Võrguhooaja lõpp & tracki algus!!!

Oktoobri lõpuga lõppes ka ära mu võrkpalli karjäär, vähemalt ajutiseks. Koolis sai fall sports season läbi ja tüdrukutel algas korvpall. Viimastel võrgu mängudel olin põhikohaga platsil, olin selgeks saanud pea kõikidel positsioonidel mängimise treeningutel ja mängudes olin kas front middle v palli setter (see kes alati 2. palli võtab ja üles kõrgele tõstab). Setter olla oli isegi päris põnev, sest esiteks teadsid sa alati et nüüd on sinu kord palli järgi joosta ja teised lasid sind läbi. Samuti sai lõpuks pidevalt hästi liikumises olla setteri kohal ja niimõneski ohtlikus olukorras mängutempo alla võtta. Ühesõnaga sai mängu kontrollida. Ja kes meist ei teaks, kui väga mulle in charge meeldib olla :D 

Minu Nr 15 särk on JV tiimi ja nr 16 on Varsity oma 

Viimane mäng varsitiyl koduplatsil oli senior night. Kõikide tiimitüdrukute vanemaid tunnustati, anti lilli ja lauldi nagu ikka enne varsity mängu algust Ameerika hümni lipu poole vaadates. Senior night oli eriline, sest peaaegu kõigile varsity (kõige vanemad ja kogenenumad) liikmetele oli see viimane mäng koolitiimi eest. Õhupallid, särgid, fänniplakatid ja tiimiliikmete suured prinditud pildid olid seintel. Ka mina ja Danielle tegime kaks plakatit mälestuseks varsity liikmetele. Peale mängu olid vanemad valmistanud väikese banketi/söömingu, kana, spagetid, kastmed, pop, magustoiduks suure glasuurikuhja all cupcake’id. Midagi nii väga erilist see sööming ei olnud, aga sai viimast korda olla koos oma tiimiga. 

Üks mäng oli Southfield High Schoolil siiski veel jäänud ja see oli kooli district’i esimene ring, kus pidime kohtuma Farmingtoni kooliga. District’i tiimi valis treener parimad JV tiimist + varsity omad. Ja mul on au teatada, et ka mind valiti ja kui peaksin kooliga jätkama siin järgmine aasta, siis saaksin otse, ilma katseteta Varsity tiimi. Kas pole tore! Kõigi nende nimed, kes varsity tiimi said, loeti ette selle söömingu ajal ja plaksutati. — Paraku pean mainima, et kui district mäng kätte jõudis viimaks, siis teatas treener mulle nii muuseas, et sorry sa ei saa mängida, sest su nimi unustati roasteri’sse panna. Sama lugu oli ka minu parima sõbrannaga võrgust Deijah’ga, kes samuti mängida ei saanud kummalistel põhjustel… Muidugi olime löödud, kuid kaasa läksime ikka mängule koos teistega. Ja nagu ka arvata oli, siis Southfield’i tiim kaotas suurelt. :( Mis teha… Selllega saigi siis võrkpall otsakorrale, lõppes küll vähe negatiivsemate emotsioonidega, kuid sellegipoolest olen niiiniii õnnelik, et selle mängu lõpuks selgemaks sain kui kunagi varem. Armastan seda mängu ja sain sellele selle 2 kuu jooksul kinnitust. 

Aeg aga läheb muudkui edasi ja vahepeal oli Agnesel õnnestunud kontakteeruda ühe meie kodu läheduses oleva track (kergejõustiku) klubiga. Michigan Mustangs Track Club. Kuna minu oma koolis vaid conditioning kevade high school track’i hooajaks, mis algab märtsis, siis leidis Agnes mulle klubi, mis osaleb ka indoor seasoni meet’idel detsebrist-veebruarini. Treeningud on novembrist alates juba käinud ja tavaliselt 4-5 korda nädalas. Natuke lähemalt siis nüüd. 

Michigan Mustangs on üks suur perekond, literally. Kõik asjaajamised ja paperwork’i eest kannavad hoolt coachide naised/tuttavad. Treenerid ise peavad coach’i ametit oma põhitööde kõrvalt ja on lihtsalt kõik nii suured entusiastid, et panevad treeningutesse alati 100% ja teevad asja hingega. See ongi suur vahe, mis eristab seda klubi paljudest teistest, mida näinud olen. Nädala sees on treeningud 6.30st õhtul kella 8.15ni üldiselt. Nädalavahetusel laupäeval 9.30-11ni, pühap 3-5ni.

Kaks korda nädalas on treeningu Hope Churchis (kodust 10min kaugusel). Jah, kes oleks osanud arvata, et saan kunagi trenni teha pühas paigas, kuid Ameerikas on üsna tavaline, et kirik on ühtlasi ka community center, kus kossuplatsid, jõusaalid ja igasugused vanurite klubid. Meie trenn toimubki kossuplatsi ülemisel korrusel, kus ümber kossuplasti on 30x20m umbes ristkülik, kaks jooksurada, JÄRSUD kurvid, linaleom põrandal (ehk libeeee). See on meie pikemate lõikude treenimise koht. Korraga saad joosta kuskil 80-85% kiirusega, sest  muidu teed jalgadele viga, ei jookse kurve välja (või jooksev peaaegu kurvist välja aknasse, nagu minnuga korra juhtus). Esimestel nädalatel jooksime redelit ehk tulime 600-500-400-300-200-100m aina alla. Edasi jooksime kiiremaid lõigukesi nagu 400-300-200-100-300-200-100 jne. 

