FERNWEH: Day 8 (seikluspark & võrkpall)

Pean tõdema, et 24h asemel tundub Ameerikas olevat vähemalt 4-5h vähem ööpäevas, sest mul on terve nädal olnud tunne justkui aega pidevalt napiks. Õudus! Paljud sõbrad ja kullakallid pereliikmed Eestist soovivad teada, kuidas mul läheb (sest blogiga olen tänaseks päevaks natuke hätta jäänud) ja kõigile ei jagu ajakest. Samuti kuna paljud uurivad samade valdkondade kohta, siis mitu korda sama teksti kirjutada on ka tüütu ning sündmused kaotavad oma võlu ja tähtsuse minu jaoks, et neid blogisse kirja panna. Seega katsun ma järgmine nädal ennast kokku võtta ja iga õhtu päeva kokkuvõtva postituse teha. Eks ole näha :D

Reede on minu 8.päev Ameerikas. Kooliga olen harjunud tänaseks, klassid leian enamjaolt ise juba ülesse, ilma abita, tunnid mööduvad kiirelt, üürikesi vahetunde, mil sõpru kohtan, olen hakanud nautima/hindama. Veel tänagi muutsin oma tunde ümber ja kuna eile õhtul helistanud YFU kontakt isik tuli välja nõudega, mille kohaselt pean koolis võtma Ameerika ajaloo ja inglise keele tunde, siis pidin loobuma oma lemmikainest AP Maailma Ajaloost ja hr. Deegan’ist. Alatest järgmisest nädalast on mu esimene tund U.S History, kellegi mulle tundmatuga. Tegin siiski oma viimases AP World History tunnis ära nädala testi/quiz'i 1. peatüki peale, sest tahtsin näha kuidas mul läheb. Sain 14st küsimusest 7 õiget :D Arenguruumi jagu. Ilmselt oleks pidanud need peatüki viimased 7 lehte ka läbi lugema...

Olen terve nädala pidanud hiina keeles ennast tagasi hoidma ja mitte ärrituma talumatute 13- aastaste lõputu lobisemise, karjumise peale tunnis. Samuti olen olnud tubli õpilane ja liiminud, värvinud ning kleepinud igat pilti, hieroglüüfi jne. Lisaks sellele polnud me nädala jooksul kordagi hiina keeles ühtegi sõna öelnud ega õppinud. Nädala alguses veidi rääkis õpetaja Hiina Kesksügise festivalist (väga põnev oli) ja olin positiivselt meelestatud. Kuid kui iga järgenev tund möödus õpilaste olematuid kodutöid ja tunniks vajalikke kaustikuid, index-kaarte, liimipulkasid jne üle kontrollides ja märkmeid tehes, siis jamh. Üks kord saab ikka mõõt täis ka. Seega reedel, kuna Agnes käis eelneval õhtul “Meet the teacher" koosolemisel minu koolis ja uuris mu valikuvariante hiina keele osas, otsustasin vahetada hiina keele (mida ma väga oleksin tahtnud õppida, ausalt ka) Criminal Science’i vastu. Olin niii õnnelik, et kõik paika loksus ja sain hiina keele ebadistsiplineeritud tunnist eemale, kuid….. (nüüd tuleb naljakoht) Selgus, et U.S History on ainult 9ndal klassil kavas, mis tähendab, et nokk kinni saba lahti, esmaspäeval alustan kohe esimese tunniga oma samade hiina keele kamraadidega:)))))))

Peaaegu oleksin unustanud!!! Reedel oli seminari (viimane tund) tunni ajal kooli võimlas “pep rally". Ma pole elu sees midagi niii vahvat näinud. Kogu kooli marching band, cheerleader’id, kepi ja lipuga taidlevad neiud esinesid meile. Midagi terve selles etteastes mõjus nii võimsana, et kananahk tuli ihule. Nad mängisid 3 tuntud lugu, üks neist oli “Happy" töötlus, mida ma ka veidi filmisin (varsti lisan videod). Seejärel tunnustati kõiki neid, kes suvesports’ide tiimides osalesid, toimus köievedamis võistlus klasside vahel ja oligi kõik :)

