Ööbisime kaks ööd bunkhouse’ides, tsemendist põranda, igavanadel ja jõledatel naridel, kaaslaseks magamiskott. Kogu reisi aja oli NIIIIVÕRD külm, et kõik päevad olin pikkade retuuside, dresside, vihmajope (mille õnneks laenas mulle Agnes) ja pusaga. Ehk jah :D ma nägin natuke välja nagu asotsiaal, sest ükski värv riietuses ei sobinud kokku, jalas olid mul jooksutossud (roosad) ja soengust ei hakka rääkimagi parem :D :D AGA see-eest jäin ellu ju ning ei külmunud (nii väga). Ööbimiskohas oli iga majakeses ainult üks suur kamin, mida pidi kogu öö jooksul puudega varustama ja mis üldiselt tossutas kogu ruumi täis. Jah… elasin need ööd üle ja tagasi mõeldes isegi päris naljakas ning ükski Yfukas ka ei virisenud. Pidigi ju olema camp’ing. Saime, mis tahtsime.
Lõunat sõime burgeri kohas, õhtust sõime pizza kohas ja üleüldse, mul ei tasu vist pikemalt peatuda nendes paikades, kus meie söögikorrad toimusid :D Kokkuvõtvalt: burx, pizza, chips, sai, sai, muffin, šokolaad, küpsis, vahukomm, cracker, pizza, kartulipuder, küpsis, salat(!), burx…. Ja see võibki jätkuda samamoodi edasi. Hea asi oli see, et burxi kohtades sai tellida ka salatit, niiet nii hull see nüüd ka ei olnud, aga väga AMEERIKA toiduelamus küll. Õhtuti sai saalist igasugu snäkke, jooke ja komme krõbistada. Võin öelda, et peale seda reisi on mul populaarsemad krõpsusordid ja chocolate bar’id ära proovitud. (rõhutan PROOVITUD, sest igat pakikest jagasime seltskonnas. Pole kunagi krõpsusööja olnud ja praeguse seisuga pole siin elamine mind veel ei krõpsu ega pop’i usku pööranud ((pop- on siin kõiksugu karastusjookide üldnimetus))).
Kuna meie camping ala oli kohe Michigani järve ääres põhimõtteliselt (paarsada meetrit), siis esimesel õhtul käisime kõik koos päikseloojangut vaatamas. Super kena oli! Enamus aru läks selfie’de , lollide piltide ja naljade tegemisele kah. Kuni oligi pime.
Teisel päeval külastasime saart, mille pärast üldse reisile olime tulnud - Mackinac Island. See on saar, mis asub kahe Michigani osariigi poolsaarte vahel ja mis on kuulus fudge’i leiutamise pärast. Fudge’i retsept on üpris üksluine ja kiirelt seletades on see umbes nagu suhkur suhkruga, lisandiks šokolaad, ohtralt vahukoort ja võib-olla natukene veel suhkrut. Neid fudge’i eri maitseid oli ikka tapavalt palju ja igas umbes 20’s fudge’i poes sai igat sorti ka proovida. Ütlen ausalt, peale väga ohtrat “Could I try the pumpkin/caramel/coconut/double chocolate/peanut/walnut/strawberry…../………(kujutage kõiki võimalikke maitseid siia) one?” oli magusa isu niii täis, et fudge’i koju kaasa ostmine tundus enesepiinamisena. (Siiski ostsin kaasa 2 oma lemmikut, pisikest tükikest: kookosega ja meresoola-karamelli). Fudge on: pehme, supermagus, selle valmistamist saab jälgida avatud köökides pea igas poes (just see komme, et seda tehakse kliendi nina all tegigi selle kuulsaks), kogu saar oli täis seda (ma ei tee nalja), seda süües võtad väidetavalt ohtralt juurde (üldse ei imesta miks).