Kaks korda nädalas + mul lisaks esmaspäevased tõkketrennid toimub trenn Beechwood community center’is (kodust 5min kaugusel). Beechis on meie tarvis vaid üks kitsas vaipkattega ala eraldatud umbes 60x10 m ristkülik, kus saame trenni teha ja siin toimub meie ÜKE, sprindiharjutused ja lühikesed sprindid. Viimasel nädalal oleme saanud spurte teha kohe meie kõrval asuvatel kossuplatsidel (neid on 3 tükki kõrvuti seal), kui ühetegi kossutrenni parasjagu pole ja seal tehes ei pea kohe lõigu lõppedes pidurid põhja suruma, vaid saab natuke rahulikumalt seda hoogu alandada. Tõkketrennis näiteks saab maha panna ainult 3 tõket õige vahega ja siis on ka nii, et peale kolmanda tõkke jooksmist on sein 4m kagusel. 

Muide kordagi pole me kasutanud naelikuid. Eks nende kasutamiseks pole ka olnud korraliku kattega jooksurada, aga kui varem jälestasin tossudes sprinte, siis nüüd ei kurda. Või õigemini ei pane isegi tähele. Tõkked saab joostud tossudes, lõigud saab joostud tossudes. Päris palju teeme ka kiiruse arendamiseks harjutusi, mis kõik on MEGA lahedad, osad raskemad, osad veidi kergemad. ÜKE harjutused on kõik üpris paljunõudvad, eriti puusalähendajalihasele, mis sprindi ajal töös. Suur rõhk on ka käelihaste tugevdamisel (SURM!!!). Kõik harjutused on kas kummidega, oma keharaskusega või siis õnnestub neil kummide abil tekitada takistust juurde. Mingeid kange, kettaid ei ole näinud veel trennis.

Põhitreenereid on 2. Väga muhedad treenitud sellid kuskil 50ndates. Lisaks on veel kaugushüppe treener (enamasti suvel rohkem tegev, hetkel käib treeningutel jälgimas lihtsalt ja nõu andmas), kõrgushüppe treener (ainuke naistreener, hetkel ei anna trenne) ja tõkketreener. Samuti paar lapsevanemat, kellele meeldib niisama hängida treeningutel ja kaasa aidata. Kogu klubi töötabki tänu ühisele armastusele - kergejõustik. Treenerid on super tähelepanelikud, pidevalt uurivad ja küsivad, kui märkavad, et venitad mõnda kohta tavapärasest rohkem v hoiad mõnda kehaosa teisiti, sis kohe küsivad, aitavad, masseerivad, venitavad, teevad igasugu lisa asju sinuga, et paremaks saada neid “kahtlasi kohti” nagu tagaküljed, sääremarjad ja puusad enamasti. 

Iga esmaspäev kuni detsembri lõpuni on mul tõkke eritrenn, kus peale minu tavaliselt veel 1 tüdruk ja 2 poissi. (Tõkketreeneri poeg tuli eelmine aasta state tšempioniks ja käib hetkel spordistippiga college’is.) Olen saanud iga trenn superpalju kiita, praeguseks parandanud oma suurima vea, milleks on leading leg’i sirgeks loopimine tõket võttes. Tõkketreener on rahul mu tehnikaga (ütles et: whoever taught you hurdles, knew what he/she was doing) ja korrutab pidevalt et it’s not your form, but now it’s the speed that you need to work on. Ehk kiidusõnad mu treenerile Eestis, kes suutis mulle tõkketehnika selgeks teha lausa nii hästi, et mu siinne USA treeneri sõnade järgi võidetakse sellise tehnikaga championship’e :D Seega nüüd ongi põhirõhk tegelikult kiiruse arendamisel tavatrennides, esijala mitte-loopimisel ja jookus ajal rohkem KÄTE kasutamisel. Muide alati ka fimivad treenerid meie jookse!!!

Mis veel… Iga trenn algab 8 soojendusringiga, millele ei järgne ühtegi koha peal venitust, vaid peale paari ringi kõndimist jooksuringide järel, algavad dynamical stretches. Üks suur hunnik harjutusi ja venitusi, mis tehaks liikumise pealt. Esmalt lühema maa peal, pöidadel asudes venitused, hiljem juba põletõstejooksud, väljaasted, üleshüpped, tagurpidi jooksud jnejne pikema sirge peal. Iga trenn lõppeb ühise venitusega, kõik koos. Kohal käib kuskil 6 poissi, 6 tüdrukut keskmiselt. Ja paljud ÜKE harjutuste kordused, lõikude ringid ja venitused käivad koos lugemise peale, treeneri käsklusel. Korduste arvu  tuleb öelda pidevalt kõigil selgel kõval häälek, või muidu alustame  uuesti nullist. Venituste ajal ütleme meie paarisarve, treener paarituid kuni 10ni. Treenerid oskavad olla nõudlikud, samas tähelepanelikud (parandavad kohe igat valesti tehtud liigutust/asendit) ja nalja teha. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et kergejõustiku trennid on mu parim osa päevast :) (Lõigu)trennidest lahkun ma pea alati oksendades, ÜKE ja sprinditrennidest super rõõmsana. Trennikaaslased on kõik väga sõbralikud ja toredad ning esimesed indoor meet’id algavad detsembri keskel ehk kohekohe. Meet’idel saab joosta naelikutes ja eesmärgiks on täita veebruari lõpus toimuvate State Championship’i norm.

Elame, näeme!

B

Varsti lisan ka Track'ist pilte, aga seniks võrgumälestused. Meie võrgutiimist on ka video: https://www.youtube.com/watch?v=2apXPRFeXk8 . Mind saab näha 3:29 kõige keskel (nr15) ja 4:49. 

Muide: ma tean, et kaua aega on möödas eelmisest postitusest ja te ei kujuta ettte KUI palju põnevat on juhtunud mu elus. Kuid üritan nüüd tasapisi selle nädala jooksul oma postitustega järjele jõuda, niiet hoidke silm peal ;) Aina põnevamaks läheb, küll varsti kuulete!!! :)

Byebye volleyball! 

