Day 24 /Tagasisõit

Pühapäeva võtsime rahulikult Chicagos. Tõusime, sõime hommikust ja kuna ilm oli super ilus (24+ kraadi kindlasti kohe), siis ega muud kui jooksutossud jalga ja jooksma. Sõitsime autoga lähedal asuvasse loodusparki, kus oli PEHME kattega jooksurajad ja pikem ring kui 1miil!!! Agnes, Liivika ja Liisa jalutasid koeraga sama rada mööda samal ajal kui mina vudisin lauspäikse, kuivava kurgu ja päiksepiste ohus. Vahepeal leidisin oma seltsilised ülesse, sain teha kiire värskenduse, joogivee endale pähe kallata ja edasi tuhiseda. Kuid olgem ausad. Peaaegu 25 kraadi, ilma nokamütsita ja veeta pole just nauding. Viimased 2km olid selline piin, et anna või otsad ja hakka jalutama. Siiski jooksin lõpuni sain tulemuseks ilusa 5.54 miili ehk nii umbes 9km ja jooksin kokku 46minutit. HUhhhh! Päris palju leidus jooksjaid rajal, mis lisas tahet ikka lõpuni joosta. Peale jooksu oli küll tunne nagu oleks ahju pistetud või saunas riietega käinud :D

Siinsete mõõtesüsteemiga on mul ikka veel natuke pahasti. Miilid, poundid, Fahrenheidid…..pigem ei :D Aaa ja lõbus asi alati nuputada oma vastust, kui keegi küsib “kui pikk sa oled?” _ No meil seal Estonias vaata teised ühikud, aga ma arvan, et ma oleks umbes……lblablabla jne :D Fun fact: Olen vist oma koolis üks pikemaid tüdrukuid (ega poistel ka keeruline minuga mõõtu võtta) ja võrkpallis päris hinnas middle attack’is ja blokkimas :D Eestis ilmselt ei tuleks kõne allagi 173cm pikkune kämbu blokki hüppama panna :D Igatahes Ameerikas olen ma 5.6 foot vms vist :D Kaaluga oli üldse naljalugu. Läksin siis oma esimesel päeval siin vannitoa kaalule ja "HELLÕU Ameerika, oleme kergelt 100kg juurde võtnud :D" Tegelikult on asi selles, et siin poundid ja paremaks orienteerumiseks võin öelda, et 60 kg'le vastab 132 poundi. Ehk jah :D Silly me!

Ülejäänud hommikupooliku olime niisama, nautisime päeva. Liivikast kaks maja otse edasi olid kolinud hiljuti uued “naabrid” ja Andrew’l tuli kange tahtmine neile küpsiseid küpsetada. Mõeldud tehtud ja juba mõne aja pärast seisime koos uustulnukate ukse taga, helistasime kella ja pakkusime küpsiseid. Pereisa kohmetus, ilmselt ei osanud ta seda žesti uneski ette kujutada. Aga igatahes võeti meie kink vastu, suruti kätt ja sulgeti uks :D Sain oma 100% ameeriklase kogemuse ilusti kätte ja tean, mida teha, kui meie juurde peaksid uued naabrid kolima. 

Hakkasime varakult tagasi sõitma, et Liisa voodimineku ajaks tagasi jõuda. Arvestasime seekord, et teeme ka rohkem vahepeatusi/venitus/söömis- peatusi, sest siia tulles oli meie sihiks kibekähku kohale jõuda ja süüüa. Nii läkski, et 6h asemel, mis oleks vahemaa võtnud, kestis meie reis tagasi nii umbes 8h(?) ja koju jõudes olime kõik nii väsinud, et läksime magama. Vot nii :D 

Reis ise jättis mulle suurepärase emotsiooni ja kindlasti tahan tagasi minna veel mitmeid kordi. Liivika pere äärmiselt soe vastuvõtt ja Chicago eestlaste sünnipäeva pidu olid samuti meeldejäävad. Kas kujutan ennast ette elamas Chicago kesklinnas kunagi tulevikus? Jah, ja kuidas veel! Järv, jõgi, pargid, päiksesepaiste, taimedega kaetud korterite rõdud, pilvelõhkujad, Uba, tänavamuusikud, (veel)avastamata jazz’baarid - kes ei tahaks sellises linnas elada eks :D 

Edaspidi hakkan siis nüüd ilmselt kirjutama sündmustest, tegemistest. Kui tahate millestki täpsemalt, detailsemalt kuulda, siis ainult kirjutage mulle fb või postituse alla kommentaaridesse.! :)