Aga nüüd asja juurde. VÕRKPALL!!!!
Kas teate kui mitu aastat olin Eestis olles unistanud võrkpalli trennist, et omandata kasvõi kõige algelisemad teadmised sellest meeliköitvast mängust? Kui palju olen ma suviti rannas end häbistanud :D :D Nüüd on see aeg loodetavasti igaveseks kadumas. Ma ei saa veel öelda, et kadunud, sest I’m still on my way :D
Niisiis algas kõik esimesest päevast USAs, kui külastasime Agnesega kõrvalkooli Southfield HS. (Taustaks: Minu kool, University High School Academy on justkui magnet school, kuhu korjatakse parimad ja sihikindlamad, enamasti mustanahalised, õpilased üle Southfieldi kokku. Oleme väike kool, mis tegutseb suure, Southfield HS, kooli küljes, kuid eraldi majas. Meie väiksuse tõttu pole koolil ühtegi sporditiimi ega treeningut. Eksisteerivad mõned club’id after school activity’na (kokandus, käsitöö, manga, robotics, fashion, ladies club, Spanish club jnejne), aga need rohkem tagasihoidlikumad. Seetõttu peame käima kas Southfield HS või Southfield- Lathrup HS treeningutel.) Parajasti oli algamas tüdrukute võrkpalli treening. Muhe coach sättis väljakuid valmis parasjagu. Tutvustasin ennast ja avaldasin soovi treeningutega liituda. Vastus :“ainult suvel rannas “, tema küsimusele, kas olen varem võrkpalli mänginud, pani ta muigama. Kuna tegelikult olid kõigi fall sport’ide tiimide liikmete valimised juba ära olnud, siis oli üllatav, et coach mu vastu võttis.
Esmaspäeval, peale seda kui olin naaberkooli õpilaste piidelva pilgu all Southfield HS sisenud (eelnevalt selgitanud turvadele, MIKS mul ikkagi sinna kooli asja oli) ja garderoobi jõudnud, algas minu siiani parim osa päevast - VÕRKPALL. Kokku on 3 tiimi: noored, väledad ja värsked uustulnukad freshman teamis (8.-10.klass vist), pöörased JV (junior varsity) teamis (mina olen seal tiimis; 9.-11.klass) ja kooli esindustiim Varsity (enamasti seniorid ehk 12.klassi õpilased, kellest osad on alustanud juba ammuilma võrguga ja mänginud seda ka klubides). Kõik tüdrukud on olnud siiani äärmiselt sõbralikud ja lahked, alati aitavad mind, tihti küll naeravad mu üle sõbralikult (pole tegelikult siiani aru saanud, kas see sõbralik naer või lolli välja naermine :D :D :D ) sest “ma pidavat niii armas olema, armsa aksendiga rääkima, armsaid nalju tegema, armsaid … mida kõike veel tegema.
