Terve reisieelse päeva veetsin põhiliselt kodus, koristasin maja, kastsin lilli, küürisin pliiti ja mida kõike veel, et ikka vanematele endast hea mälestus jätta. Koristusentusiast Mia Brit saabus lõuna paiku ja koos õpetasime vennale ja naabripoisile lapsepõlve mängu “Mädamuna". Imelik näha, kuidas põlvkonnad nii erinevad on. See ei ole siin nüüd mingi vanainimese jutt, et vanasti oli rohi rohelisem jne, kuid ilma naljata. Me Miaga näitasime ühe korra ette ja sekundi pealt naersid poised meid välja ja ütlesid, et miks me midagi muud ei võiks teha. Nende jaoks on põnev vaid kakelda või iPadis ekraani külge klammerduda. Meie oma jonni aga ei jätnud ja kui mäng selgeks sai ja hasart tekkis, läks nagu ludinal. Mission completed :D
Kui isa koju jõudis sain kätte oma kauaoodatud MacBook Air’i ja asusime emaga õuna halvaakreemiga kooki tegema. Läksime juba hämaras emaga viimasele jooksuringile, et nautida seda harva võimalust, kui sul on maja taga mets ja jooksurajad, mis kulgevad pirita jõega kõrvuti. Tagasi jõudes muutus telefon ja arvuti nii punaseks, et vahepeal mõtlesin kõik sinna paika jätta ja sööma minna :D :D (ise tehtud pestoga mozzarella salati olid empsiss teinud!!!). Sellegipoolest sain veel hostemaga skype’itud, natuke nõu mida kaasa pakkida ja lõpuks ka sõprade kõikidele headele soovidele vastata. Armsad olete te mul ikka J
Lükkasin pakkimist edasi seni kuni kuupäev juba vahetunud oli ja äratuseni 4h . Õhtu või õigemini päev jätkus 20 minutilise unega, sest nagu mulle kombeks jätsin telefonist 3000+ pildi tõmbamise mälupulkadele viimasele minutile. Kohe kui olin silmad sulgenud, helises äratuskell… .
Huvitav seik veel ärkamisest: algse plaani järgi pidi kogu parasjagu kodus pesitsev pere mind lennujaama saatma tulema, aga kuna väike vend tundus erakordselt väsinud, siis ei hakatud teda kaasa võtma. Enne minekut siiski soovisin veel vennaga hüvasti jätta, istusin ta voodi servale, äratasin teda kerge raputusega ja tegin kalli, öeldes, et hakkan lennujaama minema. Vastuseks sain ma ühe väga vihase ja unesegase “Kui sa mind veel üks kord puudutad, siis ma löön sind veel kõvemini!". Eeehk rohkem ma teda ei katsunud, sest eesmärgiks ikkagi elusa ja tervena USAsse jõuda. Lennujaama saatsid mind seega issi ja emme.
Lennujaamas oli väga VÄGA palju rahvast ja check-in sujus. Kartsin väga, et kohver kaalub üle lubatud 23kg, sest polnud kodus seda kaalunud, kuid selgus, et mahtusin napilt piiridesse – 23,7kg :)
Mu kõige kallimad hullukesed olid ennast samuti 4 ajal üles ajanud ja kogunesid vaikselt minu ümber. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui õnnelik ma olin neid/TEID kõiki nähes. Aitäh Triina, Heinz, Mia, Pille & Joanna! Superkallid olete! Õnneks pole rohkem vaja.
Kartsin küll pisaratemerd, kuid tegelikult kulges kogu ärasaatmine pigem lõbusas noodis (no kui Heinz ja Triina juba kokku satuvad, siis teisiti ei saagi). Kõige raskem oli näha vanemaid nii õnnetute ja muretsevatena, kuid arvan, et see aasta saab ka neile põnev ja teistmoodi olema ning mina olen alati olemas nende jaoks. Emme naudi aastat, kui saad minu riideid vabavoliliselt kanda. You have my blessing :D !
Hetkel istungi Frankfurti lennukis, väga nohune naine vasakul ja taevas paremal.
Ah jaaa! Joannalt sain kaasa ümbriku lennukis avamiseks. Avasin selle esimese asjana ja juba ümbriku lõhn (the body shop’i Brazilian nut sprey) tõi meelde nii palju toredaid mälestusi, lisaks oli seal veel minu lemmikvärviga (türkiissinine/mereroheline) isetehtud käevõru, kaks fotot meist, roosi kroonleht ;) ja kiri. Ka Triina pani kaasa mulle käsitsi kirjutatud südamlikud mõtted ja soovid. Suuured kallid nende kinkide eest!
Veider on üksi reisil olla.. Viimased reisid on alati õe peal magades ja ilastades möödunud. Eks pean ümber harjuma :D Ongi uni peal ja järgmine stop juba Frankfrudi lennujaamas. See ya!
Veel Eestimaal
Triina ja Heinz on YFU peale pahased, et ma ära sõidan :D
Emme ja isssi :)
No comments:
Post a Comment