Day 12: Kolmanda tunni ajal tehtud mata testi tulemuse uurisin välja koolipäeva lõppedes ja uskuge või mittee!!!! Ma sain 100%-st 96% õigesti. MILLINE OLI MINU ÜLLATUS!!!!! Arvasin tõesti, et pean järeltestile juba mõtlema hakkama, sest töö ajal suutsin oma õpetajalt laenatud imekalkuka vussi keerata ja tabeli väärused algasid 243st, mis tähendas, et pidin kalkuka pisikeste nuppudega umbes poole ajast allapoole 0 suunas kerima. See kõik võttis terve igaviku! Ma olen nii õnnelik,et testi tehtud sain, sest kuni eelmise nädala lõpuni ei osanud ma ikka mitte mõhkugi.
Peale kooli tõi Aaron mu koju ja ma sain nautida üksinda olemist mõnda aega. Kuulasin muusikat ja lebotasin niisama. Selline puhkus argipäevast võib osutuda hädavajalikuks ja minule on alati meeldinud üksinda kodus olla. Rääkisin paari Eesti sõbraga, kui pere koju jõudis lollitasime ja mängisime Liisaga. Liisa jättis mu toa ukse külge ka note’i : “ I LUVE YOU", mis on superarmas! Tegin ka 45min trenni enne õhtusööki. Kuna tänane ilm eilsega võrreldes totaalselt erines, saime öhtustada väljas. Agnes oli teinud väga maitsva söögi: kartulipuder(mu lemmik), isetehtud kotletid grillil, salat. Lisaks sain ära proovida esimest korda elus ka küpsetatud terve maisitõrviku. Väga magus ja mahlane kogemus! Kui tavaliselt sööme magustoiduks melonit, marju, ananassi vms, siis täna tegime Liisaga küpsiseid Reese’s’i valmis taignast. Enamus toidud on siin juba valmis tehtud pakendis. Meie küpsisetegu nägi välja siis selline, et võtsime pakendist juba ruudukujulised pätsid taignaga, laotasime need 12 taignajubinat ahjuplaadile ja jätsime 18min'ks ahju. Olidki küpsised valmis. Ja muideks mega MAGUSAD!
Mis veel teistmoodi, kui ma harjunud olen. Hmm, põhiehmatus oli see,kui esimesel nädalal kööki läksin ja Agnes mikrolaine ahjust keevad brokkolid välja võttis :D Tõepoolest, mikrouuniga teeb meie pere päris palju toitu valmis. Ja siinkohal ei mõtle ma ainult ülessoojendamist, vaid ikka päris küpsetamist. Näiteks tänased maisitõlvikud olid samuti mikrouunis küpsenud. Enamasti saabki valmistada köögivilju sellega.
Õhtul rääksin FB Gretega (VÕP Washingtoni osariigis), uurisime teineteise elu ja olu kohta. Rääkisime, kurtsime ja rõõmustasime, et meil samad pisiprobleemid on. Üks suurimaid näiteks korralike/päris/kindlate sõprade puudumine :D Naljakas eksole….no meie jaoks ei ole :D . Samuti rääkisin ühe poisiga Gröönimaalt(YFU VÕP), Ami’ga, kes elab minust umbes 6 miili kaugusel Bloomfield’is. Bloomfield pidi olema extrarikkurite piirkond ja Ami rääkis, et tema keskkoolis sõidavad kõik õpilased ringi kopsaka raha eest soetatud autodega. Leppisime kokku, et mingi päev teeme koos midagi. Lähme siis kas kinno või niisama uudistama. Eksnäis, sest nädalavahetusel + esmaspäeva(jah, ma skip’in kooli sel päeval) olen YFU korraldatud väljasõidul üles Põhja-Michiganis, kus külastame Mackinaci saari, teeme jalgratta tripi ja tagasi tulles hüppame ühest Mall’ist läbi. Sounds like fun! :)
Day 13: Täna jõudsin kooli tund aega varem, sest Mark sõitis hommikul vara töö asjus Washington D.C’sse, kus ta on nädala lõpuni. Niiet pidin kodust lahkuma koos Agnese ja Liisaga, kelle kool algab 7.50 juba. (Minul algab 8.25). Kuna lockerite juures koridorides on ainult üks laud vist minu meelest ja pink :D , siis, nagu siin kombeks, potsatasin maha oma lockeri ette põrandale ja rääkisin empsiga juttu veits. Meil mõlemal jooksutossud nii läbi omadega, niiet sain teha oma teise online ostu USAs ja tellida 2 paari tosse (Emmele saadan Eestisse tema omad pärast). Nii ootan juba, et saaks tutikad jalavarjud käiku lasta. Siinne asfaltkate ja vanad, kulunud tossud tekitavad vaikselt juba põlve, pöia ja selja pingeid.. Seal maas istudes kogunes aga mingi hetk niiivõrd palju rahvas koridori, lisaks minu kõrvale veel tüdruk, kes millegipärast kõigiga karjuval toonil rääkis, ja mu kõrvakuulmine tuhmus mõneks ajaks.Päriselt ka. Pea kumises terve esimese tunni. Ja JAH, siinsed noored on lärmakamad :D Terve koolipäeva valutaski mu peakene ja hirmus uni oli peal.