Varsity team (Senior night)

Group hug

Chicagosse sõit vol2

4 naist, 1 Ford, miinuskraadid, pagasnik täis kõiksugu kotte, maale, autosalong täis kotte ja naisi, kes sõidavad Chicago poole, 310 miili ees ootamas, läbi Indiana osariigi sõit, Illinoisi ja ööbimiskohani 6h, ilmaolud/teeolud “promising”, tuju hea.

Paar tundi hiljem… Kiirtee on mattumas lume alla, kõik autod (k.a need sajad rekkad, mis Chicagosse/st liikumas) kulgevad max 20 km/h edasi, nähtavus pole kiita, teede ääres võib näha vilkuritega politsei autosid, kes abistamas kraavis kükitavaid rekkaid või tavasõidukeid. Asi pole just kiita ja ilm tundub aina kehvemaks minevat…Võtakse vastu otsus läheduses paiknevasse hotelli ööseks jääda ja loota, et hommik toob paremad teeolud. Õhtusöök leiab aset maitsvas Mexico restoranis, peale mida on kõigi kõhud pungil head ja paremat. Käiakse hotelli basseinis ujumas (fakt, et kogu toit tahab välja hüpata vees möllates pole midagi, peaasi, et lõbus oleks ja ujuda saaks:) ). 

Hommik: Kerge 2miili jooksulindil, venitused ja ongi aeg hommikusöögiks. Pakitakse asjad, süüakse kõht head ja paremat täis. Ainuke küsimärk on: mis väljas teedel toimub ja kuidas on lumetormiga lood? Peale “minna v pöörata ots ringi” kaalutelmist, otsustatakse jätkata teed sihtpunkti suunas…Paraku polnud ilm väga paranenud, kuid ainuke vahe oli, et kui eelmine õhtu olid teed soolamata ja kottpime, siis nüüd olid teed hooldatatud (nii hästi kui võimalik) ja valge. Seega hoolika juhtimise ja külma närviga läbiti “lake effect snow” area ning teed muutusid lumetuks. Just like that. Once kui kõige hullem lumeala läbitud, kadus järkjärgult kogu talv teedelt. Ja Chicago lähenes kiiresti :)

Nüüd aga lähemalt:

Chicago reis selleks nädalavahetuseks oli planeeritud juba kaua aega tagasi. Pidime minema Chicago Eesti Maja jõuluturule, et müügiks viia host-vanaema LouAnn’i superilusaid maale. Maalid müügiks valisime välja nädal varem ja kogu tegevus ise hõlmas umbes 4-5 suure pappkasti läbi uurimist, mis olid kõik pungil eri suuruses ja tehnikas töid. Minu imetlus igat järgmist tööd nähes aina kasvas LouAnn’i suunas. WOW! Lõpuks kui olime (sunnitud) kriitilise pilguga proovinud “yes” hunnikust elimineerida veel nii umbes mõnikümmend tööd (sest meie auto lihtsalt ei mahutaks neid suuri kaste ja võimatu oli valida ilusa-ilusama-kõige ilusama vahel, millist kaasa võtta), olime valmis turuks. Võtsime kaasa ka õnnitluskaarte, millele olid trükitud vanaema maalidest pildid. Üks armsam kui teine.

Samuti pakkus Agnes välja, et ka Jessica võiks meiega liituda. Jessicalt aga nii ruttu jaatavat vastust ei tulnud, sest ilma oma hostvanemateta reisimine ostutus palju keerulisemaks kui oskasime arvata. Selleks, et Jessica saaks meiega kaasa tulla pidi informeerima sellest Jessica isa Soomes, saama temalt kinnituse, saama koolilt loa reedese päeva puududa (otsustasime lahkuda juba neljapäeval peale kooli, et saaksime reede Chicagos veeta, laupäeva jõuluturul ja pühapäeval tagasi sõita). Samuti oli vaja teavitada YFUt ja saama neilt loa, et Jess meiega tulla saaks. Mina vajasin reisiks kooli luba ja YFU luba. Complicated :D 

Nii juhtuski, et päev enne reisi oli kõik Jessica osas veel lahtine, sest ta pea-laiali-otsas :D polnud muidugi korralikult oma hostemaga veel rääkinud ega polnud ka teadlik (nagu meiegi Agnesega), et nii palju paperworki’i sõiduga kaasneb.

Neljapäeval sadas tibake lund juba hommikul maha. Jah, külmakraadid on meile tõepoolest kohale jõudnud, kuigi aeg selleks tundub veel veidi varajane (vähemalt lume jaoks). Koolis olles kohati isegi tuiskas õues ja hakkasin muutuma kahtlustavaks meie eesootava reisi pärast. Agnes oli mulle päev varem rääkinud “lake effect snow’st”, mis esineb Michigani järve lõunaosa idas. Järve vesi on soojem kui õhk, tekib aur, mis muutub lumeks, koguneb kõrgele õhku ja kui jõuab lõpuks maapeale (lõunaossa) sajab maha suuuuure tiheda lumena, mil nähtavus teedel on 0. Niisiis kartsingi, et võib-olla ennustab ilmateade jubedat lake effect snowd ja meie reis kas lükkub edasi või ei toimu üldse. 

Koolikell, alustame sõitu, et Jessica peale võtta tema kodust Brightonist, endiselt polnud meieni jõudnud infot, kas Jessil YFUlt luba olemas v ei. Nägin esimest korda ära ka Jessi kodu ja hostõe. Pakkisime Jessi koti kibekähku, sest ees ootas 6h sõitu, ukse juures juba valmis olles, saabus lõpuks ka kinnitusmeil YFUlt ja reis võis alata.

