Pean tõdema, et tavalised rutiinsed päevad hakkavad tunduma üha tavalisemad ja kui üritan õhtul meenutada, mis päeva jooksul toimus või korda saatsin, siis sulavad südmused, koolitunnid ja kõik muu üheks suureks tohuvapohuks ning võimatu on täpselt tolle päeva kohta kirjutada. Sellepärast arvan, et edaspidi jätkan eredamate südmuste, tegemistega ja tähelepanekutega ning kirjutan neist päevadest, mil tõesti midagi uut või teistmoodi oli. Või mis te arvate? :D Kuna mu blogi nüüd teisel leheküljel paikneb, siis lisan rohkelt pilte ja saate ka kommenteerida postitusi.
Eile avastasin taas veidra asja, mis külge hakkas ja millest võimatu lahti oli saada. Kõik lauseid siduvad sõnad minu lausete vahel muutusid eesti keelseteks:D korraks arvasin isegi, et olen ära pööranud, et mu aju on lühistes :D No räägin, räägin inglise keeles ja siis kui tekib mõttepaus (nagu kõneldes ikka tekib) lisan eesti keelseid sõnu nagu “kuid”, “vahest”, “nagu”, “aga”, “ja”. Piinlik:D
Agnesel algas eilsest pisike puhkus (kolmap-esmaspni), sest organisatsioon, kus ta töötab, tähistab ka juudi uusaastat. Päeval midagi erilist korda ei saatnud. Sain mata testis (milleks mul ei olnud jaksu õppida peale Mackinac’i reisi) 40st punktist 34, millest 4 punkti kaotasin, sest olin teisiti (eestipäraselt) välja kirjutanud vastuseid vms. Igatahes võib rahule jääda, sest meenutagem, et oma esimesel koolinädalal istusin ma nagu tuim tükk precalculuses, ürtiasin midagiGI aru saada, kuid tulutult. Pole muide siiamaani endale õiget T-84 kalkulaatorit ostnud, mida tunnis kasutada saan, kuid koju võtta ei lubata. Need on ulme kalkulaatorid ja maksavad tõesti umbes 100 dollari ringis. Seega kodutööd üritan juba tunnis ära teha.
Võrgutrennis harjutasime attacking’ut :D see on see kui sulle tõstetakse pall kõrgele kõrgele õhku, sa pead tegema õiged sammud, kohale jõudma pallist natuke tahapoole, käed sammude ajal taha viima, jalad viimaks kokku tooma, tõukama kahe jalaga maast lahti, samal ajal käed õhku tõstma ja äsama pallile :D :D :D JAAAA, täpselt niimoodi nagu teie ennast seda lugedes tundsite (segaduses i guess?), tundsin mina pool aega trennist. SEGADUSES :D Teoorias tundub asi nii kerge - mis see siis äravirutada ei ole eks. Aga kui jõudis kätte minu kord, siis kord ei jõudnud ma õigeks ajaks hüppele, kord hüppasin liiga vara, kord tegin kõik õigesti, kuid pall oli juba võrgust madalamale langenud jnejnejne :D Jooksin koju peale trenni jälle ja siis hakkasime juba valmistuma õhtusöögiks ning kell 8 pm saabus YFU esindaja.
Greta on mu kontaktisik Southfieldis. Ta tegi ülevaatuse meie kodus, mis oli väga ebatavaline. Imagine! Astub sisse inimene, keda sa esimest korda elus näed. Peale tervitust uurib ta su tuba, kontrollib, et vannitoal uks ees oleks ja lukustuks, kontrollib, et kraanist vett tuleks ja vetsupott töötaks :D Rahuldub nähtuga ja alles siis alustasime vestlust. Külaskäik kujunes päris pikaks, sest päris palju jututeemasid kerkis ülesse ja Greta lahkus alles kella 10 paiku. Peale seda olin rampväsinud, õppima asudes kukkus mu pea ootamatult küljele ja avastasin, et olin istudes magama jäänud. JÄLLE! Otsustasin äratuse varasemaks panna ja õppida hommikul. Juba teist ööd tõusin umbestäpselt keset und ülesse (2-3 vahel), segaduses, uurisin kella, käisin vannitoas, arvasin, et on aeg tõusta, pettusin, sest kell oli endiselt 2 öösel ja segasena uinusin uuesti. :D Ma pole imelik. Ja eile oli mu toas kuidagi valge ka.
Day 22 /reede/ 3 nädalat USA pinnal!
