Täna oli mu juubelipäev USAs. Selle puhul otsustasin peale super head hommikusööki koristada ära kogu maja, samal ajal kui mu ülejäänud pere kirikus käis. Enne kirkikusse minekut pani Agnes ahju ka seaprae juurviljadega nagu peet, kõrvits, maapirn. Kui kirikust tagasi jõuti sõime koos ilusa pühapäeva lõuna. Peale lõunat istusime Agnesega laua taga ja juurdlesime veidi tuleva nädala graafiku osas, tegime plaane ja kirjutasime ülesse, mis mei ees ootab. Seejärel istusime autosse sõitsime Fargmington Hilli ühte super parki, kus Liisa ja Agnes jalutasid samal ajal kui mina sain teha pehmel MÄGISEL pinnasel oma tunni ajase jooksu.
Mul ei jagu lihtsalt sõnu ega pilte, et kirjeldada seda loodusparki. Kogu mets elas mu ümber, hirved olid tee peal ees ega suvatsenud kõrvale astuda, eri värvi oravad kekslesid kõikjal, linnud… Puud ulatusid kõrgustesse ja kõikjal rohetas. Kuna rajad ise olid üpris lühikesed siiski, siis sain osasid jänesehaake mitu korda läbi joosta. Samuti proovisin ära ka kõik rajad tähistusega: Remember this is not a recognised trail!!!! :D väga ekstreemne oli kohati ja korraks, ainult sekundiks suutsin ära eksida. Igaljuhul oli see mu parim jooksukogemus üldse siinoldud aja jooksul. Pärast kõõlusime Liisaga ühel mänguväljakul. Mänguväljakul olles tuli minu juurde rääkima üks kena noor tüdruk, kes jutu arenedes ja minu vahetusõpilase loost kuuldes jutustas, kuidas nad perega Süüriast sõja pärast ära kolisid. Äärmiselt kurb oli kuulda, et tüdruk igatseb hirmsalt kodumaad ja ootab aega, millal saaks tagasi pöörduda oma lähedaste juurde. Tüdrukul oli ka umbes minu Georgi (väikevend) vanune vend kaasas.
Koju jõudes saabus kohekohe aeg, et ennast valmis sättida meie kiriku noortekoguduse kokkusaamiseks. Minu lootus on, et võib-olla leian sealt endale mõne endavanuse sõbra. Kogunemine toimus meie kodust umbes 30min kaugusel Oaklandis, ühes kirikus. Sõnaga kirik ilmuvad kindlasti teie silme ette kõrged laed, lühtrid, hämar valgus ja pildid Jeesusest….kuid denomination church näeb välja veidi teistmoodi..hmm umbes nagu tavaline koolihoone (tavaliselt ongi nende kirikute juures ka erakoolid) koos aula, klassiruumide, fuajeega. Ilusti valgustatud ja igati tavaline.
Pakuti süüa chillidog’e, aga nende jubeda koostise ja maitse eest hoiatas mind Agnes juba sisenedes, niiet võib-olla mõni teine kord, suure näljaga proovin ära. Loositi välja 2 piletit jalkamängule, tehti väike näidend, brake it or make it võistlus ekstreemspordi videotega, grupi juht pidas jutluse teemal “Keda me follow’me (järgime) oma elus?". Jutu sees oli jällegi palju õpetuse sidumist päriseluga ja grupijuht rääkis palju oma enda elust ja kogemustest, mis kuidagipidi seotud järgimise teemaga, esitati elektrikitarridel, trummidel jne sololauljatega karaoke (sõnad lasti seinale , et kõik saaksid kaasa laulda) ja lausuti palve. Seejärel mingi väiksetesse gruppidesse arutama ja avama jutluse teemat omavahel. Minu gruppis olid seniorid ehk minu vanused umbes 10 tüdrukut ning 2 grupijuhti(samuti naised). Kogu väikeste gruppide idee ongi luua tugev usaldus grupis ja kehtib reegel, et mis grupis räägitakse (kas keegi kurdab oma mure, jagab detaile oma elust vms) jääb ka grupi liikmete vahele ainult. Lõbus oli kuulata jutte nende elust ja olust. Mõned mured, mõtted olid isegi samasugused. Küsimused, mis aitasid järgimise teemat lahti harutada said läbi arutatud ja aeg oligi sealmaal, et otsad kokku tõmmata ning koju minna. Agnes tuli järgi mulle ja koos asusime koduteele. AGA…
Peale vähest aega sõitu karjatas Agnes, näitas esiakna minu poolsele servale ja osutas seal kükitavale, no ütleks, et keskmise suurusega, rohutirtsule. Üritasime säilitada rahu, aga nagu naised ikka, möödus operatsioon “Tõstame tirtsu tänavale" kiljatuste saate. Veeel enam.. Kui arvasin, et olin sissetungija paberi haarade vahele saanud, põgenes ta teadmata kuhu. Muidugi käisid tema põgenemiskatse taustaks valjud kiljatused. Peatasime auto ja uurisime taskulambiga kogu auto üle. Ei midagi. Jätkasime sõitu kuni äkitselt oli miski mu peas ja juustes ja õlal ja igalpool. Peatasime auto karjumise saatel, hüppasime autost välja. Pika otsimise peale tuvastasime tirtsu asukohta ja lõpuks saime ta välja tõstetud. HUhhhhhh! :D 25min teest koju, oli saanud ma ütleks, et 40min sõit umbes. NAISED :D
Õhtul õppisin veel veidi, kirjutasin blogi tagantjärgi ja nagu juba kombeks, vajusin rampväsinult voodisse. Head ööd! :)
B