Edasist saite lugeda juba varasemast tekstist, kuidas me poole tee peal otsustasime hotelli jääda, sest tee polnud turvaline enam ja sõime õhtust Mexico restoranis. Ma pean siinkohal mainima, KUI kõhtu täitev on Mehhiko toit. Kunagi varem pole ma ennast niii FULL tundnud kui iga kord peale Chipotle v mis iganes muu Mexico toidukoha külastust. See tunne on ligilähedane ma-tunnen-ennast-saja-kilosena-kas-see-toit-jääbki-lihtsalt-mu-kõhtu-pidama-kus-ma-leiaksin-kõhulahtisti tundega :D :D :D

Natuke kirjutaksin ka hommikusest reisist läbi lumetuisu. Ma pole oma elu jooksul kordagi näinud autoteede ääres kraavis nii palju autosid ja rekkasid, kelle tagumine ots lihtsalt kraavis twisted. Osad autod olid vastu sõidusuunda ennast pööranud ja lõpetanud kraavis. Seega möödus see tuisu osa teest väga madala kiirusega ja pikivahet hoides. Meie autost ainult mõnikümmend meetrit eespool hakkas üks auto 4 noormehega lihtsalt ootamatult keerutama, nagu karussellil. Lihtsalt keerles ja keerles ühekoha peal nagu tsentrifuugis. Õnnelik õnnetus peaksin ütlema, sest auto lõpetas oma pika keerlemise sõidusuunas, puutumata ühtegi teeäärist või ohustamata ühtegi autot, sest meie saime juba varakult oma auto pidama. Aga näha midagi sellist…. OMG lihtsalt. Ausalt! Võtab ikka lkõhu õõnsaks küll. Ma ei kujuta ette, mida need kutid seal autos veel tundma pidid… 

Igatahes sellest lume area’st saime läbi viperdusteta ja Indiana osariiki jõudes oli kogu lumi pm juba kadunud ja ilm järkjärgult ilusaks ja päikseliseks muutumas (endiselt külm küll, aga asi seegi). 

Hetkel olemegi juba Chicagost mõnekümne minuti kaugusel. See on Jessi esimene kord suures linnas USAs. Ootame juba põnevusega! :))

---

Tänaseks oleme juba ilusti koju jõudnud ja Chicagos nähtust/tehtust lähemalt juba järgmises postituses:)

B

Detroit ja 5K run

Avastasin, et olen unustanud kirjutada oma esimesest ja teisest käigust Detroit’i kesklinna. Silly me! Sellest on nüüdseks möödas juba üks kuu aega kindlasti :D Aga üritan kirja panna nii palju kui meenub ja nii palju emotsioone as possible. 

Minu esimene käik Detroit’i oli õhtuhämaruses, kui kuus naist sõitis külastama Art Institute of Detroit’i, kus reede õhtu puhul toimus tasuta sissepääsuga alternatiiv jazz’i kontsert. Lisaks kontserdile sai külastada kõiki muuseumi eksponaate. Esindatud olid mõnedki impressionistide tööd nii Van Gogh’lt, Degas’lt, Manet’lt kui Monet’lt ning Seurat’lt, leidusid ka Rodin’i skulptuurid. Üldiselt olid muuseumis kaetud kõik nii Vana-Egiptuse ajast kuni popkunstini. Ühtegi eriti silmapaistvat kuulsat tööd küll ei paistnud, aga ajutise, külaliseksponaadina sai näha Monet ühte maali vesirooside seeriast, mis oli kohale toodud ei kuskilt mujalt kui Orsay muuseumist Pariisist. See oli ka kõik, mis mul näha õnnestus. 

Siiskisiiski peaksin ära märkima saali, kus jazz kontsert toimus. Saali mõlemas seinas võis näha ainulaadseid Diego Riviera Detroit’i tööstusajastut kujutavat maaliseeriat. Jazz kontsert ise polnud just kõige köitvam ja seetõttu otsustasime minna viimasele korrusele, kus iga reede õhtu saab valida endale maali, küsida paberi ja pliiatsi ning moberti alusel istudes saab proovida kätt kunstnikuna. Saalides oli päris mitu inimest ja niimõnedki neist päris osava käega. Proovisin ka ise ühte naist väikse lapsega oma paberile saada, kuid lõpptulemus polnud vist päris see :D Lisaks hakati juba pabereid ja molberteid kokku panema, kui mina olin lõpuks suutnud välja valida maali, mida joonistada (oh mind ja minu otsustusvõimet). Kokkuvõttes oli väga tore õhtu, nägin õhtutuledes Detroit’i ja  sain oma esimese muuseumi kogemuse siin linnas. Muide Detroit’i on minu kodust umbes 30min autosõitu.

Jõudsime päris hilja koju tagasi, et kiiruga tuttu minna, sest hommikul oli vaja juba varakult ärgata, et uuesti autorattad Detroit’i poole suunata. Nimelt algas Detroit’is laupäeva hommikul kl 9 5K run. See 5 km jooks toimus Detroit’i maratoni raames (maraton toimus pühapäeval). Lisaks sai joosta ka sellist lahedat distantsi nagu International Half Marathon, mille rada kulgeb nii Kanada kui USA pinnal. Üle Detroiti jõe minnes (või õigemini peaks ütlema, et läbi tunneli minnes) jõuab kohemaid Kanadasse!!!! Linn, mis sind Kanadas tervitab on Windsor :) Alguses oli mul plaan joosta oma elu esimene poolmaraton just sel üritusel, kuid üllatusüllatus :D …. ma suuutsin maha magada õige aja ning kohad täitusid (õigepea peaksin ka oma hostperega külastama Kanadat, sest Agnes sai hiljuti uue passi ja kuna Kanada on viisavaba eestlastele, siis ei takista meid enam miski. Ootan juba!! Sest kõigi riikide hulgas, kus ma käinud olen oma elus, vot Kandasse pole sattunud ;) ) Igatahes tagasi jooksuvõistluse juurde :D 

