FERNWEH: Detroit ja 5K run

Avastasin, et olen unustanud kirjutada oma esimesest ja teisest käigust Detroit’i kesklinna. Silly me! Sellest on nüüdseks möödas juba üks kuu aega kindlasti :D Aga üritan kirja panna nii palju kui meenub ja nii palju emotsioone as possible.

Minu esimene käik Detroit’i oli õhtuhämaruses, kui kuus naist sõitis külastama Art Institute of Detroit’i, kus reede õhtu puhul toimus tasuta sissepääsuga alternatiiv jazz’i kontsert. Lisaks kontserdile sai külastada kõiki muuseumi eksponaate. Esindatud olid mõnedki impressionistide tööd nii Van Gogh’lt, Degas’lt, Manet’lt kui Monet’lt ning Seurat’lt, leidusid ka Rodin’i skulptuurid. Üldiselt olid muuseumis kaetud kõik nii Vana-Egiptuse ajast kuni popkunstini. Ühtegi eriti silmapaistvat kuulsat tööd küll ei paistnud, aga ajutise, külaliseksponaadina sai näha Monet ühte maali vesirooside seeriast, mis oli kohale toodud ei kuskilt mujalt kui Orsay muuseumist Pariisist. See oli ka kõik, mis mul näha õnnestus.

Siiskisiiski peaksin ära märkima saali, kus jazz kontsert toimus. Saali mõlemas seinas võis näha ainulaadseid Diego Riviera Detroit’i tööstusajastut kujutavat maaliseeriat. Jazz kontsert ise polnud just kõige köitvam ja seetõttu otsustasime minna viimasele korrusele, kus iga reede õhtu saab valida endale maali, küsida paberi ja pliiatsi ning moberti alusel istudes saab proovida kätt kunstnikuna. Saalides oli päris mitu inimest ja niimõnedki neist päris osava käega. Proovisin ka ise ühte naist väikse lapsega oma paberile saada, kuid lõpptulemus polnud vist päris see :D Lisaks hakati juba pabereid ja molberteid kokku panema, kui mina olin lõpuks suutnud välja valida maali, mida joonistada (oh mind ja minu otsustusvõimet). Kokkuvõttes oli väga tore õhtu, nägin õhtutuledes Detroit’i ja sain oma esimese muuseumi kogemuse siin linnas. Muide Detroit’i on minu kodust umbes 30min autosõitu.

Jõudsime päris hilja koju tagasi, et kiiruga tuttu minna, sest hommikul oli vaja juba varakult ärgata, et uuesti autorattad Detroit’i poole suunata. Nimelt algas Detroit’is laupäeva hommikul kl 9 5K run. See 5 km jooks toimus Detroit’i maratoni raames (maraton toimus pühapäeval). Lisaks sai joosta ka sellist lahedat distantsi nagu International Half Marathon, mille rada kulgeb nii Kanada kui USA pinnal. Üle Detroiti jõe minnes (või õigemini peaks ütlema, et läbi tunneli minnes) jõuab kohemaid Kanadasse!!!! Linn, mis sind Kanadas tervitab on Windsor :) Alguses oli mul plaan joosta oma elu esimene poolmaraton just sel üritusel, kuid üllatusüllatus :D …. ma suuutsin maha magada õige aja ning kohad täitusid (õigepea peaksin ka oma hostperega külastama Kanadat, sest Agnes sai hiljuti uue passi ja kuna Kanada on viisavaba eestlastele, siis ei takista meid enam miski. Ootan juba!! Sest kõigi riikide hulgas, kus ma käinud olen oma elus, vot Kandasse pole sattunud ;) ) Igatahes tagasi jooksuvõistluse juurde :D

