Te mõtlete, et miks meil tuli takkus sedavõrd oli? :D (kas tuli takkus väljend eksisteerib üldse :D ?) Aga seda sellepärast, et meil oli vaja Chicagost kõik võtta vähem kui 5h-ga. Võimatu eksole :D Igatahes jõudsime näha ära veel The Millenium Park’i koos Oaga. Chicago uba on suur suur metallist (vist?) peegelduv oa kujuline kompositsioon, millelt peegeldub sulle vastu kogu Chicago skyline koos pilvelõhkujatega. Suurimad Willis tower, John Hancok tower ja Trump tower. Väga VINGE! Küll seal sai ikka pilte tehtud :D Pargis ja tänavatel leidus üks ehitud pruut pea igal nurgal, pargi keskel oli käimas Chicago toidufestival hurmavate lõhnadega. Elu kihas, inimsed saalisid siia-sinna. Mu lemmikkoht oli sild üle Chicago jõe, millelt avanes imeline vaade Trump towerile. Picture time!!! Fun fact: iga Apple poe ees oli umbes 40 inimeseline (kas selline sõna on olemas?) järjekord, et sisse pääseda. Chicago asub täpselt Michigani järve sõnasõnalt KALDAL. Oleksin tahtnud veel niii palju uuurida ja teha ja avastada, aga meil oli vaja jõuda õhtuks Liivika pere kirkikusse teenistusele. Aga see, mida selle 5h jooksul nägin ja kogesin oli super! Mu elu üks unistusi täitus! Muidugi jäid nukralt mulle järele vaatama kõik need katusekorterid koos roheliste taimedega maalilistel rõdudel, aga. Ohjahh. Minu jaoks oli Chicago kuidagi aeglasema tempoga kui NYC, mõnusam, turvalisem. Kuigi tõesti, käisin ka ju ainult pm peatänaval ja ülejäänutel tuuritasime autoga. Ema küsis mu käest õhtul, et kas Chicago vastas mu unistusele. — JAH, ma jäin rahule, see on MINU linn, mis lisandub ilmset juba listis olevatele Pariisile ja Amsterdamile.
Kirik, kuhu suundusime otse linnast, oli massiiiiivsuse tipp. Kujutage ette umbes kahe (ma arvan) Saku suurhalli suurust hoonet, ehitatud ainult kirikuks. Ja ma ei tee nalja, saal, kus teenistus toimus meenutas midagi linnahalli sarnast. Kolme korruseline, istekohti ja LED-ekraane täis kontsertsaal. Valgustus, heli kõik nagu rokkkontsertil. Jah, none-denominational kogudused siin on suured ja nagu teada sain, siis ülerahvastust vältides toimub nädalalõpus 3 (jumala)teenistust: üks laupäeva õhtul, üks pühapäeva hommikul ja üks pühapäeva õhtul. Pühapäeva hommikul pidid massid meeletud olema. Ja kui ma naljaga pooleks ütlesin, et need istekohad (neid oli terve lütseumi õpilaste jagu) siin lounge’is vaevalt kunagi täis on, siis öeldi mulle “Ooijaa, pühapäeva hommikuti ei leia kuskilt vaba ruumi”. Kuna, kallid lugejad, ma ei kirjutanud teile tookord siinsest kirkust, kus hostperega käisin, siis teen seda nüüd. Kuna Liivika pere samas kiriku haruga seotud on.
Tegelikult oligi see Chicago läheduses asuv kolossaalne ehitis ja kogudus ühest esimestest none-denominational kiriku tee rajajatest USAs. None-denominational tähendab, et ei järgita ühtegi maailmas levivat usku (katoliiklus, luteri usk, õigeusk jne), vaid õpetuses lähtutakse ainult Vanast ja Uuest testamendist ning elatakse Jumala sõna järgi. Sellise kiriku eesmärk on populariseerida usku, tuua see tavainimesele lähemale, siduda aktuaalse maailmaga/igapäevaeluga, tuua näiteid ja edulugusid tavalistest inimestest ja kasutada selle kõige elluviimiseks uusimaid võtteid. Siit kirikust ei leia sa midagi traditsioonilist.