It’s time to go to CHICAGO!!!!!!!!!!!!! JAH JAH JAH. Juba hommikul tõustes olin niii elevil. Pidin valmis seadma kola, mis road trip’ile kaasa võtan, sest Agnes vabastas mind koolist enne viimast, seminari, tundi, võtsime Liisa koolist peale ning kolm naist omapäi võtsid suuna Chicago poole! Chicagosse on meie kodust 5h sõitu, peretuttavad, kellele külla lähme, elavad Chicagost 1h kaugusel asuvas äärelinnas. Seega 6h it is. Mida paremat elult veel tahta. Chicago külastamine on viimaste aastate jooksul tõusnud üheks mu mõttelise "TO DO" LIST’i esiotsa, sest olen nii võlutud sellest, mida filmides, piltidel või raamatutet lugenud/näinud olen. Nüüd siis 26. september 2014 lõpuks! Hetkel oleme 92 miili kaugusel (korrutage 1,609ga ja saate kilomeetrid) suurlinnast. Teid ümbritsevad põllud, aasad ja metsad. Kohe varsti peaksime jõudma Indiana osariik ja seega saan öelda, et olen ka selle osariigi oma elus ära näinud.
Ameeriklasena vist ongi nii, et väljapoole kodumaad satub keskmine ameeriklane harva. Pigem arendatakse siseturismi. Paljud mu koolikaaslased kuulavad suu ammuli, kui räägin neile, kus ma käinud olen oma elu jooksul. Siinkohal pean tänama oma tõeliselt lahedaid vanemaid, kes on viitsinud neid reise ette võtta. Alles siis hakkad tõeliselt hindama neid kaugeid maid, kui kohtud, nagu mina siin näiteks, ameeriklastega, kes eales riigist väljapoole näinud ei ole. Samas on juba nende kontinent 2.5 korda suurem kui Euroopa ja avastamist palju. Ma arvan, et kui mina isiklikult oleks ameeriklane, siis alustaksingi eri osariikide külastamisest :D Lihtsalt uitmõte. AGA miks mitte? Ameerikas on niivõrd palju MUST SEE paiku, et igav ei tohiks hakata. Võib-olla ainult keel ja kultuur ei erine niivõrd palju osariigiti kui näiteks külastades eri riike Euroopas. Igatahes meie muudkui kimame!
—
Veidi hiljem avaneb minu ees päikseloojangus Chicago pilvelõhkujate vägi. Ma hakkan peaaegu et nutma, kui teadvustan endale, et üks mu unistus on täitunud. Midagi nii suurt, võimast on raske kirjeldada. Agnes tutvustab kõrguvaid torne nimepidi. Täna me veel kesklinna sisse ei sõida, tuleb varuda kannatust. Istume linna kõrval läbi mineval teel ummikutes (väga tavaline USAs on kindlad kiirteed kõikjal, mis tipptundide (vahel ka väga imelikel tundidel) ajal muutuvad "aeglasteks teedeks”). Nii me tasakesi tiksume, mina muudkui pildistan auto aknast, uudistan, olen põnevil, kuni lõpuks saame tupikust minema. Suundume külla Liivika (Agnese sõbranna, kelle juurde tegelikult tulime Chicagosse ja kes elab 40min kaugusel kesklinnast) sõbranna poja sünnipäevale.
Ütlen ausalt: Ma pole siin oldud ajajooksul veel eales nii palju eesti keelt rääkinud, üleüldse niii palju eestlasi ja eri eestlaste põlvkondi koos näinud. Isegi sünnipäeva laud oli Eesti moodi: kartulisalat, must leib, kringel, peedisalat. Peole kohale jõudes ja end tutvustades teadsid ühtäkki kõik külalised, kes ma olen ja mis mu lugu on. :D ilmselt teate, et peale USAsse lennu edasilükkamist YFU poolt, hakkasin endale ise perekonda otsima. Minu e-mail, mida erinevad kommuunid lahkesti jagasid, tegelikult ju tegigi võimalikuks mul USAsse lennata 4.septembril, sest Agnes reageeris just minu saadetud abipalvele. Tuhat tänu Agnesele! :)
Peol sai palju räägitud vahetusõpilastest, minu siinse ja Eesti kooli erinevustest ja üldse KÕIGEST :D Mis veel teistmoodi…. Kuna siinsete eesti perede või pool eesti perede lapsed on sündinud enamjaolt juba Ameerikas, siis nii veider kui see ka poleks räägivad vanemad lastega eesti keeles, lapsed saavad küll aru, aga vastavad kas inglise keeles või kui väga vaja pigistab eesti keele ka välja. Omavahel räägivad lapsed inglise keeles :D Keeruline, ma tean :D aga nii see käib siin ja selles pole midagi imelikku. Väga külalislahked olid kõik peol - nagu üks suur eesti pere.
Õhtul hilja jõudsime Liivika pere juurde. Rääkisime järgmise päeva plaanidest ja läksime magama. Chicagos on muide 1h kell taga Detroit’i ajast.
Pildid lisan varsti-varsti :)
B
No comments:
Post a Comment