Jooksin niisiis 5km jooksu. Hommik tõotas ilusat ilma, kuid päike ei suutnud siiski vastu saada jäisele tuulele. Kahtlesin tükk aega millega joosta (külmavares nagu ma olen joostes; pigem hothothot ja tilgun higist, kui et jäätun), kuid ega vist vahet poleks olnudki, sest tuule eest ei kaitse miski. Minuga kaasas oli tubli fännklubi koosseisus Agnes ja Liisa, kes viitsisid minu rinnanumbrit järjekorras oodata samal ajal kui ma sooja tegin ja ohverada külmale oma näpud, et üritus saaks ka piltidele jäädvustatud. Suured tänud :)

Stardigruppe polnud, küll aga olid postid, mis märkisid ära eri aegu. Kui arvasid, et oled võimeline jooksma 5 km 23min ja alla, siis sättisid ennast esiritta jnejne läksid aja postid aina kaugemale stardijoonest. Mina muidugi sättisin ennast esimesse gruppi, paar meetrit stardijoonest, sest kuigi ettevalmistus jooksuks polnud just see, mida ma soovinud oleks ja jalad olid veidrad, lootsin siiski, et suuremas konkurentsis saan rekordi joostud. Kõik olid juba valmis vudima, kui teatati, et kuna osad inimesed veel numbrijärjekorras, siis lükatakse start 15 min edasi. Kekslesin ja hõõrusin siis oma jalgu 15min järjest, sest olin kõik soojad riided juba fännklubile ulatanud. Minu olukord polnudki kõige hullem, kuid paljud minu kõrval olid vaid tank top’i ja lühkaritega.

START! Panen ajama keskmisest kiirema tempoga, külm tuul puhub otse vastu, rühin ikka edasi ja edasi. Näpud jäätuvad, reied on tuimad, mõtlen, kas seegi jooks kujuneb külmaga võitluseks nagu eelmine 5k fundraiseril… Kogu jooksu aja pistsin rinda ühe superman’i särgiga hiigelkasvu kutiga. Alguses juhtis tema, siis ma möödusin, aga ta ei andnud alla, lõpuks taandus, tundsin ennast vägevana, lisasin tempot, kuni lõpuni oli jääänud veel vaid 2 km. Millegipärast oli mul tunne, et superman ei jäta asja sinnapaika ja püüab mu kinni. Tunne ei petnud, superman returned ja vägevamana kui kunagi varem. Oh häda! Jäine vastutuul, üksikud inimsed, kelle tuules joosta, superman möödus kui postis :D Minu reied jääs, no üldse ei liigu, maha jäetud majade vahel tundub tuul otsekui nautivat jooksjate piinamist…Mõtlen:”Uut rekordit siit küll ei tule.. :( Leian jooksukaaslase, hambad ristis paneme tuulele vastu, kuni lõpuni on jäänud vaid 500m. Lükkan sisse oma viimase käigu, jätan jooksupartneri seljataha ja finišeerun. Aeg 22:33. UUS isiklik rekord USA pinnal (võib-olla ka alltime best?). Saan kaela imekena medali, veidi söögimoona ja pakin ennast jälle riietesse. Märkan ka superman’i kaugemal, rahulolevana….This is war, mõtlen mina ja me lahkume. Hiljem tulemusi nähes selgub et: ma olin kokkuvõttes 57. , naistest 11. ja oma vanusegrupis 15-19 saavutasin 4. koha :))