Reedel käisin ka oma teises võrkpalli treeningus (vahepeal oli neil mängud, mis nad kõik kaotanud olid, ja trenne polnud). Ootused peale eelmist korda polnud kõige suuremad, kuid see kord oli trenn MEGALAHE!!!! Harjutasime serve (jah, ma oskan nüüd servida ülevalt, kuigi varu veel on :))))) ), kõrge palli vastuvõtmist ja mängisime tüdrukutega 3:3 või 2:2. Servide ja muude harjutuste koha pealt võiksin paremini hakkama saada, aga kui asi läks mänguks, siis endalegi üllatuseks ma polnud kõige hullem. See kõik andis aga nii palju energiat ja lisamotivatsiooni edasipidiseks!

Võrkpallist istusin otse auto peale ja hostema ning õega kiirustasime Jen’i juurde. Sõime nende pool õhtust, jätsime Mark’i sinna ja sõitsime mina, Liisa, Agnes ja Sophie(Jen’i vanem tütar, 13) seiklusparki. Õhtusöögi kohta ei jagu mul lihtsalt kiidusõnu. Kuna Jen’i mees on India päritolu, siis need vähemalt 5 eri rooga, India spice’idega viisid lausa keele suust alla (kas selline väljend on olemas eesti keeles?).

Igatahes peale pikka ootamist saime ka meie lõpuks seiklusrajale. Siinsed turvameetmed on veidi karmimate killast: turvarihmad käisid ka üle õlgade ja kahest karabiinist üks on pidevalt suletud (tegu oli mingi lisa plastikjubinaga, mille vahele oma karabiini pistma pidi igas kinnituskohas ja mis sulges ühe ning avas teise karabiini. Segane värk, i know. Mulle oli ka segane ja muide lisaks veel väga tüütu lisajubin). Kuna olime nii kaua juba ühe suure grupi taga oodanud instruktori õpetusi ja kuna Agnes ja Liisa varem käinud olid seal, siis peale Agnese antud kiirkursust asusime julgelt platvormi vallutama, kust kõik rajad alguse said. Vahele jäime me aga samal hetkel kui ma platvormile ronides oma karabiinidest mitte tuhkagi enam aru ei saanud :D (need kiilusid kuidagi kinni ja midagi tegin ma valesti vist :D ). Platvormil olev insturktor nägi mu abitust ja uuris kas me ikka kindlad oleme, et all maa peal instruktsioone kuulasime. Me muidugi valest tossavate suudega jaatasime julgelt, kuni instruktor ütles, et nägi meid õpetusrajast ja instruktori juhtnööridest kõrvale hiilimas ja vahele me jäimegi :D :D Aga vastutuleliku inimesena andis platvormi instruktor meile kiired juhtnöörid ja asusimegi Sophie’ga teele. Väga lõbus oli!!! Kuigi Sophie on minust mõned aastad noorem, saime kohe jutule, leidsime absoluutselt ühise keele ja oioii kui palju nalja sai :D Õhtul süüdati pimedas ka kõigil rajadel mu lemmiktulukesed, mis muutsid kogu pargi nagu üheks haldjamaaks. SUPERKENA! Ainuke halb asi rajal oli see, et ma jäätusin külma tõttu.

Seikluspark suleti mingi hetk ja kuna meie Liisaga viimased kaks päeva oleme unistanud Donkin Donuts’isse minekust, siis otsisimegi ühe doonutsiketi ligidalt. Jõime sooja õunasiidrit(tavaline soe õunamahl vist siin) ja sõin kaks doonutsi(kõrvitsa, mu lemmmmik ja šokolaadi). Väga armas lõpetus õhtule! :)