Jooksin niisiis 5km jooksu. Hommik tõotas ilusat ilma, kuid päike ei suutnud siiski vastu saada jäisele tuulele. Kahtlesin tükk aega millega joosta (külmavares nagu ma olen joostes; pigem hothothot ja tilgun higist, kui et jäätun), kuid ega vist vahet poleks olnudki, sest tuule eest ei kaitse miski. Minuga kaasas oli tubli fännklubi koosseisus Agnes ja Liisa, kes viitsisid minu rinnanumbrit järjekorras oodata samal ajal kui ma sooja tegin ja ohverada külmale oma näpud, et üritus saaks ka piltidele jäädvustatud. Suured tänud :)

Stardigruppe polnud, küll aga olid postid, mis märkisid ära eri aegu. Kui arvasid, et oled võimeline jooksma 5 km 23min ja alla, siis sättisid ennast esiritta jnejne läksid aja postid aina kaugemale stardijoonest. Mina muidugi sättisin ennast esimesse gruppi, paar meetrit stardijoonest, sest kuigi ettevalmistus jooksuks polnud just see, mida ma soovinud oleks ja jalad olid veidrad, lootsin siiski, et suuremas konkurentsis saan rekordi joostud. Kõik olid juba valmis vudima, kui teatati, et kuna osad inimesed veel numbrijärjekorras, siis lükatakse start 15 min edasi. Kekslesin ja hõõrusin siis oma jalgu 15min järjest, sest olin kõik soojad riided juba fännklubile ulatanud. Minu olukord polnudki kõige hullem, kuid paljud minu kõrval olid vaid tank top’i ja lühkaritega. 

START! Panen ajama keskmisest kiirema tempoga, külm tuul puhub otse vastu, rühin ikka edasi ja edasi. Näpud jäätuvad, reied on tuimad, mõtlen, kas seegi jooks kujuneb külmaga võitluseks nagu eelmine 5k fundraiseril… Kogu jooksu aja pistsin rinda ühe superman’i särgiga hiigelkasvu kutiga. Alguses juhtis tema, siis ma möödusin, aga ta ei andnud alla, lõpuks taandus, tundsin ennast vägevana, lisasin tempot, kuni lõpuni oli jääänud veel vaid 2 km. Millegipärast oli mul tunne, et superman ei jäta asja sinnapaika ja püüab mu kinni. Tunne ei petnud, superman returned ja vägevamana kui kunagi varem. Oh häda! Jäine vastutuul, üksikud inimsed, kelle tuules joosta, superman möödus kui postis :D Minu reied jääs, no üldse ei liigu, maha jäetud majade vahel tundub tuul otsekui nautivat jooksjate piinamist…Mõtlen:”Uut rekordit siit küll ei tule.. :(  Leian jooksukaaslase, hambad ristis paneme tuulele vastu, kuni lõpuni on jäänud vaid 500m. Lükkan sisse oma viimase käigu, jätan jooksupartneri seljataha ja finišeerun. Aeg 22:33. UUS isiklik rekord USA pinnal (võib-olla ka alltime best?). Saan kaela imekena medali, veidi söögimoona ja pakin ennast jälle riietesse. Märkan ka superman’i kaugemal, rahulolevana….This is war, mõtlen mina ja me lahkume. Hiljem tulemusi nähes selgub et: ma olin kokkuvõttes 57. , naistest 11. ja oma vanusegrupis 15-19 saavutasin 4. koha :))

Peale jooksu otsisin, mis ma otsisin, aga pesemisvõimalust ei leinud. Käisime läbi maratoni EXPO’lt, kus leidus palju lahedat ning palju sai degusteerida eri toite, jooke ja müslipulki. Ostsin maratoni särgi endale ja kindad(!!!!!), samuti spets rulli lihaste mudimiseks. Expol vahetasin ka riided vetsus ja algaski meie tuur Detroit’i downtownis. Muide pean ära märkima, et Detroit’is on ühistransport nimega “People Mover”. Tegu on maast kõrgele tõstetud rongiga, mis teeb ringe Detroit’i tähtsamate majade vahel. Hetkel taasehitatakse ka linna vanimal peatänaval Woodward Ave trammiteed. Kunagi, Detroit’i hiilgeaegadel oli linnas korralik trammiühendus, kuid inimeste ära kolides ja linna tühjenedes jäi see ajale jalgu. Nüüd on aga kolm kõige rikkamat detroitlast rahad kokku pannud, et kinkida linnale uuesti trammiühendus ja süstida veidi elu sellesse kunagi nii tähtsaste Motor City’sse. Käisime ka Creektownis ja sõime Mehhiko restoranis ennast pilgeni täis. Nägin ära Ford Stadiumi (american football), Tigers’ite pesapalli staadiumi ja FOX teatri. Lisaks sain esimest korda maitsta Cold Stone’i jäätist!!!!! Mis on mu absoluuutne lemmmik. Te ei tea, millest ma räägin, kui pole proovinud! Pumpkin spice cold stone- IMEMAITSEV! 

Lisaks näitas Agnes mulle Detroit’i ühte vanimat ja ajaloolisemat linnaosa Indian Village’it, kus häärber häärberi järel meile tänavaid pidi vastu tuli. Ühes majas saime käia ka sees, sest toimus Estate Sale, kus kõik majas on müügiks. Põhjuseid sellise müügi korraldamiseks on üldiselt kaks: a) maja endised elankud kolivad, tahavad stuffist lahti saada b) majaelanik(ud) surid ja pärijatel pole midagi kolaga peale hakata . Igatahes oli väga põnev näha ühte mini-mõisa suurust maja ka seest ja ära käia oma esimesel estate sale’il:) Lisaks kimasime autoga ka Belle Isle’le, mis USA ja Kanada vahel ja ilusate parkide, vaadete, jahisadama ja pulmaliste meelispaigaga - purskaevudega. 