Peale jooksu otsisin, mis ma otsisin, aga pesemisvõimalust ei leinud. Käisime läbi maratoni EXPO’lt, kus leidus palju lahedat ning palju sai degusteerida eri toite, jooke ja müslipulki. Ostsin maratoni särgi endale ja kindad(!!!!!), samuti spets rulli lihaste mudimiseks. Expol vahetasin ka riided vetsus ja algaski meie tuur Detroit’i downtownis. Muide pean ära märkima, et Detroit’is on ühistransport nimega “People Mover”. Tegu on maast kõrgele tõstetud rongiga, mis teeb ringe Detroit’i tähtsamate majade vahel. Hetkel taasehitatakse ka linna vanimal peatänaval Woodward Ave trammiteed. Kunagi, Detroit’i hiilgeaegadel oli linnas korralik trammiühendus, kuid inimeste ära kolides ja linna tühjenedes jäi see ajale jalgu. Nüüd on aga kolm kõige rikkamat detroitlast rahad kokku pannud, et kinkida linnale uuesti trammiühendus ja süstida veidi elu sellesse kunagi nii tähtsaste Motor City’sse. Käisime ka Creektownis ja sõime Mehhiko restoranis ennast pilgeni täis. Nägin ära Ford Stadiumi (american football), Tigers’ite pesapalli staadiumi ja FOX teatri. Lisaks sain esimest korda maitsta Cold Stone’i jäätist!!!!! Mis on mu absoluuutne lemmmik. Te ei tea, millest ma räägin, kui pole proovinud! Pumpkin spice cold stone- IMEMAITSEV!

Lisaks näitas Agnes mulle Detroit’i ühte vanimat ja ajaloolisemat linnaosa Indian Village’it, kus häärber häärberi järel meile tänavaid pidi vastu tuli. Ühes majas saime käia ka sees, sest toimus Estate Sale, kus kõik majas on müügiks. Põhjuseid sellise müügi korraldamiseks on üldiselt kaks: a) maja endised elankud kolivad, tahavad stuffist lahti saada b) majaelanik(ud) surid ja pärijatel pole midagi kolaga peale hakata . Igatahes oli väga põnev näha ühte mini-mõisa suurust maja ka seest ja ära käia oma esimesel estate sale’il:) Lisaks kimasime autoga ka Belle Isle’le, mis USA ja Kanada vahel ja ilusate parkide, vaadete, jahisadama ja pulmaliste meelispaigaga - purskaevudega.

Enamusel teist on kindlasti Detroitist arvamus kui ühest kuritegelikumast paigast, kus ainult tulistamised ja gängid ringi liiguvad. Mis on ka tõsi, sest Detroiti äärelinnad on täis tühjaks jäetud maju ja ghetto piirkondi. Lapsed kasvavad ülesse tihti ilma isata, perede sissetulek on väike, lapsed ei saa korralikku hoolistust ja ainuke abinõu ellu jääda, selles karmis maailmas paistabki neile olevat relva järgi haarata. Lisaks tavalistele tulistamistele, tehakse ka driveby shootinguid, kus öösiti sõidetakse autoga ja automaadiga lastakse lihtsalt elumajade suunas. Tihti on tegu kättemaksuga või kellegi vahelise vihaga. Seetõttu teadis Agnes rääkida, et paljud pered magavad ettevaatusest öösiti põrandal, sest driveby shootingud sihivad voodikõrgusele.

Aga ma tahan öelda lõpetuseks, et see osa Detroit’ist ei ole terve Detroit, vaid ainult osad äärealad. Detroit’i towndown (vaatamata sellele, et nädalavahetusel sinna sattudes oli linna ikka päris inimtühi) on täis korralikke hooneid, linna kohal kõrgub General Motorsi tornikestega pilvelõhkuja üleni klaasist ja korras linnatänavad on täis enamjaolt valgeid, noori inimesi. Olenemata linna kurikuulsast mainest, jäi minule Detroit’st ilusa väikese linna mulje, üheainsa tähelepaneku/imestusega “kuhu on kadunud kõik inimesed?” Siiski tegeletakse aktiivselt linna taaselustamisega, linn on noorte seas populaarsust kogumas ja loodetavasti saab Detroit jalad alla seekord.

Minu pilte Detroit’is käigust ja jooksust võib leida siit (kes mul fb sõbrad). https://www.facebook.com/beatrice.metsaorg/media_set?set=a.980974708596383.1073741835.100000515895322&type=3 Lisan ka mõned pildid neile, kelle pole FB v kes pole minu sõbrad :D

Püsige terved!