Samuti on Mackinac Island tuntud kahe asja poolest: 1. saarel on auto ja igasugu mootorsõidukid (peale paatide) keelatud. Kogu saare liiklus toimub hobukaarikutega, ratsa hobuse seljas või jalgratastel. Üks tuur hobukaarikul neljale inimesele maksis 80 eurot 4-le inimesele, 1h hobuselaenutust ( :D ) maksis 31 eurot. Linn ei saa päris öelda selle saare kohta, sest miniatuurse peatänava võisid läbida umbes 10min’ga. Punkt kaks saarel oli supermegakallis hotell-muuseum, kus olid säilitatud interjöör kunagisest hiilgeajast.
Naljakas oli see, et me käisime pidevalt vetsus, sest kohvi, kakao, kuuma õunasiidri, tee jms sooja andvate jookide joomine andis tunda. Käisime ka haunted house’is, mis oli õudustemaja, kus vahepeal, liikudes mööda pimedaid koridore, ehmatasid sind päris inimesed. Ma olin Jessica ja Victori vahel, seega mul nii väga kõle polnud :D Ahjaaa, INIMESTEST ka ju vaja rääkida teile. Nimelt istudes bussi Brightonist sain paari sekundi jooksul tuttavaks Soome tüdruku Jessicaga, kes, ma ei tee nalja, on minu blond koopia. Sellist klappi ja sarnasust ja mida kõike veel ei leia iga inimesega. Vaadake pilte, veenduge ise! Supertore tüdruk!!! Reisi esimesel päeval leidsime ühise keele ka Leon’iga Saksamaalt ja Victor’iga Tšiilist. Neljakesi tuuritasimegi saarel ja kogu ülejäänud reisil. APPPPI, kui palju nalja sai :D isegi kui poiste inglise keel polnud veel kõige kindlam, saime niii hästi läbi, mõistsime üksteist ja ohhh…. NII tore oli :)
Ostsime saarel Jessicaga samasugused infinity sõrmused ka ja kõik söögikorrad jagasime tellitud toite ja maitsesime. Nii hea ja loomulik oli, kõik toimis nagu oleksime sõbrannad olnud aastaid. Kõik YFU vabatahtlikud (kes USAs on, olgem ausad, üpris vanad) olid kohati isegi nagu pahased, et me Jessicaga koos olime, sest arvasid, et me samast riigist ja räägime oma keeles, kuna me niii hästi läbi saime, igale poole hilinesime koos ja nalja tegime. Nii mõnelegi pidime seletama, et kohtusime alles paar tundi tagasi esimest korda ja EI, kuigi meie emakeeled on sarnased, me kumbki neid ei räägi, sest saame aru ainult inglise keelest. Vastukaaluks siis: Väga häirivad olid saksalsed ja jaapanlased, kes pidevalt vadistasid oma keeles ja midagi aru ei saanud!!!!
Kolmanda päeva varavarahommikul käisime Jessicaga mööda järve kalda äärset teed hommikujooksul, imetlesime päiksetõusu ja oma viitsimist nii vara magamiskotist väljuda. Peale hommikusööki (erinevad saiakesed, keeksid, hommikuhelbed piimaga) suundusime deer ranch’i (hirve rantšosse), mis asus Michigani ülemisel poolsaarel (upper peninsula). Infoks: Michigani osariik koosneb kahest poolsaarest: alam-Michigan ja ülemine poolsaar. Kahte poolsaart eraldab Michigani järv (mis pärsi ausalt nägi välja nagu suur ja lai ja sünge meri või ookean, sest NIIII suurt järve pole mina veel oma 17 aasta jooksul näinud kui oli see järveke, mis on üks 5st Suuure Järvistu järvedest. Kahte poolsaart ühendab aga üks maailma pikimaid ja vägevamaid rippsildasid - Mackinac Bridge. Silla kogu pikkus on 5 miili (umbes 8km) ja ilmselt oli ka silla näol tegu ühe suurimaga, mida eales ületanud olen. Fun fact: Seal korraldatakse ka üle silla jookse, kus kõik autoteed suletakse ja jooksjad saavad kõik need 5 miili üles-alla tuulega läbida. Sild on ainus viis pääseda ülemisele poolsaarele ja talvel suurte tormide ajaks see suletakse või aidatakse autosid puksiiriga üle (kui ma nüüd ei eksi infoga).