Enamusel teist on kindlasti Detroitist arvamus kui ühest kuritegelikumast paigast, kus ainult tulistamised ja gängid ringi liiguvad. Mis on ka tõsi, sest Detroiti äärelinnad on täis tühjaks jäetud maju ja ghetto piirkondi. Lapsed kasvavad ülesse tihti ilma isata, perede sissetulek on väike, lapsed ei saa korralikku hoolistust ja ainuke abinõu ellu jääda, selles karmis maailmas paistabki neile olevat relva järgi haarata. Lisaks tavalistele tulistamistele, tehakse ka driveby shootinguid, kus öösiti sõidetakse autoga ja automaadiga lastakse lihtsalt elumajade suunas. Tihti on tegu kättemaksuga või kellegi vahelise vihaga. Seetõttu teadis Agnes rääkida, et paljud pered magavad ettevaatusest öösiti põrandal, sest driveby shootingud sihivad voodikõrgusele.

Aga ma tahan öelda lõpetuseks, et see osa Detroit’ist ei ole terve Detroit, vaid ainult osad äärealad. Detroit’i towndown (vaatamata sellele, et nädalavahetusel sinna sattudes oli linna ikka päris inimtühi) on täis korralikke hooneid, linna kohal kõrgub General Motorsi tornikestega pilvelõhkuja üleni klaasist ja korras linnatänavad on täis enamjaolt valgeid, noori inimesi. Olenemata linna kurikuulsast mainest, jäi minule Detroit’st ilusa väikese linna mulje, üheainsa tähelepaneku/imestusega “kuhu on kadunud kõik inimesed?” Siiski tegeletakse aktiivselt linna taaselustamisega, linn on noorte seas populaarsust kogumas ja loodetavasti saab Detroit jalad alla seekord.  

Minu pilte Detroit’is käigust ja jooksust võib leida siit (kes mul fb sõbrad). https://www.facebook.com/beatrice.metsaorg/media_set?set=a.980974708596383.1073741835.100000515895322&type=3  Lisan ka mõned pildid neile, kelle pole FB v kes pole minu sõbrad :D 

Püsige terved!

B

General Motors building

GM peafuajee

People Mover

Finish

Vanim tänav Woodward

Tigers stadium

Lemmik

Halloween (soojendusüritused + trick or treat)

Täna avastasin, et olen USAs olnud juba 64 päeva, mis teeb kokku natuke üle 2 KUU !!!!!!!! OMG, mis toimub?!?! Esimene kuu läks üliaeglaselt ja nüüd juba november!!!! :O 

Halloweeni soojendus

Ühel reedel, nädal enne päris halloweeni käisime Liisa, Hannah ja Agnesega Detroit’i Zoo’s õhtusel külastusel, kus toimus üritus nimega ZOO BOO.

Tegu oli õhtuga, kus kõik pered, kostümeerituna, käivad mööda 1 miilist rada loomaias ja iga natukese aja tagant läbitakse Station Point, kus saab “trick and treat”ida. Tegelikult poetati sinu candy bag’i igas stationis (stationeid oli kuskil 15) vastavalt stationi sponsorile, kas nänn, komm v pomm. Okeiokei, no bomb, hoopis pop või õun. Kommide example’d oli küll igasuguseid, enamusi ei tundnudki. Lisaks nägin vist esimest korda elus päris elus kobrast ujumas ja käisime läbi troopikamajast, kus maod, sisalikud, alligaatorid ja muud hirmuäratavad olevused pesitsesid. Kõige naljakam oli see, et troopikamajas olid kõigi elukate boksid/akvaariumid/puurid (midaiganes :D ) dekoreeritud vastavalt halloweenile ehk siis puuridest võis leida pealuusid, luiseid sõrmi, surnuaia teemalisi kaunistusi ja palju muud. Nii oli ka madudel ja sisalikel oma halloweeni tähistamine :D (natuke jabur oli, aga oli näha, et on vaeva nähtud).

Mis mind aga iga natukese aja pärast itsitama ajas olid need meeletud hordid kostümeerituid lapsi + nende vanemad :D Üks väike poiss oli üleni peast jalatallani ämblikmees, nägu polnud ka paista. Üks väikemees oli roheline draakon kui ta kostüümi pea tolknes kahe jala vahel ja saba vingerdas iga sammuga tagant poolt. Muidugi käisid pea ja saba eri suunades, mis muutis selle poisi veel rohkem armastusväärseks :) Väga popp oli kogu pere ninja-kilpkonnadeks riietada ja eriti elavalt on mul silme ees ema mesilase kostüümis :D Halloween on tõepoolest üks ameeriklaste armastatumaid pühasid, nagu Agnes mulle ütles, ja inimesed ei hoia end tagasi kostüümide, keha- või näomaalingutega. Ohhjaa eriti creepy’d on need, kellel näomaalinguna 3D asjad külge kleebitud põskedele. Justkui klaasikillud turritaksid põsest välja ja verd tilguks ja võehhhh :D ükskord nägin tervet perekonda sellise põskedega :D päris veider, aga i guess halloweenil nõuab jubedus ohverid :D 

Õhtust käisime söömas lahedas linnakeses Royal Oak’is. Käisime stir-fry kohas, kus paned oma kaussi kokku lihad, kalad, juurviljad, kastmed ja kogu kupatus küpsetatakse valmis sinu nina all, ühe suuresuure veskikivi kujulise panni/kuumaaluse peal. Kokk, kes seda tegi oli väga osav ja samuti suhtlusaldis kõigi oma klientidega. Uuris mu tegemiste ja plaanide kohta ning kuidas mulle USAs meeldib. Tegelikult saan paljudelt sarnaseid küsimusi: How do you like it here? on üks põhiküsimusi, mis küsitakse. JA alati ma mõtlen mida vastata, sest “It’s nice here” kõlab lollilt, “I like it here” veel lollimana, “oh, I just love it here” ei kõla minulikult. Mida ma siis vastan?       Tavaliselt ütlen: “So far, it has been great” :D ja sellega rahuldutuakse, sest ega tegelikult kedagi ei huvita kuidas sulle Ameerika meeldib. Midagi on vaja ju küsida, et juttu alustada.

