Ülejäänud aja lennust ma magasin ja väga sügavalt. Enne uinumist oli Lufthansa nii lahke ja toitis meid saialaadse tulise toiduga, mis maitses nagu omleti, ricotta ja millegi kummalise segu, peal garneeringuks sulajuust. Kuna jõin kl 4 hommikul vaid pool kannu ema tehtud värskete mustikatega smuuti (imeheaaa combo: mesi, mustikad, maitsestamata jogurt), oli paratamatult kõht parasjagu nii tühi, et saiaomlett kadus kiiresti kõhtu. Ning ka uni tuli hea :D
Frankfurdis ootas meid kohe lennukist väljudes meesterahvas, kes uuris meie ja YFU seose kohta ning ütles siis meile värava, mis meil endal ka pileti peal olemas oli ja kuhu kõik nooledki näitasid. Kasu mis sugune, hea ja turvaline tunne kaubapeale, lisaks teadmine, et igas lennujaamas sind oodatakse :) jalutasime siis, mina oma megapommi, käsipagasiga (spordikott) käe otsas (, mis tahtis raskusele juba järele anda), oma väravani. Seal midagi ei toimunud, kuid pikapeale hakkas kogunema eri riikidest tulnud YFUkaid, KELLLEL KÕIGIL OLI OMA RIIGI YFU SÄRGID SELJAS. Meid, eestlasi, ei tundnud keegi ära, sest olime tavariietes ja YFU pusa mu kotis pidi veel Michigani karmi talve ootama jääma, sest kogu tänase päeva on mul niiivõrd kuuum(mitte palav, I repeat) olnud.
Käisime ajaviitmiseks ühes saksa toredas pagaris, kus sõin Panini cruedo singiga (maitses hää) ja mõtlesin, kas peangi nüüd KOGU AEG hakkama saia näost sisse õgima L Mõtlesin, et teen reegli: päevas üle 2 saia ei söö. Sobib?
Ahjaaa, natuke võiksin rääkida ka mu eestlaste reisikamraadidest, keda on arvuliselt üpris tagasihoidlikult (võrreldes teiste riikide Yfukatega, kes USAsse reisivad ja keda on mitumitu korda rohkem. Btw just poisid on ülekaalus.) Minuga koos reisivad Sonia (lõpp-punkt Indiana) ja Kaspar (lõpp-punkt Texas). Siiamaani oleme olnud põhjamaiselt emotsioonitud, aga ehk soojendavad meie kivisüdameid ameeriklaste soojad naeratused. Qui vivra, verra!
Kui Tallinna lennujaamas ei pilgutanud ma silmagi ja asusin vastu ees ootavatele seiklustele, siis Frankfurdi lennujaamas saadud sõnum emalt muutis küll nukraks. Nimelt kui mäletate, siis eelmise postituse peakangelane unine väikevend Georg sai hommikul maha ühe tõsise ähvardusega ja magas rahumeeli edasi. Ema kirjutas, et venna oli hommikul tõusnud, vaadanud esimese asjana mu tühja voodit ja oli hakanud südantlõhestavalt nutma ning kurjustama vanematega, miks teda ei oldud äratatud. Oli ikka kurb küll. Aga kallis Georgi, kui sa mu blogi loed, siis tea, et esimese asjana kohale jõudes ma helistan sulle skype’i. J
Hetkel olen teel Chicago O’Hare’I lennujaama poole, magasin veidi, kuid kell näitab ikka, et sihtkohta pea 8h sõitu veel. Sõidan esimest korda üle mere Lufthansa suure lennukiga. Õde tahab kindlasti teada, kuidas toolid jaotatud on. Toolid on 3-4-3 ja mina istun India perekonnaga (ema, väike karjuv laps, väike armas (veel)mittekarjuv naeratav laps, mina). Telekast midagi head pole leidnud yet. Varsti hakatakse toitu serveerima...Side lõpp. (ooot, btw ma armastan oma uut mac’i, aitäh issi)
PS: tahaksin vabandada oma kirjavigade pärast, aga you know me...kui midagi meelde tuleb või hoogu satun, siis ei kontrolli oma näppe :D
Welcome to India!
Frankfurdi võileivad
No comments:
Post a Comment