Criminal science’is esitlesid õpilased eelmiseks nädalaks tehtud PowerPoint’e( mind siis veel selles tunnis ei olnud) ja mina siis lihtsalt kuulasin neid. Teemad olid igal grupil erinevad: kõigil oli üks forensic science’i alaga seotud elukutse. Pidid välja tooma ameti sisu, palga, plussid ja miinused ning lõpuks ütlema, kas tahaksid/ei tahaks seda õppima minna ja põhjendama. AGA, vahepeal oli küll selline tunne, et tõusen püsti ja hakkan õpetama kuidas powerpointi esitlust teha. Kõiki esitluse reegleid eirati täielikult. Period. Rohkem ei ütle midagi :D Õudne uni tuli aga mingi hetk peale. Peaksin hakkama vist varem magama minema õhtuti..
Peale kooli läksin võrkpalli trenni, sain ilusti hakkama jälle ja meie põhitreener tõi mu kahe nädalase arengu (tegelikult oli see mu elu 2. võrgutrenn, aga las ta olla), motiveerituse ja distsiplineeritud oleku kõigile eeskujuks, sain palju kiita :) Võrgutrennis on super õhkkond, kõik on nii toetavad. Kellelgi midagi välja tuleb, siis kohe hüütakse mõni kiidusõna. Näiteks trenni lõpus tuli vähemalt 4 tüdrukut minu juurde, lõid patsu ja ütlesid “You did so well today!". Kas pole mitte supertore sellise seltskonnaga;)
Märkasin võrgutrenni ajal ühte tüdrukut üleval track’i rajal harjutamas, uurisin kõigilt tundmatu kohta ja hiljem veidi jutustasin temaga. Tegu on tüdrukuga, kes teeb nii kossu kui ka track’i ja kui uurisin track’i treeningute kohta, siis oli ta sõbralikult nõus minu liitumisega. Ainult, et kuna hetkel track’i hooaeg pole (algab alles märtsis), siis nad teevad ühe tüdrukuga kahekesi 2-3 korda nädalas peale kooli. Millalgi peaks ka tiimi treener liituma treeningutega. Eks ole näha. Oleme (tähendab Agnes on) uurinud track’i klubisid oma ümbrukonna lähedalt samuti, kuid kõik ütlevad, et neil on suveprogrammid ning kooliajal toimub harjutamine oma koolitiimides eri spordialadel. Praegu proovin siis oma kõrvalkooli tüdrukutega harjutada. Eks peale esimest trenni tean täpsemalt öelda.
Peale minu võrgutrenni algas korvpalli trenn. Rääkisin kossu treeneritega, kes mõlemad olid mehed ja äärmiselt abivalmid ning toredad. Alustasin trenni nendega, kuid neil oli täna open gym st et moodustati 4 5-liikmelist võistkonda, kes vaheldumisi 5 minutilisi mänge pidasid platsil. Otsustasin esialgu pealvaatajaks jääda, veelenam, kui treeningut jälgisid 3 skauti, kes kolledžitesse õpilasi värbama olid tulnud. Jaaamh, olgem ausad. Need tüdrukud platsil oskasid natuke rohkem kossu mängida, kui mina (kes ma pole seda kunagi mänginudki, kui väljaarvata kooli kehalise tunnis). Tase oli küll tiimi lõikes väga erinev tüdrukutel ja hiljem treeneriga rääkides sain teada, et neil novembris try out’id, kus olemas ka alles algajate treeningud vms. Treener igatahes oli nõus minu liitumisega (kui mul soovi).
Peale trenni jooksin koju 3km koolist, tegin kerelihaseid ja sain veidi jälle üksi kodus oleleda. Agnes võttis võrgutrenni ajal mu kooli/spordikoti, et saaksin kotitult koju lipata peale trenni. :) Koju jõudes läksid aga Agnes ja Liisa puuonnile dekoratsioone vaatama poodi. Õhtul lugesin Liisale unejuttuks eesti keelset lasteraamatut, samal ajal sünkroontõlkides jutu sisu inglise keelde ja mõnda tähtsamat sõna õpetades eesti keeles :)
Täna avastasin ennast veidratest olukordadest, kus kellegagi rääkides hakkasid peas täpselt samal ajal jooksma nii eesti kui inglise keelsed sõnad. Nii mõnigi kord tekkis täielik blokk, millises keeles sõna kasutada ja üleüldse suur segadus rääkides. Ei tea, miks nii oli täna. Päevad pole vennad vist. Ja ehk on need kõrvalnähud ameerikaniseerumisel tavalised :D
Ilusat hommikut/õhtut, kallid hommikumaalased! Mina lähen magama nüüd!
B