Üks teine küsimus, millel ma otsin loomulikku vastust on “Hi! How are you?”, mida küsitakse igas poes, toidupoes ja kõikjal kuhu satud. Ameeriklased vastavad selle peale: “I’m good/great/fine.” ja siis kole kiirel kombel “howareyou?” millele tavaliselt vastust ei oodata enam, vaid jätkatakse oma jutuga. AGA then it’s me… Mulle tundub nii veider sekundi pealt vastu küsida “kuidasläheb”, et tavaliselt magan maha selle murdosa ja ei ütle midagi :D (kuigi viimasel ajal olen hakanud juba õppust võtma vigadest)

Halloweeni pidu

YFU Halloweeni pidu toimus ühel laupäeval, ühe VÕP’i kodus Royal Oak’is. Väljaspoolt ei paistud maja nii suur ja inimesi nii palju seal sees, aga kui pisikese 3h-se hilinemisega (käisime shoppamas :D ) Agnese ja Liisaga kohale jõudsime, siis olid maja KÕIK toad täidetud noortega. Kokku oli üle 50ne VÕP’i, nende hostsibling’i, perepoja ameeriklastest sõbrad ja kes kõik veel :D Pidu toimus nii sees kui väljas, lõigati kõrvitsatele nägusid, mängiti FIFAt keldrikorrusel, UNO kaarte söögitoas, õues kossu ja elutoas oli käsil diivanil istumine ja nalja tegemine. Nii see kui väljas oli tohutult igasugu snäkke ja magusat täis (väga Ameerika!!!!) . Kuna iga külaline oli midagi teistsugust kaasa toonud, siis õhtu jooksul sain ära maitsat kõik vähegi võimalikud toidupoodides müüdavad kunstaineid täis küpsised, cupcake’id, koogid, brownied jnejnejne. Võtsin igast vaid paar ampsu ja kui maitses, siis sõin lõpuni. Väga hulll magusa kuritarvitamine oli too õhtu, aga nüüd ma ei pea vähemalt poes ringi käies neid värvilisi küpsiseid ja muid kahtlasi toite vaatama pilguga “ I wonder how they taste?”, vaid tean , et enamus nendest halvad :D ja ei ostaks kunagi. Tegin Liisa näpunäidete järgi ka oma esimese halloweeni kõrvitsa :)), mis oli raskem kui ma oleks osanud arvata ja võttis tohutult aega (isegi siis kui mul väike kõrvits oli). Valmis ta sai, südametega küll ja halloweeni hirmu kategooriasse ilmselt ei mahuks :D Mis teha, ei oska kurje asju luua :D 

Halloweeni peole tuli mulle järgi Roderic, kellega koos sõitsime Pontiac’i (üks kõige ghetto’maid piirkondi siin ümbruses). Soov oli minna Erebus haunted house’i, aga kui sinna ligidale jõudsime ja nägime, et sissesaamise järjekord oli 2 majablokki pikk, üle ülekäiguradade, valgusfooride, siis otsustasime, et ehk Realm of Darkness’i järjekord samas seisus pole. Mis on haunted house küsite? Haunted house’id on enamasti vaid Halloweeni ajaks (oktoobrikuuks) püsti pandud ärid, õuduste majad, kus külastajad käivad oma kahel jalal läbi eri tube mööda kõik horror movie’de fantaasialeiutised: elektritoolid, inim-lihatööstus lindid, hulllud kirurgid, hüperaktiivsed jänesed, mootrsaevennad, hüsteeriliselt üürgavad klounid, libahundid, vampiirid, verest nõretavad pussitajad, kuutõbised, nukutoad jnejne. Kõik toad on eri temaatilised ja moodustavad labürindi taolise liikumise. Iga detail on viimseni läbi mõeldud ja 100% tõepärane. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks leidub igas haunted house’i õuduste ruumis päris maskeeritud inimene, kes ajab sind taga, näpistab, hüppab kuskilt välja, ajab sind mootorsaega nurka, ähvardab noaga pussitada või vahib sulle lihtsalt jõllitades otsa :D Kui see kõik kokku panna, siis tuleb ikkka üks suuur kisa mu kõrist välja küll, kui seda labürinti läbima pidin:D  Väga lahe kogemus oli, aga ebameeldivaks tegi asja umbes 1,5h järjekord ka Realm of Darkness’i uste taga, õues, jäisel õhtul. Peale haunted house’i, hiljahilja käisime ka hot chocolate’i järel ühes Birminghami Coney Island’is (söögikohad, kus leiad kõike) ja olingi juba ilusti kodus teki all. 

HALLOWEEN!!!!!

Halloween toimus traditsiooniliselt 31. oktoobril. Vähemalt 3 ndl varem hakkasid majadele, aedadessse ja puudele ilmuma halloweeni temaatilised hirmuäratavad koledused: luukered uste ees, ämblikuvõrgud puid ja põõsaid katmas, hauaplaadid murust välja upitamas, carved kõrvitsad. Nagu juba eelnevalt maininud olen, siis pretty much septembrist alates on kõik asjad poes “Pumpkin spice”. Siiani parimad asjad mida saanud olen ka siin. Üks õhtu tegime superhea kõrvitsa biskviitrulli. Starbucks müüb/müüs Pumpkin Spice Latte’t (mmmmm). Trade Joe’st (ülilahe orgaanilise toidu pood, kus kogu rõhk nature’il, kõik riiulid on raw wood’ist (külmkapid mitte jah aga ikkagi :D ), kilekotte pole, vaid kasutatakse paberkotte) oleme ostnud Pumpkin Spice Crunchy Granolat (ehk küpsetatud müsli teistesõnadega). Jäätisekohtadest saad tellida Pumpkin Pie ice-cream’i, mis on MINU LEMMIKJÄÄTIS alates päevast, mil seda esimest korda sain (sorry, guys. ma tean, et Premia piparmündi-šokolaaditükkide VAU on endiselt superhea, aga kõrvitsa jääätis….mmmm). Igatahes palju kõrvitsat igal pool. 