Teenistuse alguses esineb bänd (elektrikitarr, klaver, trummid- nagu rokk-kontsert no) ja laulavad kuni 4 lauljat Jumala-teemalisi laule, ekraanidel kantakse seda kõike live’is üle, kaameramehed töötavad, kaasa laulmiseks jooksevad all sõnad nagu karaokes. Tavaliselt ülistatakse lauludes Jumalat, soovitakse, et Ta inimesi õigele teele saadaks ja ikka sama hea ning õiglane edasi oleks. Laulude meloodia osa ja sõnad mõjuvad nii vägevatena tihti, et kogu 3-korruseline kontsertsaal püsti tõuseb ja käed taeva poole sirutab. Ausalt öeldes oli minu jaoks muusika liiga vali jumalateenistuse kohta. Kohati oli tunne nagu oleks rokk-band laval. Siis esitas üks lauljatest ennast klaveril saates aegalase soolo ning jälle oli järg ühislaulu käes. Igas teenistuses näidatakse videoklipp, kus on intervjuu tehtud nendega tänava pealt, kes Jumalat ei usu või siis esitatakse publikule lugu nt noorukist, kes, olles hiljuti Jumala avastanud, näeb elu hoopis teistes värvides. Siis räägitakse natuke kirikust, toimuvatest grupiaruteludest, abielu päästmis nõuandegruppidest ja saadetakse laiali kalev’i riidest kotikesed mööda isteridu, et inimesed need annetustega täita saaks.
Ja ongi kord jõudnud tavariietes ja olekuga preestri kätte (kes mu host-pere kirikus ilmus lavale teksaste ja T-särgiga, tegi noorte tüdrukutega katse vee ja kassitoiduga, olles nõus neile dollari peale maksma, kui nad joovad väljaspoolt või seespoolt kassitoiduga määritud klaasist vett). Huvitav, kas nad kõik on mehed alati, sest nii seal kui mu kodukirikus pidas “jutluse” meespreester.. Iga kord on eri teemal jutlus ja otsitakse võimalikult elulisi näiteid, olukordi ja kasutatakse ohtralt retoorikat (jap, ma english’is õppisin värskelt ära sõna “retoorika" ja arvan et see sobib siia enam-vähem :D ). Palju korratakse sama mõtet, sama lauset, samu sõnu. Võib-olla selleks, et inimesi kindalt mõtlema sundida: kas nende elus on midagi sellist juhtunud? kas nende elus on muutusteaeg? millal viimati Jumal ennast neile ilmutas? Natuke muudab see pidev sõnade kordamine ja sama idee esitamine umbes viiel eri viisil kogu jutluse natuke kommertslikuks, kaotab oma algse võlu. Samuti loetakse laulude lõpus palve (kogu saalil silmad kinni ja pea maas), jutluse lõpus palve ja vist kõik üldse, kes lavalt minema lähevad, loevad tänupalve Jumalale.
Kuna ühe tavalise eestlasena ei ole ma ei usklik ega ateist, siis vaatan kogu siinset kogukonda ja teenistusi avatud meele ja suure uudishimuga. On väga imeline kogemus näha niivõrd palju inimesi, suurt korraldust ja jutlusi; kõik ühiselt Jumala sõna järgimas. Lapsed saab muide jätta lastekiriku programmi teenistuse ajaks. Selles kirikus, kus käisime nüüd nädalavahetusel oli kõik olemas: cafeteria lauad, toolid, eskalaatorid, food court’id (mille tulu pidi minema näljas peresid(?) toetavasse kiriku allüksusele), niiet võid väga vabalt süüa kas hommikust või õhtust kirkus. Väga mugav igatahes.
