Võrguhooaja lõpp & tracki algus!!!

Oktoobri lõpuga lõppes ka ära mu võrkpalli karjäär, vähemalt ajutiseks. Koolis sai fall sports season läbi ja tüdrukutel algas korvpall. Viimastel võrgu mängudel olin põhikohaga platsil, olin selgeks saanud pea kõikidel positsioonidel mängimise treeningutel ja mängudes olin kas front middle v palli setter (see kes alati 2. palli võtab ja üles kõrgele tõstab). Setter olla oli isegi päris põnev, sest esiteks teadsid sa alati et nüüd on sinu kord palli järgi joosta ja teised lasid sind läbi. Samuti sai lõpuks pidevalt hästi liikumises olla setteri kohal ja niimõneski ohtlikus olukorras mängutempo alla võtta. Ühesõnaga sai mängu kontrollida. Ja kes meist ei teaks, kui väga mulle in charge meeldib olla :D 

Minu Nr 15 särk on JV tiimi ja nr 16 on Varsity oma 

Viimane mäng varsitiyl koduplatsil oli senior night. Kõikide tiimitüdrukute vanemaid tunnustati, anti lilli ja lauldi nagu ikka enne varsity mängu algust Ameerika hümni lipu poole vaadates. Senior night oli eriline, sest peaaegu kõigile varsity (kõige vanemad ja kogenenumad) liikmetele oli see viimane mäng koolitiimi eest. Õhupallid, särgid, fänniplakatid ja tiimiliikmete suured prinditud pildid olid seintel. Ka mina ja Danielle tegime kaks plakatit mälestuseks varsity liikmetele. Peale mängu olid vanemad valmistanud väikese banketi/söömingu, kana, spagetid, kastmed, pop, magustoiduks suure glasuurikuhja all cupcake’id. Midagi nii väga erilist see sööming ei olnud, aga sai viimast korda olla koos oma tiimiga. 

Üks mäng oli Southfield High Schoolil siiski veel jäänud ja see oli kooli district’i esimene ring, kus pidime kohtuma Farmingtoni kooliga. District’i tiimi valis treener parimad JV tiimist + varsity omad. Ja mul on au teatada, et ka mind valiti ja kui peaksin kooliga jätkama siin järgmine aasta, siis saaksin otse, ilma katseteta Varsity tiimi. Kas pole tore! Kõigi nende nimed, kes varsity tiimi said, loeti ette selle söömingu ajal ja plaksutati. — Paraku pean mainima, et kui district mäng kätte jõudis viimaks, siis teatas treener mulle nii muuseas, et sorry sa ei saa mängida, sest su nimi unustati roasteri’sse panna. Sama lugu oli ka minu parima sõbrannaga võrgust Deijah’ga, kes samuti mängida ei saanud kummalistel põhjustel… Muidugi olime löödud, kuid kaasa läksime ikka mängule koos teistega. Ja nagu ka arvata oli, siis Southfield’i tiim kaotas suurelt. :( Mis teha… Selllega saigi siis võrkpall otsakorrale, lõppes küll vähe negatiivsemate emotsioonidega, kuid sellegipoolest olen niiiniii õnnelik, et selle mängu lõpuks selgemaks sain kui kunagi varem. Armastan seda mängu ja sain sellele selle 2 kuu jooksul kinnitust. 

Aeg aga läheb muudkui edasi ja vahepeal oli Agnesel õnnestunud kontakteeruda ühe meie kodu läheduses oleva track (kergejõustiku) klubiga. Michigan Mustangs Track Club. Kuna minu oma koolis vaid conditioning kevade high school track’i hooajaks, mis algab märtsis, siis leidis Agnes mulle klubi, mis osaleb ka indoor seasoni meet’idel detsebrist-veebruarini. Treeningud on novembrist alates juba käinud ja tavaliselt 4-5 korda nädalas. Natuke lähemalt siis nüüd. 