Minu jaoks on üldse ju kogu see teamwork väga uus, sest kogu eelneva elu olen tegelenud vaid individuaalse(ma)te spordialadega nagu ballett & kergejõustik. Kõik toetavad üksteist, vajadusel parandavad tehnikat, annavad nõu, elavad kaasa nii ebaõnnestumise kui õnnestumise korral. Ma pean tõdema, et need 6 nädalat, mis ma oma võrgutiimiga veetnud olen, on olnud lihtsalt imetoredad ja nii palju mulle juurde andnud. Kogu see pidev cheer’imine, ergutamine, omad tiimi laulud, plaksu tegemise viisid, plaksutamine, kui millegagi eriti hästi hakkama saad…see kõik mõjub nii positiivsena!! Olen nende nädalate jooksul iga treeninguga nii palju arenenud, et kas oli see 7.okt (?) kui mind juba võistlusel väljakule paisati kõigest, selgitades kõigest 5min enne mängu algust mida ikka teha tuleb ja kuhu liikuma peab. AUSÕNA mul polnud õrna aimugi, et võrkpall nii keeruliste rotation’itega olla võib ja kogu tiimi edukus sõltub paljuski sellest kui hästi suudab tiim serve/recieve ja attack/base (ma võin eksida ka :D , sest tegelikult ma veel nii tarku termineid tihti ei kasuta) postitsioone võtta ja joonduda ja oi issand kui palju asju peab tegelikult meeles pidama. Väga valgustav :D
Nüüdseks olen saanud kätte oma jersey (mängusärgi numbriga) ja olen täieõiguslik tiimiliige.Kuna olen pikkuselt 2./3. oma tiimis, siis kasulik middle front mängijana ehk see kes blokki hüppab ja vajadusel ründab. Tundub, et kunagi ei saa küllalt võrkpallist. Meil on 5 x 2h ‘st trenni nädalas + laupäeviti on 3h-ne eratrenn tehnika jaoks nendele, kes soovivad. Üldiselt aga on nädala sees 2 mängu (teisip ja neljap) ja siis trenne ei toimu, vaid võõristame vastaseid või sõidame koolibussiga ise mõnda kõrval linna mängule. Away mängud võtava alati nii kaua aega, sest esmaslt mängivad Freshmen ja JV ning alles siis, Ameerika hümni saatel, võtavad kohad sisse Varsity mängijad. Varsity soojenduse ajal peame me alati palle ulatama, neid kokku korjama ja cheer’ima neile. Mängu ajal on samuti eeldatud cheerimine. Tihti jõuan koju tagasi alles kella 10 paiku õhtul.
Naljakas seik peale ühte away mängu: 30ndates Mehhiko juurtega peakohtunik peab mu peale mängu kinni, alustab juttu ja küsib esimese asjana mu vanust. Järgmine küsimus on: Are you a model?. Ja eitava vastuse peale sõnab ta, et peaksin kindlasti selleks hakkama,sest olen suurepärase välimusega. Tänan teda viisakalt ja jätkan oma teed joogipudelini. Vot sellised on siis need teada tuntud ameeriklased - julged, avatud, meelitavad ja mõjuvad kohtuvalt siiralt (samas kuigi enamus nende ütlemised tihti sisimas siirad ei ole). Aaa muide selle "Hi! How are you? “ - “Hi, good. How are you?” asjaga on paganama raske harjuda :D Enamasti poodides küsib esimese küsimuse müüa ja viisakas oleks sul vastata teise küsimusega ja pärida ka müüa käekäigu kohta, AGA :D mulle tundub see nii ebasiiras ja pingutatud, et enamasti vastan neile “Great” ja naeratan :D Pean seda ikka harjutama veel, et jõuda ameerikaliku “keep smiling” viisakus “how are you?” juurde. Olen kindel, et varsti omandan selle. Pean enne vaid veidi olulisi tähelepanekuid tegema ja leidma oma viisi viisakuseni.
Tagasi teema juurde naastes: peatreener couch Reed(meesterahvas) on täpselt minu unistuste treeneri prototüüp—> kõva häälega, selge sõnumiga, kategooriline, teab mida tahab meilt, teeb nalja, oskab innustada, väga otsekohene :D , kui ikka millegi väga lolliga hakkama saad, siis THAT FACE :D , mängib treeningutel meiega kaasa, satub hasarti väga kergesti nii mängudel kui treeningutel, isegi kui tiim kaotusseisus, siis rõõmustab õigete liigutuste ja liikumiste üle, mida õpilased sooritavad, leiab alati midagi head, samas peab pikki motivatsiooni ja kriitilisi kõnesid koos kahe teise treeneriga. Ehk mina ei oskaks paremat treenerit tahta endale võrkpallis! Lisaks tegeleb meie JV tiimiga ka coach Kay (naisterahvas), kes on tegelikult JV peatreener ja enamuse aja tegeleb meiega. Vot sellel naisel on ikka käsi :D Oma esimestel nädalatel sain serve recieve harjutustega (treener servis sulle otse palli ja pidid vastu võtma servi) oma mõlemad käsivarred siniseid/punaseid verevalumeid täis:D :D NII LAHE! Eile suutis coach ikka väga vihane olla meie peale ja karjus pm kogu treeningu. Sain veel tema vihase serviga näkku ka, sest jooksin pallile liiga allla :D not funny :D aga see toimib, sest treening ei saa olla ainult lust ja lillepidu. Vahel tuleb ennast kehtestada rohkem, tõestada õpilastele, et neil(meil) on veel paljupalju õppida ja et tuleb 100% anda endast igas trennis.
