4 naist, 1 Ford, miinuskraadid, pagasnik täis kõiksugu kotte, maale, autosalong täis kotte ja naisi, kes sõidavad Chicago poole, 310 miili ees ootamas, läbi Indiana osariigi sõit, Illinoisi ja ööbimiskohani 6h, ilmaolud/teeolud “promising”, tuju hea.
Paar tundi hiljem… Kiirtee on mattumas lume alla, kõik autod (k.a need sajad rekkad, mis Chicagosse/st liikumas) kulgevad max 20 km/h edasi, nähtavus pole kiita, teede ääres võib näha vilkuritega politsei autosid, kes abistamas kraavis kükitavaid rekkaid või tavasõidukeid. Asi pole just kiita ja ilm tundub aina kehvemaks minevat…Võtakse vastu otsus läheduses paiknevasse hotelli ööseks jääda ja loota, et hommik toob paremad teeolud. Õhtusöök leiab aset maitsvas Mexico restoranis, peale mida on kõigi kõhud pungil head ja paremat. Käiakse hotelli basseinis ujumas (fakt, et kogu toit tahab välja hüpata vees möllates pole midagi, peaasi, et lõbus oleks ja ujuda saaks:) ).
Hommik: Kerge 2miili jooksulindil, venitused ja ongi aeg hommikusöögiks. Pakitakse asjad, süüakse kõht head ja paremat täis. Ainuke küsimärk on: mis väljas teedel toimub ja kuidas on lumetormiga lood? Peale “minna v pöörata ots ringi” kaalutelmist, otsustatakse jätkata teed sihtpunkti suunas…Paraku polnud ilm väga paranenud, kuid ainuke vahe oli, et kui eelmine õhtu olid teed soolamata ja kottpime, siis nüüd olid teed hooldatatud (nii hästi kui võimalik) ja valge. Seega hoolika juhtimise ja külma närviga läbiti “lake effect snow” area ning teed muutusid lumetuks. Just like that. Once kui kõige hullem lumeala läbitud, kadus järkjärgult kogu talv teedelt. Ja Chicago lähenes kiiresti :)
Nüüd aga lähemalt:
Chicago reis selleks nädalavahetuseks oli planeeritud juba kaua aega tagasi. Pidime minema Chicago Eesti Maja jõuluturule, et müügiks viia host-vanaema LouAnn’i superilusaid maale. Maalid müügiks valisime välja nädal varem ja kogu tegevus ise hõlmas umbes 4-5 suure pappkasti läbi uurimist, mis olid kõik pungil eri suuruses ja tehnikas töid. Minu imetlus igat järgmist tööd nähes aina kasvas LouAnn’i suunas. WOW! Lõpuks kui olime (sunnitud) kriitilise pilguga proovinud “yes” hunnikust elimineerida veel nii umbes mõnikümmend tööd (sest meie auto lihtsalt ei mahutaks neid suuri kaste ja võimatu oli valida ilusa-ilusama-kõige ilusama vahel, millist kaasa võtta), olime valmis turuks. Võtsime kaasa ka õnnitluskaarte, millele olid trükitud vanaema maalidest pildid. Üks armsam kui teine.
Samuti pakkus Agnes välja, et ka Jessica võiks meiega liituda. Jessicalt aga nii ruttu jaatavat vastust ei tulnud, sest ilma oma hostvanemateta reisimine ostutus palju keerulisemaks kui oskasime arvata. Selleks, et Jessica saaks meiega kaasa tulla pidi informeerima sellest Jessica isa Soomes, saama temalt kinnituse, saama koolilt loa reedese päeva puududa (otsustasime lahkuda juba neljapäeval peale kooli, et saaksime reede Chicagos veeta, laupäeva jõuluturul ja pühapäeval tagasi sõita). Samuti oli vaja teavitada YFUt ja saama neilt loa, et Jess meiega tulla saaks. Mina vajasin reisiks kooli luba ja YFU luba. Complicated :D
Nii juhtuski, et päev enne reisi oli kõik Jessica osas veel lahtine, sest ta pea-laiali-otsas :D polnud muidugi korralikult oma hostemaga veel rääkinud ega polnud ka teadlik (nagu meiegi Agnesega), et nii palju paperworki’i sõiduga kaasneb.