Rantšos aedikute taga peeti hirvesid eri vanuses, suuruses, soost ja näljaselt ootasid nad “turistidele” jagatud crackereid ning porgandeid. Niiii külm ilm oli hommikul, et jagasin oma crackerid üpris kiirelt :D peale seda läksime grupipildistama Mackinac Bridge’i taustal ja suundusime paari tunni kaugusel asuvasse outlet mall’i šoppingule. Poisid loobusid juba peale teist poodi meiega koos poodlemast ja läksid oma teed. Meie Jessicaga sattusime aga esialgu väga valede vanurite poodide otsa, kulutasime oma isegi vähest aega (meile anti ainult 3h (!!!!!!!) ) ringi seigeldes ja otsides normaalseid poode. Kui lõpuks American Eagle’i , Nike’i ja Banana Republicut silmasime oli bussini aega veel 20min. Peale American Eagle’it oli aega 1min :D Ja kuna jaapanlased ütlesid, et kogunemis aeg oli 10 min hilisem kui me alguses arvasime kuulvat, siis leidsime, et selle aja jooksul jõuab hiigel Nike’i poest läbi hüpata :D Kui Nike’ist lahukusime oli aega 2min. Jooksime nagu segased, sest tegu oli välis-mall’iga ja parkimisplats, kus buss pidi olema asus meetrite kaugusel. Kohale jõudes olime uhked, et seekord ainult 7min hilinesime :D , aga juba jõuti meie rõõm röövida, kui selgus, et kogunemisaeg oli ikkagi 10 min varasem :D ehk teised olid oodanud meid 17 minutit :D “ups” on vist väga vale sõna siin :D Haarasime kaasa ka ühest heast wrapi/salati kohast toidud ja sõit koju algas.
Selline see reis siis oligi. Eredamalt on meeles üks õhtu chubby bunny challenge, kus oma neljase kambaga tegime kindlaks kellele rohkem vahukomme suhu mahub ilma mälumata :D HOIATUS! ärge kodus järgi proovige :D väga lääge :D (Saavutasin 3.koha :D Ületasin Jessicat 1 kommiga ehk mu total score oli vist 6 lõpuks). Samuti lihvisime oma oskuseid viimseni jenga (?) tornist klotside väljatõmbamise mänguga. (vägavägaväga naljakas ja närvesööv oli see :D ) . Ah muidugiii, peaaegu unustasin. Nägin ka esimest korda elus kuidas üks kutt (nimelt Tšiili poiss Victor) lihtsalt niiiiiiivõrd osavalt tantsib, puusi liigutab ja ei häbene!!!! (Natuke oli häbi mul ka, et ma niii kehv :D ) Aga see selleks :D Üks nali ol meil veel - AWESOME FACE!!! Seda nägu tegime igal pildil, sest seee nii tobe :D ja Leon suutis iga kord pildid ära rikkuda. Pidime tõdema, et see on ta erioskus ja anne ning kui millegi üle ei olnud naerda, siis tehtud pilte uuesti vaadates võiski naerma jääda Leon’i nägu :D (isegi praegu 2 ndl hiljem naeran seda kirjutades :D :D ) Veenduge selles ise ja vaadake pilte! :D
Jah, ma jäin reisiga rahule. Ja seda just oma üübernaljaka Awesome Team’i pärast :)
Pilte ei hakka siia lisama rohkem, sest neid niivõrd palju. Albumi nägemiseks klõpsa siia: https://plus.google.com/photos/102827258158340612650/albums/6062635667753736017?authkey=CMXxh83E29em_wE
B
No comments:
Post a Comment