Michigan Mustangs on üks suur perekond, literally. Kõik asjaajamised ja paperwork’i eest kannavad hoolt coachide naised/tuttavad. Treenerid ise peavad coach’i ametit oma põhitööde kõrvalt ja on lihtsalt kõik nii suured entusiastid, et panevad treeningutesse alati 100% ja teevad asja hingega. See ongi suur vahe, mis eristab seda klubi paljudest teistest, mida näinud olen. Nädala sees on treeningud 6.30st õhtul kella 8.15ni üldiselt. Nädalavahetusel laupäeval 9.30-11ni, pühap 3-5ni.

Kaks korda nädalas on treeningu Hope Churchis (kodust 10min kaugusel). Jah, kes oleks osanud arvata, et saan kunagi trenni teha pühas paigas, kuid Ameerikas on üsna tavaline, et kirik on ühtlasi ka community center, kus kossuplatsid, jõusaalid ja igasugused vanurite klubid. Meie trenn toimubki kossuplatsi ülemisel korrusel, kus ümber kossuplasti on 30x20m umbes ristkülik, kaks jooksurada, JÄRSUD kurvid, linaleom põrandal (ehk libeeee). See on meie pikemate lõikude treenimise koht. Korraga saad joosta kuskil 80-85% kiirusega, sest  muidu teed jalgadele viga, ei jookse kurve välja (või jooksev peaaegu kurvist välja aknasse, nagu minnuga korra juhtus). Esimestel nädalatel jooksime redelit ehk tulime 600-500-400-300-200-100m aina alla. Edasi jooksime kiiremaid lõigukesi nagu 400-300-200-100-300-200-100 jne. 

Kaks korda nädalas + mul lisaks esmaspäevased tõkketrennid toimub trenn Beechwood community center’is (kodust 5min kaugusel). Beechis on meie tarvis vaid üks kitsas vaipkattega ala eraldatud umbes 60x10 m ristkülik, kus saame trenni teha ja siin toimub meie ÜKE, sprindiharjutused ja lühikesed sprindid. Viimasel nädalal oleme saanud spurte teha kohe meie kõrval asuvatel kossuplatsidel (neid on 3 tükki kõrvuti seal), kui ühetegi kossutrenni parasjagu pole ja seal tehes ei pea kohe lõigu lõppedes pidurid põhja suruma, vaid saab natuke rahulikumalt seda hoogu alandada. Tõkketrennis näiteks saab maha panna ainult 3 tõket õige vahega ja siis on ka nii, et peale kolmanda tõkke jooksmist on sein 4m kagusel. 

Muide kordagi pole me kasutanud naelikuid. Eks nende kasutamiseks pole ka olnud korraliku kattega jooksurada, aga kui varem jälestasin tossudes sprinte, siis nüüd ei kurda. Või õigemini ei pane isegi tähele. Tõkked saab joostud tossudes, lõigud saab joostud tossudes. Päris palju teeme ka kiiruse arendamiseks harjutusi, mis kõik on MEGA lahedad, osad raskemad, osad veidi kergemad. ÜKE harjutused on kõik üpris paljunõudvad, eriti puusalähendajalihasele, mis sprindi ajal töös. Suur rõhk on ka käelihaste tugevdamisel (SURM!!!). Kõik harjutused on kas kummidega, oma keharaskusega või siis õnnestub neil kummide abil tekitada takistust juurde. Mingeid kange, kettaid ei ole näinud veel trennis.

