõitis ainult tagumise kandipeal sik-saki; ma harjutasin mõlemal kandil, nagu ikka lauataks juba.

Mõni minut hiljem kui ollin lõpetanud loo hostvenna sõbrast, kes just hiljuti lumelauatades kukkudes rinnust saadik halvatuks jäi, ja jõudnud Jessicaga üksmeelele, et lumelauatamine ikka ohtlik asi, oligi õnnetus käes. Selleks ajaks olime juba ka kõige hullemad mäed läbi lauatanud (nii hästi kui me oskasime ofc :D ) ja leidnud oma lemmiku. Seda lemmikut mäge mööda alla laskudes, võtsin ilmselt liiga suure riski ja kiiruse, mis minu oskustele ei vastanud. Järgmisel hetkel lendasin selg ees peaga vastu maad ja valu oli meeletu tol kukkumise hetkel. Ajasin ennast püsti kuid pea huugas nii et jube. Istusin oma lauaga mäe pervel ja hoidsin kahe käega oma peast kinni….ja mida ma kuulen. Minu läheduses, meeter all pool on Jessica oigamas :D

Küsin siis temalt, et mis viga. Jessica vastab, et ei saa liigutada, sest on murdnud oma sabakondi :D Vaatab, siis minu poole ja näeb minu oigamist :D Mõlemad hakkame naerma, kuid ma ei suuda naerda kaua, sest pea ikka kumiseb.. Järgmine hetk kui tõstan pea on meieni jõudnud mäe medical patrull suuskadel. Mehike kontrollib Jessicat, siis mind ja ei luba mul liigutada. Paari minuti pärast on kogu medical meeskond minu ümber, kõik räägivad, küsivad, teevad oma examinationit ja the next thing I know, mul on kaelatugi paigaldatud ja olen pakitud suusa-saanile, millega mind mäepervelt alla libistatakse med punkti. Seal algab ankeetide täitmine, küsimustele vastamine, veel 2 inimest teevad mulle nerval systemi kontrolli ja uurivad kus valus, mis juhtus. Kutsutakse kõige tipuks ka kiiraabi “et ikka kindel olla”. Vahepeal on Jessica ka majja toodud :D ja nii me siis kahekesi hädapätakad istume seal :D :D ei suuda kuidagi naeru tegelikult tagasi hoida, sest enam ei suuda meid miski üllatada. Kahtleme, kas annab enam rohkem sarnaneda teineteisele… isegi kukume samal ajal..

Kiirabi teeb oma eksamineerimise ja ütleb, et kõige kindlam oleks, kui sõidaksin nendega haiglasse. Kahtlen pikalt ja ei suuda otsustada, kas minna või mitte… Viimaks meenub mulle hostvenna paralysed sõber ja kohutavad närvikahjustusted. Nõustun kaasa minema. Niisiis saingi oma esimese kiirabi sõidu kogemuse Ameerikas. Kiirabiarst meenutas natuke Grey’s Anatomy Matthew’t (see kelle Kepner altari ette jättis :D ) ja sõit oli imelühike. Haiglas tehti mulle vist 20s kord juba närvisüsteemi kontroll, röntgenit eipeetud vajalikuks ja kokku läks seal vaid 20min, sest järjekorda polnud. Jessica sõitis ka kaasa, aga ühe YFU naise autos. Parim nali aga alles tuleb :D :D

Veidi kange kaela ja kumiseva peaga /kange tagumiku ja valutava sabakondiga otsustame, et lumelauast aitab küll. Aga oli meil ju veel suisa 2h mäel oleku aega järel. Egas midagi. Läheme laenutame suusad :D :D ja järgmised 2h jäätame ennast suuskadel ILMA KUKKUMISTETA!!! :D :D Suuusatamine ikka ei paku enam üldse pinget ja pealeselle jube külm ala. Lumelauatades ikka sahmid ja rahmid ja kukud, suusatamine üksluin, külm ja igav…

Aga no kus oli meil alles päev Jessicaga :D :D Seda jääme kauakskauaks meenutama ilmselt :D Kaela valu algas aga alles järmine päev kui pidi kooli minema. Ohh issand, pea nädal aega ei saanud selili olles otse püsti saada ja igasugused painutused kaela/peaga olid võimatud. Pidin alati kätega pead toetama kui midagi tegin ja kõhulihaseid ei saanud üldse teha. Kael ei kandnud lihtsalt.. Tänaseks õnneks elu ja tervise juures! (Kuigi üleeelmise nädala lõpus tabas mind vist üle aasta aja HAIGUS. Siiamaani köhin veel natuke pahasti ja nohune..

Natuke pildi meenutust tollest seiklusrohkest päevast!

Olge mõnusad!

BTW neljapäeva lõunal sõidan juba NYC!!! et oma kullakallist perekonda näha, kellest 6 kuud eemal olen olnud. NYC veedan küll aga ainult 4 päeva.. Kuid nii ootan juba :) See nädal mul koolis finals’id, ehk 5st ainest 3s on kogu trimestri materjali peale umbes 100 küsimusega eksamid ja English’s pidime finalsina kirjutama ise tänapäevase hero myth’i. Niiet see nädal kulgeb reisiootuses ja õppides eksamiteks:) Eile (esmasp) algas ka TRACK season!!!! Millest kirjutan teile täpsemalt natuke hiljem, sest hetkel tuduaeg ;)

Kalli-kalli!