Reedel peale kooli tahtsin jooksma minna, aga kui Roderic mu koju sõidutas ja õues tõeline torm valitses, siis muutsin oma meelt. Lisaks ütles Roderic, et Chipotle's saab halloweeni puhul 3 dollariga muidu 6 dollarit maksva BURRITO BOWL'i ;D seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Kuid enne oli vaja ennast kellekski riietuda, sest ega niisama ka allahindlust ei tehta. Niisiis panin spordiriided selga, tossud jalga ja läksin sportlast mängima, eesmärgiga süüa saada, selmet päriselt jooksuringile minna :D :D lol Plaan läks läbi ja müüja andis meile tasuta joogid ka :) 

Halloweeni plaanid olid juba peale Mackinaci saarel käiku Jessicaga umbestäpselt paika pandud, kuid kahjuks reaalsus oli teine ja päev enne halloweeni pidin neist loobuma.. Niisiis veetsin selle reedeõhtu hoopis kodustega vanavanemate juures, kus käisime kõik naised (Liisa, Hannah ((Jen’i noorim tütar, Liisa vanune)), mina, Agnes, LouAnn (vanaema) väljas “trick and treat’imas”, sõime vahukomme, tegime neist baleriine ja Fred (vanaisa) valmistas mind ette järgmisel päeval toimuvaks UFM (University of Michigan) Ameerika jalgpalli mänguks. Liisa tulil paar päeva varem sellisele vahvale ideele, et ma võiksin riietuda Mary Poppinsiks :) Mõeldud tehtud. Liisa ja Agnes olid nõiad ja Hannah oli “Anna" Frozeni multikast.

Kuidas trick and treatida? - Ainult nende majade uksele on õige koputada, kelle majaesised tuled põlevad. Need majad, mis pimeduses on või tuled kustus maja ees, neisse ei tasu trikitama minna, sest on kaks varianti: A) seal majas said kommid otsa või B) “Me ei oota külalisi” Niisiis: lähed ukse taha, lased kella, koputad, kommidega majaelanik ilmub uksele, naeratab lahkesti, ütled “trick or treat” ja samal ajal täidetakse su kotti juba kommidega. That’s it. Sa ei pea laulma, salme lugema, mõistatusi küsima ega midagi (nagu Eestis mardi- ja kadripäeval). Kas pole mitte kerge viis kommide saamiseks? :D Kahjuks aga pidin tõdema, et peale seda kui olin entusiastlikult koos Liisa ja Hannahga esimese maja ukseni jõudnud ja kella helistanud, muutus halloween minu jaoks. Kui Liisa ja Hannah kottidesse olid kommid poetatud, vaatas pereema minu suunas küsivalt, et mida ma soovin:D Ma siis naeratasin pelglikult, ütlesin kuulsa lause “trick and treat” ja avasin oma koti :D :D :D :D hahahaahahahaahahahaah ma pidin naeru kätte surema hiljem. See NÄGU, see “look”, mille ma pereemalt sain:D :D ma ei oska seda kirjeldada. Seee oli midagi “kasva suureks” ja “you gotta be kiddin me” vahepealset :D aga oma esimesed JA viimased halloweeni kommid sain sealt majast kotti sellegipoolest :D Rohkem ma kotisuud ei avanud. Küll aga käisin koos väikestega uste taga ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad.

Nali oli veel see ilm, mis täpselt halloweeni õhtuks kohale oli puhunud ennast. Sadas esimene LUMI, tuul puhus niiiiiiii kõvasti ja niii külmalt, et peale poolt distantsi ei tundunud ma oma põlvi (jah, ma olin seeliku, paljaste jalgade ja kummikutega Mary) ega huuli ega käsi. Põlastusväärne ilm, ausõna. Osad vanemad sõidutasid oma lapsi ühe ukse juurest teiseni autoga :D “autost välja kogu killavoor, “trick or treat” , kommid kotti, auto poole plagama, täiskäik järgmise ukse alla” OLi ikka naljakas külll seda vaadata alguses, aga kui Poppins oli jääskulptuuriks muutumas, siis oleks isegi nendesse autodesse sooja hüpanud :D

Ausalt öeldes ootasin midagi suuremat ja vägevamat halloweenist, sest muust kui sellest polnud keegi terve oktoobri kuu rääkinudki. Kuid õhtu soojas kodus, nelja seina vahel, koos lahkete vanavanematega ja perega, teetass käes...alati ei peagi ju millegi specialspecialiga välja tulema.

Vanavanemate juures seletas Fred mulle põhjalikult põhi footballi reeglid ära, sest järgmine päev olin minemas kuulsasse The Big House’i (USA suurim jalgpallistaadion) UFM jalgpalli mängule. Sellest mängust ja Ann Arborist kirjutangi juba järgmises postituses ilmselt. Seniks aga on meil kätte jõudnud päris krõbe külmataat ja kolmapäeval käisin esimesel track’i treeningul, mille kohta oskan parema hinnangu anda ilmselt järgmine nädal, kui olen paar korda veel trennis käinud.

Ilusat nädalavahetust! :)

B

Sügis ja Liisa tehtud kõrvits.

Boa luukerega 

ZOO BOO mjäuu!

Zoo Boo'l läks ilmselgelt paremini kommidega, kui päris halloweenil, sest seal jagati komme kõigile lahkesti :D

YFU halloweeni peo kõrvitsad

Mõned kodukaunistused

Mary Poppins (jääs)

First let me take a selfie