Põhitreenereid on 2. Väga muhedad treenitud sellid kuskil 50ndates. Lisaks on veel kaugushüppe treener (enamasti suvel rohkem tegev, hetkel käib treeningutel jälgimas lihtsalt ja nõu andmas), kõrgushüppe treener (ainuke naistreener, hetkel ei anna trenne) ja tõkketreener. Samuti paar lapsevanemat, kellele meeldib niisama hängida treeningutel ja kaasa aidata. Kogu klubi töötabki tänu ühisele armastusele - kergejõustik. Treenerid on super tähelepanelikud, pidevalt uurivad ja küsivad, kui märkavad, et venitad mõnda kohta tavapärasest rohkem v hoiad mõnda kehaosa teisiti, sis kohe küsivad, aitavad, masseerivad, venitavad, teevad igasugu lisa asju sinuga, et paremaks saada neid “kahtlasi kohti” nagu tagaküljed, sääremarjad ja puusad enamasti. 

Iga esmaspäev kuni detsembri lõpuni on mul tõkke eritrenn, kus peale minu tavaliselt veel 1 tüdruk ja 2 poissi. (Tõkketreeneri poeg tuli eelmine aasta state tšempioniks ja käib hetkel spordistippiga college’is.) Olen saanud iga trenn superpalju kiita, praeguseks parandanud oma suurima vea, milleks on leading leg’i sirgeks loopimine tõket võttes. Tõkketreener on rahul mu tehnikaga (ütles et: whoever taught you hurdles, knew what he/she was doing) ja korrutab pidevalt et it’s not your form, but now it’s the speed that you need to work on. Ehk kiidusõnad mu treenerile Eestis, kes suutis mulle tõkketehnika selgeks teha lausa nii hästi, et mu siinne USA treeneri sõnade järgi võidetakse sellise tehnikaga championship’e :D Seega nüüd ongi põhirõhk tegelikult kiiruse arendamisel tavatrennides, esijala mitte-loopimisel ja jookus ajal rohkem KÄTE kasutamisel. Muide alati ka fimivad treenerid meie jookse!!!

Mis veel… Iga trenn algab 8 soojendusringiga, millele ei järgne ühtegi koha peal venitust, vaid peale paari ringi kõndimist jooksuringide järel, algavad dynamical stretches. Üks suur hunnik harjutusi ja venitusi, mis tehaks liikumise pealt. Esmalt lühema maa peal, pöidadel asudes venitused, hiljem juba põletõstejooksud, väljaasted, üleshüpped, tagurpidi jooksud jnejne pikema sirge peal. Iga trenn lõppeb ühise venitusega, kõik koos. Kohal käib kuskil 6 poissi, 6 tüdrukut keskmiselt. Ja paljud ÜKE harjutuste kordused, lõikude ringid ja venitused käivad koos lugemise peale, treeneri käsklusel. Korduste arvu  tuleb öelda pidevalt kõigil selgel kõval häälek, või muidu alustame  uuesti nullist. Venituste ajal ütleme meie paarisarve, treener paarituid kuni 10ni. Treenerid oskavad olla nõudlikud, samas tähelepanelikud (parandavad kohe igat valesti tehtud liigutust/asendit) ja nalja teha. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et kergejõustiku trennid on mu parim osa päevast :) (Lõigu)trennidest lahkun ma pea alati oksendades, ÜKE ja sprinditrennidest super rõõmsana. Trennikaaslased on kõik väga sõbralikud ja toredad ning esimesed indoor meet’id algavad detsembri keskel ehk kohekohe. Meet’idel saab joosta naelikutes ja eesmärgiks on täita veebruari lõpus toimuvate State Championship’i norm.

Elame, näeme!

B

Varsti lisan ka Track'ist pilte, aga seniks võrgumälestused. Meie võrgutiimist on ka video: https://www.youtube.com/watch?v=2apXPRFeXk8 . Mind saab näha 3:29 kõige keskel (nr15) ja 4:49. 

Muide: ma tean, et kaua aega on möödas eelmisest postitusest ja te ei kujuta ettte KUI palju põnevat on juhtunud mu elus. Kuid üritan nüüd tasapisi selle nädala jooksul oma postitustega järjele jõuda, niiet hoidke silm peal ;) Aina põnevamaks läheb, küll varsti kuulete!!! :)

Byebye volleyball! 

Varsity team (Senior night)

Group hug