MAP testingu tulemustest
Veidi aega möödunud testidest ja ühes inglise keele tunnis kutsus õpetaja isiklikult iga ühe enda juurde, et me saaksime näha oma tulemusi igas testi kategoorias. Teised nägid küll võrdlust ta tulpi oma eelmiste MAP testide score’idega võrreldes ja vastavalt siis arengut/taandarengut. Mina sain ainult oma tehtud testi tulemusi näha ja samuti näitas arvuti igas aine testis võrdluseks ka piirkonna keskmist tulemust ja osariigi keskmist. Absoluutselt igas testi kategoorias ületasin suurelt nii piirkonna keskmist, kui osariigi oma. Eriti suur oli edumaa matemaatika testis. Õpetaja ütles, et minu tulemused on VÄGAVÄGA head ja järgmine test toimub juba jaanuaris. (Eks see Ameerika olegi üks pidev laste testimis- ja punktisumma alusel paigutamismaa)
Pisike jooksuvõistlus
Pisike Liisa Southfield Christian’i kooli fundraising 5k jooks toimus 4.oktoobril juba ja seda kell 8.00 (!!!!!) hommikul. Just too päev oli ilm mega külm äkitselt ja muidugi oli mul vähe riideid seljas et olla valmis äärmiselt jäiseks katsumuseks. Osavõttjaid oli käputäis ja rohkem oli tegu sellise laupäevase jooksuksega. Mis muidugi ei tähendanud, et mina seda kergelt jooksma lähen :D Minu eesmärgiks oli esimene naine olla :D Ja seda ma ka suutsin :) aeg 23.36 ja 1.koht naistes, üldkokkuvõttes, kui ma ei eksi siis olin 8. (?). Eest jooksid ära ainult kohaliku kooli cross-country noored poisid. Niisiis kulgesingi kogu distantsi uhkes üksinduses, pool ajast ei tundnud oma reisi ega käsi, sest tuul, vihma ja külakraadid tegi oma töö kell 8 hommikul :D Lõpus oli ikka kurk jäisest õhust veremaitsega.
Peale jookus oli ühine pannkoogihommik osalejatele, mis oli väga armas iseenesest :) Ameerika pannkoogid(jah need on teistsugused) siirupiga ja VORSTIGA :D jah , selle vorsti ma skip’isin :D kuigi Agnes väitis, et see kõige parem koos pannakatega just. Vb järgmine kord, mitte kõhuvaluga ja üleni higisena jooksu järgselt :D Kuna võitsin naistes ära, siis auhinnaks sain priipääsme kõigile Southfield Christiani sporditiimide kodumängudele. (Taustaks: siin on igale isegi tavalisele keska kohtumisele /mängule vaja osta pilet, sest enne sisse ei lasta. Pilet tavaliselt täiskasvanu 5 dollarit (?) kui ma ei eksi. Ja nii see raha tuleb koolidesse).Peale pannkooke käisime korra kodust läbi, kuivatasime kuivatis mu ainsaid tosse, mis märjaks olid saanud 5km käigus ja oligi aeg kibekiiresti 3h laupäevasesse võrkpalli trenni minna. Väga lahe trenn oli: meid oli kõigi kolme tiimi peale kokku vaid 5 ehk arvesse läks see kui eratrennina tehnikale. Sai korralikult higistatud (taoline trenn, mis mulle meeldib).
