30. augusti hilisõhtul leidsin ma inbox'ist pealkirjaga "hello from your American host family" kirja, mis seisatas mu hingamise paugu pealt. Vot SEDA kirja polnud ma enam ammu lootnud saada. Viimased päevad olid pigem möödnud kirja "say goodbye to your exchange year" ootuses/masenduses. Kuid...
Sekundi pealt avasin kirja, kerisisin alla, siis uuesti algusesse tagasi, üritasin keskenduda, sundisin mõistust maa peale tagasi tulema ja viimaks kui lugesin kirja viimast lauset:
"Aga seniks hakka kohverid pakkima, sest varsti näeme" jõudis viimaks kohale, et see on tõsi.
Kiri oli eesti keeles, mis alguses ehmatas..aga lood on sellised, et: Mu hostema Agnes on eestlane, kes on oma ameeriklasest abikaasa Mark'iga juba 15 aastat elanud USAs. Neil on 6-aastane üliarmas tütar Liisa, kes läks just kooli & pikakarvaline kass Lulu, kellel silmad eri värvi. Elama hakkan ma Detroit'i äärelinnas (u 25 min kaugusel kesklinnast), Michiganis, päris Kanada piiri lähistel. (Kes kaardi peale üritab mõtetes Detroiti panna, siis ütleksin, et kaugel põhjas, Suure Järvistu ääres.)
Sealt edasi olen elanud justkui mullis. Kui varem olin mõrud pillid alla neelanud ja peaaegu, et leppimas mõttega, et jätkan Eestis lütseumis oma klassiga ja küll ma kunagi hiljem USAsse ka jõuan, siis nüüd saabus vastupidine šokk - olin ehmunud, et pean 5 päeva pärast minema sõitma. Järgmisel õhtul toimunud Skype'i kõne oma hostema ja õega lisas aga uut indu ning ärasõit hakkas tunduma üha reaalsem. Vestlesime põhiliselt logistilistel teemadel, arutasime kooli üle ja mis kõige vahvam, Agnes tegi mulle kaameraga majatuuri :)
No comments:
Post a Comment