Pääris pikk postitus tuleb sellest, AGA… Peale kirikut sõitsime traditsionaalset Chicago style pitsat sööma. Ega pitsal muud erilist polegi, pitsa nagu pitsa ikka. Ainus erinevus on, et Chicago pitsadel on tainas, täidis ja SIIS alles, kõige peale pannakse tomatikaste. Erilist maitsevahet ma ausalt öeldes ei tundnud, eriline pitsa sõber ma ka pole Vabandust :D Aga eelroaks olid musta oa chips’sid, küüslaugu ja oliiviõliga krõbedikud, millele said peale panna supermaitsvat juustu, artišoki, paprika sooja tippi. Seee oli imeline! Aga see ei ole veel kõik :D
Peale õhtusööki käisime Liivika poolt läbi, vahetasin riided ja kuigi kell oli õhtul 10 läbi, siis päevane tegevusgraafik lõppu ei näidanud. Nimelt suundusime Six Flags Great America lõbustusparki!!!!!!! Six Flags’i parke, nagu ka nime järgi ilmselt aimate leidub USAs ainult 6 ja ühes neist Chicagos olevas me siis lõbutsesime. Lõbutsemisest oli asi aga natuke kaugeks jäänud, sest parajasti käis pargis “Fright Night Fest”, mis tähedas, et pimeduse saabudes(jahjah, ilmselgelt oli pime kui me enne 11 pm sinna jõudsime :D ) ilmusid igast nurgas välja verised ZOMBID, VIKATIMEHED, LUUKERED, mis tegelikult ka elasid ja liikusid koos rahvamassidega. Selja tagant võisid arvata, et tegu on tavalise külastajaga, aga äkitselt hakkas mõni neist sind jälitama, tuli päris sinu ligidale, vahtis tükk aega otse silma, möirgas, ulgus, ajas taga. EHK seee oli väga hirmus mu sõbrad :D :D mitu korda jooksin kilgates neilt eest ära :D ei suutnud ennast taltsutada, ikka oli hirmus küll :D Kogu lõbustuspark oli vastava hirmutava temaatikaga kaunistatud, park oli tavapärasest kaueb, kella 00.00 avatud ja õhtu lõppedes toimus spets laval suur laulu ja tantsu show kõiksugu all-ilma zombide, kollide, mootorsaemeeste, veritse haigalõdede jms. Lõppes kõik suure rongkäiguga läbi pargi, kus kõik ebamaised olevused ennast vagunitel eksponeerisid ja hirmutasid külastajaid. JAH, tegu oli ühest Fright Night’ist, mis on justkui eelmänguks lähenevale Hallloweenile.
Ahjaaa, jõudsime ainult kahele atraktsioonile: ühele maailma suurimale rollercoasterile (väga vinge!) ja vanaheadele keerlevatele kohvitassidele. Kuna see park on Liivika kodule niivõrd ligidal, siis on kogu pere soetanud endale aastapassi sinna ja tihti veedetakse õhtuid Ameerika mägedel. Tol õhtul käisin Lenn’i (Liivika abikaasa) ja poja Andrew’ga seal. Andrew ütles, et kui üks suurim rollercoaster avati kord, siis ta ootas 3h järjekorras enne kui peale sai :D Vot see on armastus ja ühtlasi ka Ameerika, kus kõik põlved on koolitatud rahumeeli järjekordades/ummikutes seisma, sest see on lihtsalt üks osa siinsest elus ja kultuurist. Aina passi ja oota. Ükski asi ei saa siin “vups ja valmis”. Alguses oli see minu jaoks harjumatu ja ma üritasin kuidagi seda muuuta, tõestada, et EI, saab ka kiirelt liigutades ja tegutsedes, aga tundub et ega ikka ei saa küll :D Rien de faire.
Jõudsime Liivika juurde umbes kella 1 paiku öösel ja oii kui väsinud ma olin…Sweet dreams! Pildid Chicagost panen FB ülesse. Link siin: https://www.facebook.com/beatrice.metsaorg/media_set?set=a.958103557550165.1073741834.100000515895322&type=3 .
Oh my, pean vist järgmisest päevast eraldi postituse tegema :D
B
No comments:
Post a Comment