Üldiselt saan harva võrgutrennis väga higiseks, või kui, siis ainult paarikümneks minutiks. Seega leian ma, et isegi kui mulle võrkpall väga meeldib, siis oma füüsilist pingutust ma kätte korralikult ei saa sealt. Sellepärast, kui vähegi aega ja päevavalgust jätkub, jooksen võrgutrennist koju 2 miili (u 3km). Agnes võtab eelnevalt mu kaks rasket kotti trennist peale ja mina vudin koju keskmiselt 15minutiga. Kodus, kui õhtusöögini veel aega on, teen harjutusi ja kerelihaseid. Ega ma 100% rahul pole oma treeningolukorraga, sest olen harjunud ikka rohkem ja rohkem ja mida higisem ja rohkem väsinud seda parem. Aga hetkel tuleb leppida sellega, mis saadaval, sest USAs on spordialad hooajati: sügisel poistel tennis, football, tüdrukutel golf ja võrkpall. Talvel poistel ja tüdrukutel koss ning ujumine, kevadel track season. Õnneks leidis Agnes mulle ühe kergejõustiku klubi (peaaegu ainsa, millel on sisehooaeg ka), mille ettevalmistus sisehooajaks algab novembri alguses. Hea uudisena tegutseb selles klubis ka väga tasemel tõkkejooksutreener, kelle oma poeg osariigi 1. v 2. (? pole täpset juttu kuulnud veel :D ) oli eelmine aasta. Novembris ja detsembris saabki juurde võtta eraldi tõkketrenne!! Ootan juba vägaväga !!!!
Oleks mul vaid mingi masin, mis kõik mu mõtted ja emotsioonid käigu pealt salvestaks, sest blogimine on ilmatuma põnev ja kasulik sündmuste talletaja, kuid sööb mu närve ja paneb mu ennast ikka tõsiselt kokku võtma. Asi on lihtsalt selles, et nii palju lahedat ja põnevat juhtub IGA päev, aga tihti olen liiga kurnatud, et blogida. Natuke kurb on, et palju jääb vaid minu teada ning ma unustan, seda kirja panna..Aga eks ma püüan anda parima.
B
Seekord hästi palju pilte pisiasjadest minu elus:)
Drive-in sularahaautomaat. Autost lahkumata, saad sõita autoga automaadi juurde, avada akna ja teha oma tehingud. Vat milline mugavus!
Millalgi 3 ndl tagasi jõudis kohale ka mu HELESININE plastikkate mu superuuele arvutile:)
Irooniline minu meelest, et popcornile on antud nimi "Skinny Pop". Justkui see teeks sind peenikeseks või oleks kasulik...
Ma usun, et sellist asja Eestis ei leidu?
MAP testing keelekasutus punktid
MAP testing matemaatika
Saime oma student ID kätte pildistamise päeval kah. Paremal mu kõige naljakam ja jutukam sõber Justin :) (loodan, et ta ei pahanda reklaami eest)
MAP testingu lugemisskill (see oli kõige hullem test, ajud kärssasid, sest tekstid olid nii pikad ja küsimused imelikud :D )
Supermaitsev hommikusöögi muffin kaerahelbepudru helvestest, porgand, õun, kaneel ja mis ime koostisained veel superkokk Agnes sinna sisse paneb. Love it!
Ostsin millalgi siis oma esimesed teksad siin jeans'ide sünnimaal. Kuna ise pole üldse teksade person, siis vajab harjumist :D
Tegime Liisaga ükspäev MEGA hea kõrvitsa rulli toorjuustu kreemiga. Selle maitse ületas juba igasugused normid. Liiga hea, et olla tõsi. Ja ma muidugi olen üks suursuur kõrvitsa fänn ka. Iga asi mis kõrvitsaga ON MINU LEMMIK!
Pilte away-mängust Troy's
Veel üks away-mäng
Toidupoe hõrgutised
Vahepeal sain kätte oma uued NYC Maratoni eriväljaande tossud!!!(mis paraku vajavad korralikku sisse harjutamist sest eelmised tossukesed olid lõpuks ikka väga läbi omadega ja jalg harjus halvaga)
Vetsu selfie oma võrkpalli parima kaaslasega enne mängu:)
No comments:
Post a Comment