Neljapäeval sadas tibake lund juba hommikul maha. Jah, külmakraadid on meile tõepoolest kohale jõudnud, kuigi aeg selleks tundub veel veidi varajane (vähemalt lume jaoks). Koolis olles kohati isegi tuiskas õues ja hakkasin muutuma kahtlustavaks meie eesootava reisi pärast. Agnes oli mulle päev varem rääkinud “lake effect snow’st”, mis esineb Michigani järve lõunaosa idas. Järve vesi on soojem kui õhk, tekib aur, mis muutub lumeks, koguneb kõrgele õhku ja kui jõuab lõpuks maapeale (lõunaossa) sajab maha suuuuure tiheda lumena, mil nähtavus teedel on 0. Niisiis kartsingi, et võib-olla ennustab ilmateade jubedat lake effect snowd ja meie reis kas lükkub edasi või ei toimu üldse.
Koolikell, alustame sõitu, et Jessica peale võtta tema kodust Brightonist, endiselt polnud meieni jõudnud infot, kas Jessil YFUlt luba olemas v ei. Nägin esimest korda ära ka Jessi kodu ja hostõe. Pakkisime Jessi koti kibekähku, sest ees ootas 6h sõitu, ukse juures juba valmis olles, saabus lõpuks ka kinnitusmeil YFUlt ja reis võis alata.
Edasist saite lugeda juba varasemast tekstist, kuidas me poole tee peal otsustasime hotelli jääda, sest tee polnud turvaline enam ja sõime õhtust Mexico restoranis. Ma pean siinkohal mainima, KUI kõhtu täitev on Mehhiko toit. Kunagi varem pole ma ennast niii FULL tundnud kui iga kord peale Chipotle v mis iganes muu Mexico toidukoha külastust. See tunne on ligilähedane ma-tunnen-ennast-saja-kilosena-kas-see-toit-jääbki-lihtsalt-mu-kõhtu-pidama-kus-ma-leiaksin-kõhulahtisti tundega :D :D :D
Natuke kirjutaksin ka hommikusest reisist läbi lumetuisu. Ma pole oma elu jooksul kordagi näinud autoteede ääres kraavis nii palju autosid ja rekkasid, kelle tagumine ots lihtsalt kraavis twisted. Osad autod olid vastu sõidusuunda ennast pööranud ja lõpetanud kraavis. Seega möödus see tuisu osa teest väga madala kiirusega ja pikivahet hoides. Meie autost ainult mõnikümmend meetrit eespool hakkas üks auto 4 noormehega lihtsalt ootamatult keerutama, nagu karussellil. Lihtsalt keerles ja keerles ühekoha peal nagu tsentrifuugis. Õnnelik õnnetus peaksin ütlema, sest auto lõpetas oma pika keerlemise sõidusuunas, puutumata ühtegi teeäärist või ohustamata ühtegi autot, sest meie saime juba varakult oma auto pidama. Aga näha midagi sellist…. OMG lihtsalt. Ausalt! Võtab ikka lkõhu õõnsaks küll. Ma ei kujuta ette, mida need kutid seal autos veel tundma pidid…
Igatahes sellest lume area’st saime läbi viperdusteta ja Indiana osariiki jõudes oli kogu lumi pm juba kadunud ja ilm järkjärgult ilusaks ja päikseliseks muutumas (endiselt külm küll, aga asi seegi).
Hetkel olemegi juba Chicagost mõnekümne minuti kaugusel. See on Jessi esimene kord suures linnas USAs. Ootame juba põnevusega! :))
---
Tänaseks oleme juba ilusti koju jõudnud ja Chicagos nähtust/tehtust lähemalt juba järgmises postituses:)
B
No comments:
Post a Comment